/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
/nginx/o/2024/10/02/16392784t1h322e.jpg)
Ilmunud on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat «Tõlkija hääl XII», mis koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.
Ilmus Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat
«Sütitava sissejuhatuse» rubriigis kirjutab Doris Kareva: igal tekstil on tõlkija jaoks varjatud sõnum, iga teksti põhjas peitub tõlkija jaoks üks täht – mõjugu tekst esiotsa nagu boamao kägistus või armastav embus, igal juhul kohtab tõlkija seal midagi, mis on tema osa. Vestlusringe on seekordses numbris kaks, norra kirjanduse tõlkimisest räägivad Kadi-Riin Haasma eestvedamisel Ene Aschjem, Riina Hanso ja Sigrid Tooming ning Jaan Kaplinski luuletusest «Vercingetorix ütles» selle ühistööna ladina keelde tõlkinud klassikalised filoloogid Vallo Kask, Maria-Kristiina Lotman, Ivo Volt ja Neeme Näripä, keda suunab Elo-Mall Toomet.
Artiklite sektsiooni avab Margus Ott, kes tuletab keele ontoloogilisest soonestikust neli žanri ja mõtiskleb, kas selle teadvustamine, kuidas ilukirjandus maailma liigendab ja lahti hoiab, aitab ka tõlkijal enda sees mingeid jõudusid vabastada, tardumusi üles sulatada, nüansitaju kasvatada ja oma asja-kohast tööriistakasti klapitada – ehk kokkuvõttes paremini tõlkida. Maria-Kristiina Lotman analüüsib Marie Underi üht vähem tuntud loomekülge, nimelt tegevust teatri-, ja iseäranis antiikteatritõlkijana. Mirjam Lepikult aga kirjeldab enda kui tõlkija tunnetuskogemust Honoré de Balzaci müstiliste tekstide tõlkimisel.
Kas Juri Lotmani sedastus, et küpsedes lähevad paljud kirjanikud üle retooriliselt orientatsioonilt stilistilisele – ehk teisisõnu liiguvad keerulisemate väljendusviiside juurest lihtsamate juurde – leiab tõestust ka Harald Rajametsa Ariosto «Raevunud Orlando» ja Dante «Põrgu» tõlgete puhul, uurib oma artiklis Ülar Ploom. Erkki Bahovski tuletab meelde, et meil puudub võime näha maailma sellisena, nagu see on, toob välja ohu, mis valitseb kaamera sihtimisel poliitilise ja ajalookirjanduse tõlkimise juures vaid ühte kindlasse suunda, ning nimetab hulga teoseid, mida tõlkides meie pilt tänasest tegelikkusest võiks avarduda. Paul-Eerik Rummo aga kõneleb James Joyce'i põhjatustiililise tähtteose «Ulysses» teekonnast eesti keelde, mille võtavad kokku sõnad «seaduste järgi käimisel järgitagu nende vaimu, mitte kirjatähte».
Külliki Steinberg kirjeldab arhiivimaterjalide põhjal kirjaniku ja tõlkija Marta Sillaotsa valus-absurdset vangistamist ja kohtuprotsessi 1950–1951. aastal. Janika Päll vaatleb Jaan Kaplinski taktikaid Sappho luule tõlkimisel ja leiab, et kuigi Kaplinski hindas vabamat värsistust ja ei pidanud vajalikuks täpset meetrilist tõlget, ei piirdu ka tema enda Sappho luuletuste tõlked vaid silpide loendamisega, vaid kasutavad kaht erinevat süsteemi. Kersti Unt räägib Lawrence Sterne'i «Tristram Shandy» tõlkimisel ette tulnud konkreetsest probleemidest, kuid mudeldab oma otsimiste-leidmiste, mõtiskluste-rännakute ja lõplike otsuste kirjelduse kaudu justkui iga ilukirjandustõlkija universaalse tööprotsessi. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Kruusa Kalju, kelle uurimus vaagib taktilise jaapani luule tõlkevõimalusi eesti keeles, kuid pakub seejuures lugejale ekskursi tervesse Eesti jaapani luule tõlkimise ajalukku ja teoreetilisse probleemistikku.
Intervjuude rubriigis vestleb Maris Saagpakk baltisaksa kirjanduse tõlkija Pille Toomperega, Timur Guzairov Jaan Kaplinski loomingu venekeelsete variatsioonide looja Ekaterina Velmezovaga ning Heli Allik eksperimentaalse Massiaru loomemaja hinge Sepideh Ardalaniga. Autahvlil ripuvad Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid, mõne sõnaga puudutatakse ka teisi auhindu.
«Tõlkija hääle» kaheteistkümnenda numbri on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Välja andis SA Kultuurileht.