LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis on mõnes mõttes täielik absurdikas

Tauno Vahter. Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tauno Vahteri uut raamatut «Elevandi üksildus».

Tauno Vahter jätkab oma leebelt humoorikas, riivamisi iroonilises, ent ei kunagi solvavas ega sarkastilises laadis. Esmalt üsna rütmikalt vahelduv tegevusaeg tänapäeva ja pea sajanditaguse peatükkidega saab raamatu keskpaiku mõned jõnksud sisse, sekkub õpetlik seletajahääl. Ja hiljem on takti/fakti ja sisu koha pealt ohoo-momente veelgi. Natuke meenub Wimbergi «Lipamäe», mida pean konarustele vaatamata – või just tänu nendele – üheks paari viimase kümnendi parimaks Eesti proosateoseks. Õnneks tõmbab Vahter lõpus otsad üllataval kombel kokku, ent ei peida neid päriselt vette.

Tauno Vahter, «Elevandi üksildus». Foto: Raamat

Eesti suhtkoht lähiajalugu torkivasse kirjanduskonteksti sobib «Elevandi üksildus» hästi. Kõrvale või ümber saaks tõsta lisaks eelmainit «Lipamäele» ka Rein Raua viimased raamatud, Ivan Orava mälestused, Juta Kivimäe, Katrin Lauri, Lembit Uustulndi… – oh, palju on noid. Pilt hakkab kokku joonistuma. Ongi parem, kui ei tule valge laeva kõrvale muudkui suurt eesti romaani oodata, saagu neid palju ja mosaiik sündigu lugeja peas.

Mõnes mõttes on Vahteri raamat täielik absurdikas. Teisalt ent vägagi pärises püsiv, kõigil neljal jämedal jalal. Ja osaliselt ka tegelikkusel rajanev. Et ise aegade tegelikkused saavad kaunikesti pentsikutena tunduda, on tegelikkuste, ei nõndavõrd kirjaniku süü/teene. Äri on paras tsirkus, tsirkus on üksjagu äri, elevant ja inimelu ühendavad neid.

Kirjutada raamat elevandist, paksust naisest ja mitut masti kaabakates kõlab nagu otsetee kirjandusloo prügikasti. Ent justkui mälestus kriitik Horrimanist kui kurjast ja kiimalisest mehest on visa kaduma, uuristab ka meelepilt Tauno Vahterist kui üha lugemisväärsemast kirjanikust end madu-ussina ajusse.