«Kampsun teeb mehest nohiku, aga kleit naisest naist küll ei tee»

Foto: Shutterstock

Marje Ernitsa fantaasiaromaan «Kaheksas maailm» on autori nägemus elust Maal tulevikus.

Südamlik ja põnev lugu jutustab Urvelist ja Hannesest, noortest inimestest, kes sõidavad polaarjoone taha oma mesinädalaid veetma. Samal ajal Maad tabanud katastroofi tõttu jäävad nad Arktikasse kogu ülejäänud eluks. Polaarjoone taga sünnivad ka nende kaksikud lapsed Ines ja Üllar.

See on lugu elust teistsugustes tingimustes, inimeste kohanemisvõimest, julgusest ja nutikusest ning maailmast, mida enam pole ja maailmast, mis tuleb.

Loe raamatust katkendit!

***

Marje Ernits, «Kaheksas maailm». Foto: Raamat

PULMAPÄEV

«Jah ja veel kord jah!» oleks Urvel tahtnud altari ees seistes karjuda, kuid pidi ennast vaos hoidma, muidu oleks Hannese sugulased teda hulluks pidanud. Tegelikult ta seda ju oligi, sest tahtis, et nendesamade uute sugulaste poolt kohustuslikuks muudetud kombetalitus rutem läbi saaks ning ta võiks tagasi oma tavapärase elu juurde pöörduda.

Preestri õnnistavat epistlit kuulates ei mõelnud Urvel abielu sõlmimisest kui millestki elumuutvast, sest Hannes oli ju nii või teisiti temaga ja koos oli nende hullus lausa kahekordne, ainult et teised inimesed ei tunnistanud seda või siis ei huvitanud neid tegelikkus.

Neile kahele, Urvelile ja Hannesele, piisanuks oma väikesest sõpruskonnast, kellega koos olles nauditi kõike, mis käis elus olemise juurde, sest surnud jõudsid nad olla ju terve igaviku. Hannese vanemad polnud aga sama meelt ning nõudsid oma pojalt kristlikku laulatust ja suursugust pulmapäeva. Mis Urveli enda vanematesse puutus, siis nende meelest oli kolm kaotsi läinud tööpäeva ühele väikeettevõttele liiast, sest keegi pidi ju ka tööd tegema.

Abielluvate noorte endi meelest oli maailm kogu aeg hullust täis koht olnud, ainult et varem lihtsalt puudus sellekohane info. Internetiajastul teadsid aga kõik kõigest ning oli vaid aja küsimus, millal see küllus ennast ammendab ja tühjusena kokku kukub. Samas polnud see veel maailma lõpp, vaid ühe ajastu lõpp ja uue algus, tuhk, millest tõusis järgmine maailm, see kaheksas, kuna seitse varasemat formeeringut olid kahjuks nurjunud või siis lihtsalt nõrgaks osutunud. Maailm iseenesest täiustus aga pidevalt ja igas järgmises pidi kõigi eelduste kohaselt olema teistsugune ja parem elu, veel kiirem areng ja uus algus, millel polnudki lõppu.

Altari ees Hannese kõrval seistes mõtles Urvel end nii kurnatuks, et oleks selle hetke, mil tal ka päriselt oma jah-sõna tuli öelda, lausa märkamata jätnud. Õnneks tasus see väike viivitus end siiski ära, kuna täitis kiriku sellise kahinaga, mida tuli viimasel ajal üsna harva ette. Muidugi oli pulmades ka midagi head ja tempokat, mis vääris kaasaelamist ning kannatlikku ootamist, ja üllatusedki ei jäänud tulemata. Selles kuplialuses ruumis oli tunda kõike, isegi mõningast pettumust.

Kõige rohkem peavalu valmistas Urvelile kristallidest raske pruutkleit, sest kui Hannese Bondi-ülikonnal oli põuetasku, kuhu telefon pista, siis tema ulmelisel kleidil seda kohta polnud. See-eest olid tal teised võimalused, nimelt juhtmevabad kuularid, mis nägid välja nagu plaatinast kõrvarõngad ning kaamerasilmadega tiaara, mis tegelikult kujutas endast nutiprille, mida võis vajadusel ka ekraanina kasutada. Nii moodustasid nad kahepeale kokku toimiva e-pruutpaari ja see oli parim, mida Urvel tol hetkel tahta võis.

Tema «jah!» kõlas siis nii võimsalt, et isegi kiriku värvilised vitraažaknad muutusid korraks mustvalgeks. Tunne sellest efektist oli äge ja tolle hetkeni ehk isegi kõige meeldejäävam detail seni toimunud tseremooniast.

Laulatuse lõppedes täitsid kirikuesist platsi selle tornaknast alla langevad kullalehed ja õhku läbistas ilutulestiku kurdistav vingumine, mis oleks isegi Jumalal kõrvad undama pannud, kuid hea tahtmise juures võis ju kõike taluda, sest kombed muutusid ajas, aga inimesi muutis raha. Urveli järgmine probleem polnud aga kummaski, sest kirikus toimunud talituse maksid kinni Hannese vanemad, aga pruutkleidi laenutustasu ülekande tegid tema enda vanemad.

Urveli küsimus oli selles, kuidas koos kogu selle iluga autosse ära mahtuda. Õnneks oli ka selle eest hoolitsetud, sest kui Jumal oma meeskonna tagasi kirikuseinte vahele saatis, võttis tema kohustused üle tseremooniameister, Hannese isa sõber Ruudolf. See mees juba teadis, kuidas pruutneitsid rakkesse panna ja peigmeest üleliigsetest kohustustest säästa. Kõik, mis kortsumist kartis, lohises või niisama lehvis, see volditi kokku ning pakiti koos noorpaariga limusiini tagaistmele nii kärmelt, et Urvel ei jõudnud muretsema hakatagi.

Urveli ja Hannese jaoks oli see sõit kui koolitusel ette nähtud kohvipaus, mil nad mõlemad võisid pisut vabamalt hingata ja teineteise kaisus istudes ennast ja sõitu nautida. Muidugi käis selle pausi juurde ka nutitelefon, sest Bondi-ülikonna taskusse olid need mõlemad, nii Hannese enda kui ka Urveli oma kenasti ära mahtunud. Hannesel oli vaja vaadata, mis seisus olid tema börsiinvesteeringud ning Urvel tahtis teada, kuidas tema Balile puhkama lennanud sõpradel läheb, et siis neile omalt poolt äsja toimunust mõned videod saata.

Neid sõpru, keda pulmakülaliste hulka kutsuda, oli pruutpaaril suhteliselt vähe, sest inimesed lihtsalt ei tahtnud oma mullist välja tulla ning eelistasidki pigem videoid kui mingeid suguvõsa kokkutulekuid reaalis vaadata. Tegelikult see nõnda oligi, sest pulmakülaliste põhimassi moodustasid Hannes Martsoni suguvõsa põhiesindajad ja Urvel Linde perekonnal oli välja käia vaid tema kõige lähedasemad, ema ja isa.

Limusiini luksuslikus salongis istudes ja äsjasest läbielamisest lõõgastudes ei mõelnud need noored aga sugugi mitte oma suguseltsist, kellegi puudumisest või kohalolust. Nemad lihtsalt olid iseendaga, eksisteerisid omaette maailmas, sest nad oskasid oma mulli endaga igale poole kaasa võtta ja kui see kedagi häiris, siis neid endid küll mitte.

«Vaata, Irja on endale uue hobi leidnud!» sõnas Urvel, vaba käega Hannese pead enda telefoni poole kallutades, ise silmi oma nutiseadme ekraanilt ära pööramata.

«Vau! Ta kartis ju kõrgust ja nüüd ronib sellesse Tai mägikloostrisse,» nentis Hannes ja meenutas siis hetke, mil nad seda isegi olid teinud.

«Jah. Ma nii kartsin, aga siis mõtlesin, et elus on veel hullemaidki asju,» lisas Urvel omapoolse mälestuse ning Hannes liitus tema mõttega omal moel: «Ongi. Nagu see tänane näiteks. On ju?»

Nalja teha see mees mõistis, mõtles Urvel siis, aga ta mõistis ka seda, et see käis hinna sisse, sest Hannes oskas hinnata, kui tema naljadest aru saadi ja ühe naise puhul oli see veel eriti suur asi.

Valmistume väljumiseks! ilmus samaaegselt nende mõlema telefoni ekraaninurka sõnum koos pulmaisa Ruudolfi rõõmsa näoga.

Viis minutit kogunemiseks, siis oleme Liibergi mõisa väravatest sees. Sisenete läbi külalistest moodustatud eluskoridori. Peaukse ees seisatate, pöördute ja teete pulmalistele tänukummarduse. Siis sisenete hoonesse, lähete oma ruumidesse ja tulete suurde saali, kui mina teid kutsun. Kas on selge?

Seda teksti olid nad pulmavana suust juba kordi kuulnud, kuid ekraanilt lugedes polnud see enam kuulamiseks, vaid täitmiseks. Kuni limusiin neid linna vaatamisväärsustest ja maakonna maamärkidest mööda sõidutas, oli enamik pulmakülalisi juba oma transpordi Liibergi mõisa parkimisalale reastanud, esimese värskenduskuuri läbi teinud ning pulmaisa Ruudolfi korraldustele allunud. Sissemarss läbi külaliste spaleeri tekitas kõigis elevust ning kui noorpaar oli selle kadalipu läbinud ja rahvale kummarduse teinud, oli kuulda ka nuuksega kommentaare: «Nii ilus!»

Urvel pigem tundis kui nägi seda ilu, sest temal polnud kunagi pisarate väljakutsumisega probleeme, need lihtsalt tulid, kui oli nende aeg. Millal see aeg tuli, seda ei teadnud ta kunagi ette, aga sama kiiresti, kui see hetk tekkis, võis see ka taanduda.

«Nüüd ma saan aru, mida sa teinud oled,» sosistas Urveli ema talle kõrva, kui oli vanemate kord oma lapsi õnnitluseks kaisutada.

«Mida siis?» küsis Urvel imestades, sest erinevalt oma isa öeldud «Tehtud!» oli ema ütlemises midagi eksitavat.

«Sa oled abiellunud dünastiaga, kuigi armastad vaid selle ühte meest,» olid need sõnad, mis Urveli äsjase hardushetke värava poole lennutatud jalgpalliks muutsid.

Kas see ka väravat tabas või lendas vastu posti, polnud päris kindel, aga kummitama jäi igatahes. Urvel ei tahtnud emaga vaielda ja seda juba puht terminoloogia pärast, sest mitte ainult kombed, vaid ka mõisted olid ajas muutunud. Ema oli ema ja teda armastas Urvel kui osa iseendast – nii lihtne see oligi. Armastus oligi vaid sõna, mis tähendas nii tõde kui tegu, kuid polnud kunagi üheselt mõistetav. Armastada võis kõike ja samas ka mittekuimidagi.

Kas sa armastad mind ikka veel – ka nüüd, kui me peame teineteist armastama, sest oleme abielus? toksis Urvel sõnumi oma telefoni ja saatis selle Hannesele, kes noorpaaridele mõeldud sviidi laial voodil ta kõrval lamas.

Ikka! Ootame Ruudolfi kutse ära ja siis ma tõestan sulle, vastas Hannes samal moel ning pööras oma näo Urveli poole, küsides: «Mida sina sellest arvad ja mis siis nüüd nagu teisiti oleks?»

«Mina?» imestas Urvel esmalt, kuid lisas siis: «Kui mina oleksin Agnes ja sina Gabriel, siis ma küsiksin sinult, et mis meist nüüd saab? Milline on meie tulevik?»

«Midagi ikka saab. Aga tulevik – kes seda teab. Äge, ma usun,» vastas Hannes ning tegi siis oma pakkumise: «Ütle sina, kui sa oleksid Angelina ja mina Brad, kas me läheksime kunagi lahku?»

«Mitte iial!» vastas Urvel kergelt ärritudes ning selgitas siis oma mõtet: «Või noh, vähemalt senise põhjal mitte ja ... ja tead, mu ema ütles mulle täna midagi sellist, mis jäi mind kummitama. Ja nüüd ma mõtlen, et meie sinuga oleme kokku kasvanud, päriselt ka, sest me oleme saanud täiskasvanuks samu multikaid vaadates ja samu arvutimänge mängides ning me mõtleme nagu nemad, kelle seltsis me kasvasime. Vanematel pole siin enam mingit rolli. Nemad lihtsalt ongi vaid vanemad, generatsioon, kes seisab meie selja taga ja selles pole ju midagi halba. On ju?»

«Nii mõtledki või!?» imestas Hannes, kuid ei hakanud teemat edasi arendama sel lihtsal põhjusel, et sai pulmaisa Ruudolfilt sõnumi, et Liibergi mõisa suures saalis oldi valmis noorpaari saabumiseks.

Kõik, mis edasi juhtus, toimus tänu seljataguse generatsiooni tegususele, kuid seda võis ka mõista, sest traditsiooni põhiolemus säiliski tänu sellele, et seda hoiti kasutuses, muidugi mitte enam algsel kujul, aga ikkagi. Peeti tänukõnesid, kiideti üksteist ja lausuti tooste ning tuju tõusis megakiirusel tipu poole. Viimane kohustuslik element, mida Urvel juba üsna kannatamatult ootas, oli noorpaari avavalss ning kui ka pruudikimp oli uue omaniku leidnud, võisid loo peategelased lõpuks minna oma sviiti riideid vahetama.

«See oli päris lahe,» sõnas Hannes taas voodile selili vajudes, kuid pidi samas kohe tõusma, sest Urveli soov võimalikult kiiresti keha piinavatest teemantidest ja liivakellakorsetist vabaneda oli hetkel tähtsam ja selleks vajas ta «teenija» abi.

«Ma olen nii väsinud,» kurtis Urvel ning lisas: «Sinul võibolla oli lahe, aga mõned traditsioonid võiks tõesti ära muuta.»

«Võibolla tõesti, aga mulle tundub, et see sõltub naistest endist,» sõnas Hannes oma vastse abikaasa kleiti uurides.

«Mida sa sellega mõtled? Kas naised on siis konservatiivsemad ja ise oma hädades süüdi?» küsis Urvel ning soovitas «teenijal» alustada tõmblukust, mis asus kleidi seljal, lisades: «Ja vaata, et midagi luku vahele ei jääks ega rebeneks, sest see kleit maksis pelgalt laenutades juba neli tuhat euri ja mu ema ei elaks seda üle, kui peaks veel juurde maksma.»

«Naised ei ole konservatiivsemad, aga nad pingutavad vahel üle,» jätkas Hannes oma mõttega ning sai teenijaametiga kenasti hakkama, sest oli ennegi printsesse lahti riietanud.

«Jah!? Aga sa unustad, et kaks inimest püsivadki koos tänu sellele, et vähemalt üks selle nimel pingutab. Ja ilu maksab ka midagi. Sa oled ju ise öelnud, et kampsun teeb mehest nohiku, aga kleit naisest naist küll ei tee, on ju nii?»

«Võibolla. Ma ei mäleta kõike, mida ma öelnud olen ja see polegi oluline,» sõnas Hannes oma naist pruutkleidi seest välja harutades ning muutis siis teemat.

«Ma saan sust aru. See dresscode ongi ju esitluse jaoks mõeldud ja meie esinemine ei kestnud kauem kui tavaline lavalkõnd. Ürituse pidulik osa ongi ju vaatajatele mõeldud, aga ... aga meie pidu algab nüüd – astu välja!» lisas Hannes, kui oli suutnud kleidi Urveli keha ümbert põrandale langetada.

«Kas teeme ka midagi?» küsis ta siis kelmikaks muutudes.

«Ma olen nii väsinud ...» ohkas Urvel selle pakkumise peale ning sai Hanneselt vastuse, mis mõjus pigem toniseerivalt.

«Muidugi. Ma mõistan, et pulmaöö nõuab pikemat eelmängu, aga kähkukas toimiks kiiremini, sest meil on ju veel terve õhtu ees ja pole üldse kindel, millal me siit minema saame, sest Ruudolfi sõnul on see loss meie koduks terve nädalalõpu ja kui on soovi, siis võime ka mesinädalad siin veeta – vaikne kena kohake ju!»

«Ei! Kindlasti mitte. Telli takso ja me kaome siit juba enne keskööd, sest mina küll sellist ülekuulamist välja ei kannataks. Sa ikka mõtle, mees, kui ma peaksin kõigile neile uutele sugulastele enda tegemistest aru andma hakkama,» oli Urveli vastus kindel, sest selle mõtte oli ta juba ammu endale pähe kinnistanud ega kavatsenudki oma tahtmisest loobuda.

«Sa ei pea!» katkestas Hannes teda. «Minu tädid ja onud on kõik viisakad inimesed ja keegi ei hakka sind piinama. Peale keskööd muidugi võiks mõelda, kuhu edasi minna, aga seni tuleks ...»

«Tuleks traditsioone austada. Ma tean,» jätkas Urvel sviidi riidekapi ust avades ning asus sealt endale õhtuks sobivat riietust valima, kuni leidis roosa litritega kardigani.

Vaadanud seda mõne hetke peeglist enda ees, tekkis ta näole kerge muie ning ta tegi oma pakkumise.

«Vaata! On ju äge? Ma paneks selle, kui sina paned selga valge palmikutega nohiku-kampsuni. Paned ju! Siis pole meil peale südaööd vaja muud kui taksot.»

«Jah, aga me peaksime enne rääkima, mis edasi saab,» oli Hannese vastus pisut murelik, sest ta oli Ruudolfile lubanud, et nad ei lahku peopaigast salaja, vaid kilina ja kolina saatel, nagu äsja abiellunud noortele kombeks.

«Ma ei taha rääkida. Tahan siit ära. Saad aru? Ja kui sellest tuleb meie esimene tüli, siis annan ma kohe lahutuse sisse,» sõnas Urvel kardigani selga tõmmates ning tegi seejärel paar erootilist liigutust.

Hannesele polnud rohkem selgitusi vaja. Oma olemuselt polnud ka tema mingi tüüpiline ülikonnamees, kuid kõige talumatumad selle stiili juures olid siiski pitsitavate ninadega kingad, ning kui vähegi võimalik, püüdis ta neist vabaneda sama kiiresti kui ülikonnapükstestki.