Mart Sander soovitab 10 oma lemmikraamatut, millele ta tihti toetub

Mart Sander on mitmekülgselt andekas Eesti muusik, kirjanik, filmirežissöör ja kunstnik. Oma mitmekülgsete annetega on ta silma paistnud nii laval, ekraanil kui ka kirjanduses. Mart on kirjutanud mitmeid ajaloolisi romaane ning loonud mitmeid filmiprojekte, mis peegeldavad tema sügavat huvi just ajaloo ja kultuuri vastu.

Selle suve alguses kaitses Mart Sander Balti Filmi-ja Meediakoolis (BFM) oma doktoritöö, olles seeläbi BFMi esimese doktorilennu esimene ametlik lõpetaja.

Tähistamaks Johann Köleri ning Eesti esimese akadeemilise naiskunstniku Julie Hagen-Schwarzi peagi saabuvat 200. sünniaastapäeva, jõudis hiljuti värskelt raamatulettidele Mart Sanderi ajalooline romaan «Värvide sosinad».

Aga millised on tema enda kirjanduseelistused? Mart jagab oma mõtteid ja räägib teostest, mis teda enim inspireerinud on ning mida teistelegi raamatuhuvilistele soovitada tahaks.

***

Lugemisega alustasin oma elus väga varakult – ema õpetas mind lugema 2-aastaselt ning väidetavalt suutsin juba päeva lõpuks nii lugeda kui klotsidest sõnu kokku panna. Mul endal oli lapsena ikka tunne, et olen ainult vanu asju, mis kunagi õpitud, «meelde tuletamas». Uskusin juba toona, et olen elanud ka varasematel aegadel ja neid aegu olen alati taga igatsenud. Sellepärast haaran nii kirjanduses, filmis kui muusikas ikka selle järele, mis taasloob minevikku ning pöördun (paraku) jahedalt eemale kõigest kaasaegsest. Ilmselt olen oma maitse-eelistustes ühekülgne, kuid arvan, et neid, kes suudavad kaasaega ja selle probleeme kirjanduses ja filmis minust paremini kajastada, on mitmeid. Lugesin lapsena tohutult palju – eelkõige koolieelsel ajal, mil vanemad palju tööl käisid ning mina linnalapsena üksi toas istusin. Tänapäeval loen rohkem populaarteaduslikku kirjandust ja ajalooraamatuid.

Apollo riiulitelt leidsin niihästi lapsepõlve lemmikuid kui ka teatmeteoseid, millele toetun tihti; sekka ka mõned minu teele sattunud algupärandid. Tegu ei ole raamatute pingereaga, vaid need on reastatud tähestiku järjekorras.

Edgar Allan Poe «Novellid». Foto: Raamat

1. «Edgar Allan Poe novellid», Edgar Allan Poe

Ilmselt mind kõige enam mõjutanud kirjanik on nüüd riietatud kaasaegsemasse keelepruuki ning kõnetab Ragne Kepleri tõlkes ka neid, keda oma-aegsed Aaviku keeleuuendustest tulvil tõlked pigem häirisid kui vaimustasid. Hirm selle kõige poeetilisemas ning ehedamas vormis näitab meile inimese jõuetust ja väiksust kõige selle ees, mis teispoolsusest meie kolmemõõtmelisse maailma immitseb.

2. «Jumalate kaarikud. Tulnukad, kes külastasid meid minevikus», Erich von Däniken

Vaatamata lugeja isiklikule arvamusele, on selle raamatu tähtsust raske üle hinnata. Teos avas ukse tänapäevasesse maailma, kus UFOd ei ole enam nurgatagused kõlakad, vaid riiklikul tasandil tunnustatud nähtused. Dänikeni raamat kui esimene pääsuke võib praegu mõjuda juba liigagi tuttavlikult. Äsja lettidele jõudnud David Childressi «Jumalate tehnoloogia. Iidsete aegade imeline teadus» pakub küll mõningaid fakte kaasaegsemast perspektiivist, kuid sel puudub Dänikeni teose julge ja revolutsiooniline hõng.

Kalervo Hovi «Kuld Lõwi ja Kultase ajal». Foto: Raamat

3. «Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918–1940», Kalervo Hovi

Ajalugu ei ole ainult sangarite ja kangelaste oma, see ei ole ainult poliitilisest tsensuurist läbi nõrutatud kangelas- ja sõjalugude kogum. Nagu veenvalt tõestavad see ning ka nimekirja järgnev raamat, on ajalool ka oma argipäev. Kus tallinlane sõi? Kus ta seksis? Mida ja kuidas ta eelistas? Kuidas ta näitas (või varjas) seeläbi oma sotsiaalset staatust? Kalervo Hovi raamat on sujuvalt kirjutatud ja elegantselt kujundatud ning annab meile vahetu pildi eestiaegse inimese söömis- ja joomisharjumustest. Ning teeb näljaseks omaaegse toidu järele.

4. «Kõlvatu Tallinn», koostanud Made Isak, Madli Vanamölder

Uurimus teemal, mille käsitlemine – ega lugemine – igaühele jõukohane ei ole. Ajalugu ei tee ainult ülevad kangelased; seda teevad ka hoorad, kupeldajad, kollaborandid ja reeturid. Kui nende lugu ei räägita, on aja lugu puudulik. Tunnistan, et selle arvustuse avaldamise hetkeks mul seda raamatut veel ei ole, kuid ootan selle jõudmist oma lugemislauale kannatamatult.

Carl Mothander «Parunid, eestlased ja enamlased». Foto: Raamat

5. «Parunid, eestlased ja enamlased» Carl Mothander

Üks enim heitmata pilke Eesti ajaloos on baltisakslaste ellu. Pärast aastakümnete pikkust Esimese Vabariigi ja Nõukogude aja filtrit, milles baltisakslust käsitleti läbi kõverpeegli ja nähti selles vaid parasiitlust, on mitmed viimastel aastatel ilmunud memuaarid (seda eelkõige naiskirjanike sulest) avanud meile akna baltisaksa majapidamisse, näitamaks elanikke nende endi silmade läbi. Ainsa puhvrina Eestit venestamise laine eest kaitsnud, Eesti tsaaririigist lahkulöömises ülimalt alaräägitud rolli mänginud ja punases terroris rängalt kannatanud rahvakillu lugu ei tohiks seista eraldi eestlaste kannatusloost.

6. «Reisimuljeid vanadest Baltimaadest», Seppo Zetterberg

Reisimine on kaotanud palju oma romantikast – nii on ju ilus öelda, aga kes meist oleks reaalselt valmis rappuma kaks nädalat kas umbses või pooljäätunud postitõllas, et jõuda sinna, kuhu praegu lendame paari tunniga? Reisimine on kaotanud ka palju oma ohtudest. See on raamat ajast, mil reisija oli sageli seikleja, keda varitsesid mitmed ohud. Seega on vanade aegade reisipäevikud ja mälestused võrreldamatult põnevam lugemine, kui seda on mugavate aegade mugavad heietused suurlinnadest, kus maandutakse luksuslennukiga. Nagu ka Kalervo Hovi puhul, oli siin vaja Soome ajaloolast, et tuua meieni heas perspektiivis, väikeselt distantsilt loodud reisiraamat.

Mihkel Kunnus «Roheline süü». Foto: Raamat

7. «Roheline süü», Mihkel Kunnus

Ehkki Kunnus end selle nimega ei tituleeri, on ta pesueht filigraanne följetonist, kes suudab ükskõik millise (lausigava) teema omamoodi stand-up’iks kirjutada. Lisaks suudab ta ka lugeja end jäägitult uskuma manipuleerida. Tasub tähele panna, et see raamat, mille ma Apollo riiulist leidsin, on kirjutatud «vanal süütul ajal» ehk 2014. aasta alguses. Kõik, mis on maailmas ja eriti Euroopa kultuuriruumis juhtunud pärast seda, on vesi Kunnuse künismiveskile, mille kütteks ongi õhtumaade allakäigu podisevast katlast tõusvad joovastavad aurud.

8. «Tallinna vanalinna 50 põnevat detaili», Jaak Juske

Tallinlased käivad sageli pea maas – märkasin seda juba lapsena, kui nina õhus Tallinnas ringi uitasin. Mis toimub meie peade kohal, jääb sageli varjatuks, kuni keegi ühele või teisele detailile tähelepanu ei juhi ning seda mõne põneva looga meie mällu ei kinnita. Juske missioon ongi nende lugude ülesleidmise ning kordamise teel kasvatada meid nägema oma kodulinnas rohkemat kui vaid kivide ja müüride kogumit. Usun, et pea iga selle raamatuga tutvunu avastab enda jaoks midagi ootamatut. Mina, tänu taevale, ei avastanud – eriti.

Hanno Ojalo «Tallinn septembris 1944». Foto: Raamat

9. «Tallinn septembris 1944», Hanno Ojalo

Hanno Ojalo paljud raamatud on hindamatuks allikaks kõigile, kes tahavad teise maailmasõja saatuslikest päevadest rohkem – lausa detailselt – teada saada. Tallinlaste laual peaksid need olema kohustusliku kirjanduse kuhjas. Kuna praegu väntan koos Eha Urbsaluga filmi «Elu etüüd», mis räägibki eestlannade põgenemisest 1944. aasta septembris, on see ja teised Ojalo raamatud meil pidevalt käeulatuses.

10. «Tiigri aasta», Veiko Belials

Ehkki Belialsi proosa on tuntud, pakkusid põnevat üllatust ka uues kogumikus ilmunud luuletused – nimetaksin neid «mõtteteradeks». Tegu on aasta jooksul kirja pandud ja kuupäevaliselt järjestatud mõtisklustega, mille järgi on päris hea aasta päevi mõne toreda teraga alustada. Näiteks on põnev vaadata, mida on Veiko Belials kirja pannud teie sünnipäeval. Muuseas, raamatu kaas ja paber on nii meeldivast materjalist, et tekkis soov uurida, kus see trükitud on.