Sinijärv soovitab väärt autorit, kellest pealekasvav põlvkond ei pruugi eriti teadagi

H. P. Lovecraft. Foto: Lucius B. Truesdell/Wikimedia Commons

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda H. P. Lovecrafti raamatuid «Ulmad nõiamajas» ja «Cthulhu kutse».

H. P. Lovecraft, «Ulmad nõiamajas». Foto: Raamat

Howard Phillips Lovecraft tasub aeg-ajalt endale meelde tuletada. Pealegi pealekasvav põlvkond ei pruugi sajanditagusest taadist eriti teadagi. Või kui, siis hilisema rikkaliku folk- ja poploori läbi, sest mõne nunnu helerohelise kummi-Cthulhu on ostnud ka nooremad lugejad. Cthulhu-müütika klassikalised lood tulid just teise trükina välja ja siinkohal tasub meelde tuletada ka Lovecrafti muude tugevamate lugude valimikku «Ulmad nõiamajas». Kõva tuum on maakeelde pandud ja välja antud, maksab järele vaadata.

Lugesin Lovecrafti üpris varases nooruses ja ingliskeelsena; tuleb nentida, et omas keeles lugemine annab ikka täitsa teistmoodi kogemuse. Ju ei olnud ei mu inglise ega eesti keel siis veel liiga head, esimese mataka sai teismeline huviline muidugi kätte. Praegu on uus tutvus vaieldamatu õudusklassikaga värske rõhk ja rõõm. Kui nii tumedate juttude kohta noid sõnu tarvitada tohib.

H. P. Lovecraft, «Cthulhu kutse». Foto: Raamat

Austus vanakooli kirjanduse suhtes kasvab samamoodi. Ajal, mil eestikeelne kirjasõna end alles (hämmastava kiiruse ja tulemuslikkusega) avastas, ringutas, keret sirutas, oli muuilmas ägedat värki tulistet jo üpris kaua. Mõned keele- ja kirjandusruumid olid end me omast suts kauem vormistada saanud, suuremate värk. Õudukas ja põneilm ja müütilisus ja kõhevik ei pruugi sugugi igaühe maitse ega meele järele olla. Samas klassikalise proosa kuldaja reegleid pidi ehitet lood võiksid olla küll. Lovecraft mingit modernistlikku jampsi ei üldse ei armastanud, kuigi kogemata kombel lõi hunniku uuskirjandust, millest tänini võtta on ja vastseid versioone tehakse.

Moodsa aja jälganditele antakse siin (alus)tala täiega, kuid tegelikult on algupärandid ise vormilt viisakad, sisult õõvastavad. Sobib nii ekraani tagant mäekolle raiumast tulnud teismelisele kui kudumistöö ja õunakoogiteo kõrvalt raamatu avanud vanaisikule. Mõni klassik pole kaua klassik, mõni on. Lovecraft mu meelest on. Tasub võtta, kuni saab. Soovitan alustada põhjalikest järelsõnadest ja kommentaariumidest – Raul Sulbi süsteemsusele on keerulik kedagi kõrvale panna. Ootan Sulbi koostet viiekümnenda antoloogia pidu. Ei tohiks enam kaua minna.