Peatükk Malluka salapäevikust: lugu nendest kuradima narkootikumidest

Tõsielusaate «Mida Mallukat!» esitluspidu. Mallu Mariann Treimann. Foto: Kalev Lilleorg

Mallu Mariann Treimanni uus raamat «Salapäevik: kõigile lugemiseks» on aus ülestunnistus, mis autori sõnul võib koguni mõne pettunult pead vangutama panna. Loe raamatust katkendit!

lugu nendest kuradima narkootikumidest

Ma ei kavatse siin nüüd seda laulu laulda, et nendest narkootikumidest ei tea mina küll mitte kui midagi. Ma ei mäleta, millal esimest korda elus kanepit proovisin, aga kohe kindlasti ei olnud mu passis toona sellist vanust, et poest siidrigi kätte oleksin saanud. Kust ma seda sain, kellega koos tegin või kus parasjagu viibisin, ma öelda ei oska. Küll aga mäletan seda tunnet – ja see ei olnud mitte miski muu kui kabuhirm. Mul oli selline maailmalõpu tunne peal, et palusin alandlikult mõttes jumalat, et kui see olek nüüd kunagi imeväel üle läheb, ei puuduta ma seda neetud kraami enam mitte kunagi.

Mallu Mariann Treimann, «Salapäevik: kõigile lugemiseks». Foto: Raamat

Mitte et ma oleksin eriline jumalasse uskuja, aga mingi ime läbi armuline ikkagi aitas ja see tunne läks tõepoolest üle. Ainuke, kes taevase taadiga kokkulepet rikkus, olin mina ise. Eks ikka kuskil seltskonnas jälle seda rohelist puru pläruks keerati ja täpselt samamoodi istusin mitmel peol veel hirmust punnis silmadega, jagades jumalale ja universumile taas katteta lubadusi.

Kui ma juba täiskasvanuikka jõudsin, siis omandasin parema oskuse «ei» öelda, ja nõnda ei saanud minust kunagi suurt savunina. Eks elu jooksul on muidugi ette tulnud, aga tõesõna pole kanep absoluutselt minu teema. No ei saa ma aru nendest inimestest, kes suudavad seda iga päev tarbida ja funktsioneerida. Ainuke, mida mina pilves olles teha suudan, on paranoiasse surra, süüa kõike, mis kätte sattub, ja lihtviisiliselt magama jääda. Seega, minu poolest jääb kanep nüüd puutumata. Mis seal ikka, jagubki huvilistele rohkem.

Kui ma alles 19-aastane olin ja Austraalias elasin, oleksin puhtjuhuslikult korra ka meth’i teinud. Praegu tundub see nagu päris naljakas lugu, aga ilmselt räägiksin teist juttu, kui tõepoolest oleksin seda sisse suitsetanud ja praegu hambutuna Sydney tänavatel jõlguksin. Samas, kas ma üldse elus oleksin pärast 15 aastat meth’iga maiustamist, seda teab vaid jumal taevas.

Aga nagu öeldud, olin ma siis noor ja loll ning sattusin ükskord pärast tööd kodu lähedal baaris tinutama, kui tutvusin mingisuguste suvaliste tüüpidega, kellega rõõmsalt koos jooke näost sisse ajasime. Ühel hetkel pakkus üks meestest, et mis ma arvaks, kui suitsetaks natukene crystal’it. Mina, naiivitar, arvasin, et eks see mingisugune kanepisort ole, ja nõustusin rõõmsalt, et miks ka mitte, võib ju väheke suitsetada kah. Eks täis Mallul ole tihtipeale oma elu ja omad mõtted, mis kaine Mallu arvamustega ei kattu.

Samal ajal helises mu telefon. «Noh, kus sa oled? Lähme välja?» uuris korterikaaslane Jenny.

Jenny oli umbes kolmekümnendates naisterahvas Londonist, kes oli Austraaliasse tulnud korteri sissemaksuks raha teenima. Kui paljukest ta seda teenis, arvestades, et tööl ta ei käinud ja enamiku ajast veetis tagahoovis diivanil lesides, ma ei tea. Aga ega see olegi praegu oluline. Oluline oli hoopis see, et tal oli lesimisest villand saanud ja nõnda tuli talle hoopis mõte, et kui keegi temaga üldse välja pidu panema minna viitsiks, on selleks ilmselgelt Ida-Euroopast pärit neiu, kellega ta korterit jagab.

«Kuule, ma olen juba tegelikult väljas. Kohe siin nurga peal selles pubis,» selgitasin talle olukorda ja kutsusin tedagi liituma. «Istun siin mingite suvaliste kuttidega, hakkame just crystal’it tegema,» mainisin talle nii möödaminnes. «Me võime sinu ka tegelikult ära oodata,» pakkusin heldelt, nagu oleks tegu minu kraamiga, mida kellelegi jagada. Seda ma teadsin küll, et Jennyle aeg-ajalt joint’i suitsetada meeldis. See oli tal tihti diivanil vedeledes kaaslaseks.

«Ee… kas sa teed nalja või?» küsis ta pärast keskmisest pikemat pausi, hääles segadus.

«Miks ma nalja peaksin tegema?» imestasin. Jenny tundus täiesti lollakas. Sydneys suitsetas keegi iga nurga peal pläru ja nii suureks üllatuseks ma seda ka ei pidanud, et mingil mehel kanepit käepärast oli ja ta võõralegi pakkus.

«Et sa otsustasid suvalisel neljapäeval lihtsalt heast peast CHRYSTAL METH’I suitsetama hakata?» kuulsin Jenny häälest kerget paanikanooti. «Ma tulen kohe sinna!» lisas ta pabinaga.

Ma olin nagu puuga pähe saanud. Ega ma tõepoolest tahtnud rahumeeli meth’i suitsetama hakata ja ega ma õigupoolest teadnudki, mis asi see meth täpselt on. Kui aus olla, ei tea siiani. Aga fakt, mida ma juba siis teadsin, oli see, et seda suitsetavad ainult eriti ekstreemsed narkarid ja sõltuvusse pidi sellest jääma kohe esimesest korrast.

Need mehed ei tundunud mulle nagu mingisugused paadialused, täiesti tavalised tundusid. Aga sellegipoolest ei olnud mul huvi meth’i suitsetada. Nõnda ma vabandasin tüüpide ees, valetasin, et lähen vetsu, ja hakkasin kiiremal sammul kodu poole kobima.

Jenny tuli mulle jooksujalu poole tee peal vastu. Ei tea, mida ta arvas. Äkki, et ma tahangi meth’i ära proovida. Aga igatahes kõndisime nüüd koos koju ja tol õhtul enam välja ei läinud.

Hiljem rääkis Jenny seda lugu veel teistelegi majanaabritele ja terve ülejäänud Austraalias veedetud aja ütlesid kõik mulle enne uksest väljumist naerdes: «Vaata, et sa siis kogemata meth’i ei suitseta!»

Ega jah. Oleksid need tüübid mulle piibu ette lükanud, oleksin vist pikemalt mõtlemata mahvi võtnud. Seega ütleme nii, et ju siis jumal seekord hoidis, ja meth on minust siiamaani puutumata. Kuigi see oleks väga minulik olnud. Ei tea, kuidas ma edaspidi tõsise näoga inimestele seletanud oleksin, et ah, kuule, sai jah seda meth’i tehtud – kogemata.

Ma valetaksin ka, kui ütleksin, et mingit kangemat kraami proovinud ei ole. Olin vist umbes 20-aastane, kui mu toonane sõber ja tema poiss-sõber ükskord mulle külla tulid, külakostiks pudel rummi ja kotikene valge pulbriga, mille nimeks amfetamiin.

Sellest mäletan nii palju, et mõne nädalavahetuse me seda endale ninna tõmbasime ja klaasistunud pilguga varahommikuste tundideni suvalist juttu rääkisime. Aga taas ei olnud see minu jaoks midagi erilist, mida mul oleks huvi olnud ise kuskile ostma minna või kuskilt «sebida». See, muuseas, oli väga vahetult enne Kardoga tutvumist ja kuna uus armastus tundus mulle siiski toredam ajaviide kui homosõprade ja «antsuga» aega veeta, sai seegi komme kiire lõpu.

Ja nüüd jõuame looga aega umbes viis kuud enne lahutust. «Kusti andis mulle midagi väga huvitavat,» rääkis Kardo ükskord põnevil moega, ise taskust palliks keeratud fooliumitükki välja tõmmates.

«Mis asi see on?» uurisin mina tasakesi fooliumi lahti harutades.

«MDMA! See on selline asi, et võtad selle väikese valge tüki, paned salfaka sisse, neelad alla ja no siis on jube hea või miskit,» tegi Kardo mulle laia naeratusega müügitööd. «Seda kutsutakse isegi love drug’iks, sest see tekitab sulle NII hea tunde ja…»

«Lõpeta ära, issand jumal!» vaatasin ma Kardot sellise näoga, nagu ta oleks mulle just pakkunud, et võiksime silmamunasse heroiini süstima hakata. «Jumal teab, mis sitta see Kusti sulle niimoodi pakub, ja mina küll ei taha kuskil, silmad pahupidi, maas vedeleda,» väristasin õlgu ja kujutasin vaimusilmas ette neid videoid, mida USA tänavatest näinud olin. Noh, neid, kus inimesed vedelevad kuskil keset kõnniteed või küürutavad puu najal, suunurgast tatti voolamas.

Loomulikult ei olnud ka Kardo kunagi enne sellist kraami proovinud. Ega ma tea siiani, kas oli Kusti talle seda nii kõvasti promonud, et see Kardole lõpuks huvi hakkas pakkuma, või soovis ta lihtsalt minuga… aega veeta? Ma ei tea. Küsima minna hetkel ei tihka.

Nii vedeleski see foolium kuskil kõrgel peidukas jeerum teab kui kaua. Paar kuud vast ikka. Aga siis jõudsime omadega sinna punkti, kus mina olin juba eemale tõmbunud. Me ei veetnudki kunagi koos aega ja kui ühel päeval sõbrannale külla läksin, haarasin fooliumi endaga kaasa. Elus peab ju kõik järele proovima, eks ole?

Guugeldasin ennast enne õhtu saabumist poologaraks. Internetis ei öelnud keegi nii väga, et tegu on love drug’iga, vaid pigem olid seal ainult hoiatavad artiklid, kuidas inimesed surevad vedelikupuudusesse, saavad südamerabandusi ja oksendavad endale läbi une kurku.

Siin peaks vist nüüd see koht tulema, kus ma kirjutan, et pärast seda loomulikult võtsin selle MDMA ja viskasin vetsupotti, aga tegelikult istusime sõbrannaga kell kuus õhtul pühalikult elutoas, mässides valgeid kristallitükke hellalt vetsupaberisse, nagu oleksid need meie esmasündinud lapsed. See tundus mulle siis nagu midagi põnevat, vaheldus sellele tuimale «lihtsalt olemisele». Midagi uut!

Kolm tundi hiljem ronisin koju tagasi ning tunnistasin oma patud ja sisse söödud kraami Kardole üles. Pärast seda suutsin talle öelda vaid ühe lause: «Jumal tänatud, et keegi mulle SEDA ei pakkunud, kui ma 16 olin…»

Ma isegi ei tea, kui moraalselt õige on seda juttu siia raamatusse panna, aga lühidalt ütlen nii palju, et ma pole vist elu sees sellist rõõmu ja armastust enda sees tundnud. Jah, ei saa salata, et paar korda tormasin tõepoolest WC poole, kuid isegi oksendamine tundus siis selline tore tegevus. Armas lausa! Ülejäänud öö veetsin Kardo käsi ja põrandavaipa silitades ning tol momendil tundsin, et tegelikult on see elu ju päris ilus. Lausa suurepärane! Seda muidugi juhul, kui kogu ülejäänud elu iga päev veel kuskilt seda valget sodi leidma peaks. Ma ei tea muidugi, kui tore Kardol seda kõrvalt vaadata oli, aga pahane ta igatahes ei olnud.

Enne kui te nüüd kõik mööda linna laiali jooksete, et kuskilt MDMA-d skoorida, siis ütlen kohe ära, et järgmise hommiku Mallu ei mõelnud enam sugugi, et elu ilus või tore oleks. Nimelt, kui ma asjadest õigesti aru saanud olen, siis töötab MDMA nii, et kasutab ära kõik su kehas olevad õnnehormoonid, mis tekitabki ajutiselt suurt õnne- ja armastusetunnet. Järgmise päeva miinus on see, et nüüd on nad sul kehast otsas ja öeldakse, et nende taastumine võtab aega umbes kuus kuud.

Seda kõike guugeldasin ma muidugi alles järgmisel hommikul, sest eelmisel õhtul olin oma otsingutel keskendunud ainult sellele osale, mis juhtub siis, kui sa seda tarbinud oled. Ja oma mustas masenduses arvutiekraanilt lugedes, et see «kass» võib kesta päevi, kui mitte nädalaid, andsin jälle taeva suunas lubaduse, et kui see tunne nüüd üle läheb, siis ma ausalt ei puutu seda kraami enam kunagi.

Katteta lubaduste andmises olin vaikselt juba meistriks saanud.