See raamat oli seest hoopis teistsugune, kui ma kaante järgi arvata oskasin. «Ammuu»-pealkiri ja lehmalapiline kaas. Udune teadmine, et Heelia Sillamaa on humoorikas «sisulooja», küllap seal sees on mingid naljalood.
Tellijale
Epp Petrone: Heelia Sillamaa on «inimene, kes oskab kirjutada»
Sõrmitsen nüüd, pärast raamatu läbilugemist, seda kaant ja mõtlen, mida oleks mina soovitanud pealkirjaks. Võib-olla midagi kirjeldavat, «lugu Excelist ja romantikast» stiilis? Aga võib-olla oleksin ka lõpuks hüüdnud «Ammuuu!» ja sellega rahule jäänud.