Epp Petrone «Mäeküla piimamehest»: ühte lehekülge lugesin viis korda ja mõtlesin, et millest ma siin nüüd aru ei saa

Filmistuudio Tallinnfilm režissöör Leida Laius näpunäiteid jagamas Mari osas esinenud Viljandi Draamateatri Ugala näitlejale Elle Ehale (vasakul) mängufilmi «Mäeküla piimamees» filmimisel Lihulas. 15.08.1964. Foto: Eesti Rahvusarhiiv / EFA.357.0.90418

Minu jaoks oli Eduard Vilde «Mäeküla piimamees» tammsaarelik, ma ei tea, kas keegi varem on niimoodi öelnud, aga minule tuli niisugune paralleel pähe. Kiusatus. Kuradi ja jumala vahet kõlkumine, emmalt-kummalt ja igaks juhuks mõlemalt abi palumine... Need Prillupi piinad olid minu jaoks tammsaarelikud. 

Seda peetakse Vilde kõige küpsemaks romaaniks, see jäi ta viimaseks.

See on nüüdsest ka minu lemmik Vilde teoste hulgast. Ei ole liiga pikk ja raskepärane (nagu «Mahtra sõda») ega igav (nagu «Prohvet Maltsvet», millel on tõesti raske esimestest peatükkidest läbi künda) ega ka mitte liiga kerglane (nagu mõned ta algusaja jutud). Ning veel: olen mõelnud, mis mind häiris näiteks romaanide «Külmale maale» või «Mahtra sõja» juures – see oli autori väga konkreetne võitlev agenda. Tegelased olid nagu nupukesed, mis seda agendat edasi andsid. Üsna mustvalged ja lamedad.