See raamat oli seest hoopis teistsugune, kui ma kaante järgi arvata oskasin. «Ammuu»-pealkiri ja lehmalapiline kaas. Udune teadmine, et Heelia Sillamaa on humoorikas «sisulooja», küllap seal sees on mingid naljalood.
Tellijale
Epp Petrone: Heelia Sillamaa on «inimene, kes oskab kirjutada»
Sõrmitsen nüüd, pärast raamatu läbilugemist, seda kaant ja mõtlen, mida oleks mina soovitanud pealkirjaks. Võib-olla midagi kirjeldavat, «lugu Excelist ja romantikast» stiilis? Aga võib-olla oleksin ka lõpuks hüüdnud «Ammuuu!» ja sellega rahule jäänud.
(Teine märkus kaane kohta, tagakaane tekst on liiga pisike. Jõudsin hiljuti vanusesse, kus liiga väike font reaalselt närvi ajab! Hakkan mõistma isiklikult, mida kujundusõpetaja meile kunagi koolis õpetas.)