RAAMAT ⟩ Erakordselt nauditav armastuslugu, mis nöökab mõnusalt väikelinna romansside klišeesid

Foto: Shutterstock

Emily Henry «Raamatusõbrad» jutustab läbi ja lõhki suurlinnavurledest, kirjandusagendist ja raamatutoimetajast, kes ühes väikelinnas teineteisest eemale ei suuda hoida. Varem olen autorilt lugenud: «Miljon Juunit», «Rannaraamat» ja «Meie suvereisid». Seni pole ükski täiskasvanute romaan suutnud esimesena loetud maagilist noortekat üle trumbata, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, New York/Sunshine Falls, Põhja-Carolina. Nora on suurepärane kirjandusagent, aga karjäärile keskendumine ei ole talle eraelus kasuks tulnud. Lausa kolm tema endist peikat lasi armsa väikelinna neiuga jalga. Töö kõrval jagub naise elus aega vaid väikesele õele, kuid viimasel ajal on ka nemad kaugeks jäänud, nii et Nora nõustub Libbyga, kui too teeb ettepaneku pikem puhkus võtta, et sõita koos Sunshine Fallsi, väikelinna, kus toimub ühe Nora kliendi romaani tegevus. Kolmandat last ootav Libby on kokku pannud nimekirja kõigest, mida nad seal kindlasti tegema peaksid. Näiteks tahab ta õe mõne kohaliku mehega kohtama saata. Mine sa tea, äkki õnnestub Noral enda väikelinnaromanss leida. Esimene mees, kes talle silma jääb, on naisele juba varasemalt tuttav Charlie, toimetaja, kellega ühine töövaldkond teda korduvalt kokku on viinud, kuid ükski neist kohtumistest pole olnud meeldiv.

Emily Henry, «Raamatusõbrad». Foto: Raamat

«Raamatusõbrad» nöökab mõnusalt väikelinna romansside klišeesid, olles seejuures läbi ja lõhki armastuslugu. Muinasjutulise nimega Sunshine Falls ei too silme ette just pilte paradiisist. Eriti ajas itsitama, kui Nora otsib söögipoolist ja jõuab erilisse urkasse, kus pakutava salati kirjeldused on midagi, nagu eestlastele meeldib öelda, huvitavat. Sellegipoolest ja kõigi eelarvamuste kiuste pääseb väikelinna maagia võimule. Libby vallatut nimekirja täites või igapäevatoimetusi ajades jõuame ikka ja jälle Charlieni. Tärkav armastus on vedur, mis kogu rongi jaama poole veab ning muidugi tuleb tee peal päästa üks nukras seisus äri. Romansi kõrvalt leiab veel perekonnale toeks olemist, unistuste poole püüdlemist, suurte muutuste tegemise kartust. Nimelt on mõlemad peategelased kimpus sellega, et tahavad iga hinna eest omasid aidata, aga ise pole altid teistele toetuma.

Just kuigi tihti ei satu kätte raamatuid, mille peategelast kirjeldatakse plaatinablondi hai või jääkuningannana. Mees on samast puust tehtud, pälvides hüüdnimed vampiir ja tormipilv. Tagakaas lubab rivaale, aga neid romaanis ei kohta. Iga negatiivne interaktsioon ei lähe ju konkurentsi või vaenuna kirja. Mulle selline eksitamine ei meeldi, nii et olgu öeldud, et meil on mees ja naine, kes töötavad samas valdkonnas ning nende tööalaseid suhteid iseloomustavad halvad esmamuljed ja eksiarvamused. Teises keskkonnas soojenevad nad üksteise suhtes ülesse, avastades kui sarnased on nende väärtushinnangud ja meelelaad. Kõigi nende vastandid-tõmbuvad-liiki lugude vahele oli värskendav lugeda, kuidas iseloomude vahel ei peagi olema suurt kontrasti. Kusjuures, kinnise loomuse, külma kalkuleeritud suhtumise ja otsekohesusega meenutavad Nora ja Charlie vabalt tüüpilisi eestlasi.

Kuna juttu on ikkagi kirjandusagendist ja raamatutoimetajast, sisaldab lugu ägedalt palju kirjandusviiteid, sealhulgas ka Emily Henry varasematele teostele. Ameerikapäraselt ei mõista töönarkomaanid puhkuse ajal puhata ja raamatusõbral on alati hurmav kirjandusmaailma telgitagustesse piiluda. Paraku rikkus seekord minu lugemisrõõmu kohmakas tõlge. Korduvalt jäi ette lauseid, millest ma ka pärast mitmekordset lugemist sotti ei saanud. Osa neist on klassikaline he-she segadus, kus asesõnade sootuse tõttu ei saa aru, kes mida ütleb.

Sellegipoolest on «Raamatusõbrad» muhe ajaviiteromaan, nagu Emily Henry omad ikka. Soovitan eriti, kui sind tavapärased klišeed on ära tüütanud, sest kerge satiir teeb sellest erakordselt nauditava loo!