ÜKSIKISA SALADUSED ⟩ «See, et ta oma titepõlve üle elas, tundus vahel talle endalegi jahmatav»

Foto: Shutterstock

Liz Moore'i äsja ilmunud romaan «Nähtamatu maailm» on liigutav lugu noorest naisest, kes hakkab oma armsa isa varjatud mineviku kohta tõtt otsima.

Ada Sibeliust kasvatab David, geniaalne, ekstsentriline, sotsiaalselt ebakompetentne üksikisa, kes juhib 1980. aastate Bostonis informaatikalaborit. Koduõppel Ada käib Davidiga iga päev tööl kaasas; kaheteistaastasena on ta piinavalt häbelik imelaps. Samal ajal, kui labor kuulsust võidab, tuleb küsimuse alla Davidi salapärane minevik. Kui isa mõistus hakkab üles ütlema ja Ada jääb põhimõtteliselt orvuks, võtab üks Davidi kolleeg ta enda juurde elama. Peagi asub ta oma isa saladusi välja kaevama: see protsess kannab ta lapsepõlvest täisikka.

Ada avastused rännakul virtuaalsesse universumisse hoiavad lugejat põnevil kuni «Nähtamatu maailma» lummava lõpplahenduseni.

Loe raamatust katkendit!

***

Liz Moore, «Nähtamatu maailm». Foto: Raamat

Ada sündis 1971. aastal naisele, kelle David oli palganud surrogaatemaks. Tollal oli see peaaegu ennekuulmatu, aga – nagu David seda kirjeldas – ta kasutas võimalust, kui see avanes. Surro­gaadiks oli keegi hipilik naine, kelle nimi oli Birdie Auerbach, ning Ada polnud temaga pärast sündi kohtunud, ehkki tema sündimise ajal tegi Birdie Davidile selgeks – ning David omakorda hiljem Adale –, et ta võib emaga suhelda, kui tahab. Aga Ada tundis kogu oma lapsepõlve, et tal pole seda päriselt tarvis; talle näis, et see oleks Davidi reetmine, kui ta seda teeks.

Ada polnud kunagi küsinud, miks otsustas David siia ilma ühe lapse tuua; tema side isaga oli nii täielik, et see tundus talle täiesti loomulik asi. Tema kujutluses isa lihtsalt otsustas, et tahab last, ja saigi. David ei olnud Ada elu jooksul kellegagi kurameerinud, vähemalt mitte Ada teada. Ta oli pühendunud oma sõpradele ja kolleegidele ja igasugu inimestele, kellele ta vahel mentoriks oli: aastate jooksul käis tema juurest läbi palju magistrante, ja klaverihäälestaja, ja aednik, kes käis neil muru niitmas ja kelle isa sageli sisse kutsus, et temaga limonaadi juua ja tema äriplaanide kohta pärida. Nende tänaval elas üks noor tüdruk, lootustandev baleriin, kelle emaga oli David sõbraks saanud ja soovitanud tal viia tütre New Yorki Ameerika Balletikooli vastuvõtukatsetele – see oli ainuke koht, nagu ta naabrinaisele kinnitas, kus võis Ameerika Ühendriikides korraliku tantsuhariduse saada. Ta vestles pikki tunde Anna Holmesi, Bostoni avaliku raamatukogu lähima harukogu lugejateenindajaga, tema elust ja hobidest ja huvidest. Naine oli nägus, vallaline viiekümnene, ning oli Ada arvates Davidisse armunud. David tundis tema vastu samasugust huvi nagu teistegi tuttavate vastu, ent kuigi ta arutas Adaga nende üle sageli ja tüütult – tegi oletusi nende sõprussuhete, koduse elu, karjääri kohta –, oli Adale selge, et tema huvi preili Holmesi vastu on platooniline, ehkki Adale poleks mõttessegi tulnud seda niimoodi nimetada. Isa ei olnud oma romantilisest minevikust avameelselt mitte kellelegi rääkinud, nii palju kui Ada teadis. See olnuks Davidi arvates ebaväärikas. Ada oli ainult vihjamisi kuulnud kunagistest kalli­matest, noortest debütantidest, keda David tundis oma New Yorgi kõrgklassi noorpõlvest. Ada oli alati sügavalt maganud, kuid tal oli mingeid ähmaseid mälestusi elutoast kostnud naisehäälest, ehkki ta võis seda ka unes näha. Küllap võis isal sellistel puhkudel keegi külas käia. Ta poleks sellest ilmaski tütrele rääkinud. Selline mõtegi oleks olnud talle vastumeelne: ta varjas oma eraelu alati äärmiselt kiivalt isegi Ada eest, ehkki kinnitas talle alailma, et Ada on talle äärmiselt tähtis ja ta peab teda oma kõige lähemaks kaaslaseks.

David oli neljakümne kuue aastane, kui Ada sündis, ning oli selleks ajaks juba kuusteist aastat omaenda labori juhataja olnud. Ada esimestel eluaastatel – kui tüdruk oli veel liiga väike, et ennast ise pikkade tööpäevade jooksul lõbustada – oli tal lapsehoidja, Ljuda, pikka kasvu vaikse jutuga venelanna, pikk pats seljal, kelle David oli palganud tema järele vaatama, kui teda ennast kodus ei olnud. Aga öösiti ja nädalavahetustel olid David ja Ada kahekesi. See, et ta oma titepõlve üle elas, tundus vahel talle endalegi jahmatav. Seda oli raske kujutleda, ehkki Ada proovis sageli: David tõuseb keset ööd üles, et teda hooldada, soojendab pudeleid, keedab neid; ei lase tal kõrgelt alla kukkuda ega millegi madala vastu põrgata ega kellegi käest hammustada saada; viib ta käruga parki jalutama; mähib ta mõnusalt teki sisse; silmitseb teda, kui ta lutipudelist sööb; laseb tal oma isarinnal magama jääda: sellised teod ei sobinud kuidagi kokku Ada ettekujutusega Davidist, tundusid lausa võimatud. Ja ometi oli David seda teinud: Ada elusolek tõestas seda.

Ada esimesed mälestused Davidist olid hilisemast ajast, nende vestlustest. Ta ei mäletanud aega, kui ta poleks Davidiga rääkinud. Isale tähendas kogu virgeaeg võimalust millestki huvitavast vestelda, soodsat juhust analüüsida nende endi ja kogu inimkonna elu. «Kas me oleme väga õnnelikud, Ada?» küsis ta sageli, ja Ada vastas ikka jah, kuigi jäi mõnikord kõhklema – nagu oleks teadnud, et küsimus ise vihjab vastupidisele. Aga enamjaolt oli ta oma kummalise mõnusa olemasoluga täitsa rahul: Ada ja David, alati koos.

Isal olid omad väikesed rituaalid: ta keetis teed keerukal vanamoodsal viisil, mida ema oli talle õpetanud, nagu ta ütles; vaatas usulise hardusega ühte politseidraamat, ainsat telesarja, mis talle meeldis, hõikas sageli poole osa pealt kurjategija nime välja ja juubeldas iga kord, kui täppi pani; kui Ada oli väike, luges isa talle unejutuks raamatuid, mis talle endale meeldisid, mitte kunagi lasteraamatuid; pühapäeva pärastlõunati meeldis talle käia ühes konkreetses Dorchesteri kohvikus oma aju korrastamas. Ada lahendas samal ajal tema antud koduseid ülesandeid, David aga kirjutas valemeid ja joonestas oma isevärki peenikese käekirjaga diagramme, milleks talle tõi salvrätipatakaid Tran, omanimelise kohviku omanik, kes oli ise ka amatöörteadlane, tundis hästi Feynmani ja Plancki. Ada isa oli küll erialalt informaatik, aga tal oli tugev puhta matemaatika taust. Teda huvitasid kõik loodusteadused, kuid ka humanitaaria: ta oli poisipõlves prantsuse keelt õppinud ja rääkis seda veel üsna hästi, üritas aeg-ajalt omal käel õppida selliseid asju nagu mandariini või portugali keelt. «Laia silma­ringiga mõtleja peaks oskama nullist välja nuputada iga tõestuse, mis on kunagi ära tõestatud,» ütles ta Adale, niisiis tegeles ta ajugümnastika huvides vahel mõne matemaatika- või füüsika­ülesandega, millel polnud tema uurimistööga midagi pistmist. Kui ta nende või mis tahes muude mõistatustega ametis oli, langes ta transsi, mida tema lähimad töökaaslased hästi tundsid – tema keha oli justkui üdini mõistuse meelevallas, tema pööraselt kirjutavad käed olid otsekui viirastuse võimuses. Ta oli ilmetu, robotlik, temaga ei saanud jutule enne, kui ta tagasi tuli. Kui vahel juhtus, et ta säärases transis töötades magama jäi, pani Ada talle käe õlale – üks harvu olukordi, kui ta isa puudutas – ja too tõusis istuli ja pilgutas silmi, kaotanud igasuguse kohataju, kuni taipas lõpuks, kus ta on.

Isa rääkis harva oma minevikust, aga mõnikord nõustus siiski Adale oma elulugu jutustama, unejutu eest. Ada palus seda: see oli võimalus oma perekonda laiendada, võidelda peale tükkiva tundega, nagu elaksid nad kahekesi üksikul saarel. Enese lohutuseks jutustas Ada isa elulugu vahel iseendale, samas sõnastuses, nagu isa oleks rääkinud.

Liz Moore. Foto: Maggie Casey

David sündis New Yorgis, nagu ta Adale ütles, rikaste vanemate ainsa lapsena ning lõpetas viimaks nendega suhtlemise. Nad olid surnud enne Ada sündi. Ta kirjeldas neid kibedalt ja põlastades, naeruvääristas nende konventsionaalsust, kitsarinnalisust, sno­bismi. (Ada jättis isale mainimata, kuigi see mõte tal peast läbi käis, et ka paljusid tema enda mõtteavaldusi võiks snobismiks pidada; ja et tema kirdeosariikides hästi tuntud perekonnanimi avas talle nii mõnegi ukse, ilma et David ise oleks seda tähelegi pannud.) Lõhe Davidi ja tema vanemate vahel, mis lõppes suhete täieliku katkemisega, kui ta oli natuke alla kolmekümne aasta vana, tekkis eriarvamustest selle üle, kuidas ta peaks oma elu elama – nagu ta alati üles. Ta vihjas ebamääraselt, et vanemad polnud rahul tema karjääri­valikuga, sellega, et ta keeldus tutvumast noorte daamidega, keda nad oleksid meeleldi näinud oma poja abikaasana, keeldus järgimast tavasid ja reegleid, mis tulid kaasa tema perekonna positsiooniga. «Debütandid ja muu säärane,» ütles David. «Hea­tegevusballid. Teejoomised.» Nende mainimine tõi talle judinad selga, mis tähendas, et lugu on selleks korraks lõppenud. Ada sundis teda harva edasi rääkima.

Mõnitav, pilklik toon, millega David oma minevikust kõneles, lubas arvata, et ta on ammu eluga edasi läinud, ammu kõik sedasorti perekonnad võltside ja iganenute pähe maha kandnud. Tema nappidest kirjeldustest mõistis Ada, et Davidi ema ja isa olid ranged ja tundetud inimesed. Mis veelgi hullem, Ada lahterdas nad loovuseta inimesteks – David kasutas seda sõna ainult nende kohta, keda täielikult põlgas. Tema isa oli olnud aristokraadist advokaat, kes võttis klientideks ainult oma isiklikke sõpru ja sedagi ainult siis, kui oli kindel, et protsess lõpeb tema võiduga. Ema ainus karjäär oli oma abikaasa ja poja vigade otsimine ja nendele osutamine. Kõnelus emaga, nagu David Adale ütles, oli otsekui malemäng: sa pidid mitu käiku ette nägema, et vältida kriitikat, mis sai sulle osaks niipea, kui sa valvsuse kaotasid.

Neil hetkedel tabas Adat äkki nägemus laps-Davidist, kes allub oma vanematele, ei olegi kõige ümbritseva peremees ja käskija, nagu Ada oli suurema osa oma lapsepõlvest temast arvanud. Seda oli raske ette kujutada.

Niipaljukest ta teadis: Davidi lapsepõlvekodu asus Gramercy Parkis suursuguses ja ilusas ridamajas, mille seintel kasvas luude­rohi, all tiheda vaibana, ülal ojakestena laiali hargnedes nagu sõrmed kämblast. Ada sai seda kord aastas näha, talvel, kui David viis ta nädalavahetuseks New Yorki, et Calvary episkopaalkiriku iga-aastasel jõulukontserdil käia. See oli tema lapsepõlvekirik – ainus koht tema lapsepõlvest, kus ta veel käia tahtis – ja tema ­lemmikmuusika: Tallise ja Purcelli varajane koorilooming. Muidu ta kirikus ei käinud, aga liturgiline muusika liigutas teda kõige enam, ning ta istus kõigi laulude ajal väga vaikselt ja sirgelt vanas puupingis, pea otsekui palveks kumaras. Ainult sõrmed liikusid vahel põlvedel, nagu mängiksid orelit.

Pärast kontserti läks David kähku uksest välja, nii et Ada pidi pooljoostes temaga sammu pidama – see oli raske, sest isa kõndis nagu uisutades, pika jõulise sammuga –, keeras vasakule Gramercy Parki poole ja seisis koos Adaga minutikese vaikides maja ees. Nad ei rääkinud omavahel. Tavaliselt olid rasked kardinad selleks ajaks ette tõmmatud, kui kontsert lõppes, aga ükskord nägi Ada toas üht omavanust tütarlast, kes istus emaga söögilaua ääres. «Huvitav, kas need on Ellised?» ütles David nagu muuseas – nii oli tolle perekonna nimi, kes oli maja pärast tema vanemate surma ostnud. «Ma lugesin neist ajalehest. Ma pole nendega kunagi kohtunud.»

«Mina oleksin olnud ainus pärija,» ütles ta Adale. «Ma poleks nagunii pärandit vastu võtnud,» lisas ta ning hakkas siis kärmelt mööda tänavat astuma, ette hoiatamata, nii et Ada pidi mitu sammu jooksma, et talle järele jõuda.

Hoolimata sellest, et David oli minevikule täielikult selja pööranud, hoidis ta oma magamistoas kummutisahtlis üht mustvalget portreefotot endast ja oma vanematest. Ada avastas selle päris väikesena ja käis seda tihti vaatamas, kui isa kodunt ära oli. Pildil oli noor David, umbes üheteistaastane. Kandis kikilipsu, lühikest tviidpintsakut, lühikesi pükse, põlvikuid. Poisi huultel mängles õige kerge naeratus – seesama suu, needsamad elavad heledad silmad. Vanemad jätsid karmi ja tõsise mulje, nagu oligi arvata: ema kandis avara ümara kaelusega musta satiinkleiti, mis lõppes pahkluude kohal, musti sukki ja musti kingi, pikka musta pärlikeed. Isa oli tumeda ülikonna ja lipsuga, jalg üle põlve. Kõik kolm olid paigutatud üksteisest pisut lahku. Taustal oli naljakas stseen: pisut kiivas draperii, mis raamis hägust impressionistlikku taustamaali puude ja mägedega.

Shawmut Wayl elas nende kõrval üks vana naine, proua O’Keeffe, kes oli 1910. aastal kümneaastasena Iirimaalt siia tulnud. Ta oli töötanud toatüdrukuna samas linnaosas, kus David üles kasvas, kuni kohtus oma tulevase abikaasaga ja kolis Bostonisse. See kokkusattumus tuli ilmsiks üsna nende tutvuse algul ning Ada nägi, kuidas David seepeale füüsiliselt pingule tõmbus. Minevikust rääkimine tegi isale alati tüli, aga edaspidi oli tal raske kõrvale põigelda proua O’Keeffe’i eest, kes tahtis kangesti heietada mälestusi teistest sealkandis elanud perekondadest. Davidit ta omal ajal ei tundnud, küll aga tundis tema peret. Ta nimetas Gramercy Parki elanikke, nagu loetleks oma varandust. «Ja Cromwellid,» ütles ta ikka, «oli nende tütar alles iludus! Ja siis need Byronid, ja siis need Hartid, ja siis need Carringtonid…»

«Jah,» kostis David, «kunagi tundsin ma neid kõiki.»

David lõpetas keskkooli 1943. aastal, keset Teist maailmasõda, mis oleks tavalises olukorras tähendanud väeteenistusse minekut. Aga David oli juba selles vanuses nii lühinägelik, et oli ilma prillideta peaaegu pime. Seepärast läks ta sõjaväe asemel kolledžisse. Ta valis Caltechi – oma isa veelgi suuremaks õuduseks, kes oli käinud ­Harvardis, ning oma ema meelehärmiks, kes pidas seda kutsekooliks, töölisklassi õppeasutuseks. Seal õppis David peaerialana matemaatikat. Edasi sattus ta Biti, kus sai doktorikraadi rakendusmatemaatikas ja kus tema töö GOPAC-i, Maurice Steineri eest­vedamisel loodud varajase arvutisüsteemiga võitis talle valdkonnas nii ruttu tuntust, et rektor Pearse andis kolmekümne­aastasele Davidile Bitis päris oma labori. Pärast Steineri surma anti laborile Steineri nimi ning Davidi juhtimisel sai see kiiresti valdkonnas kuulsaks. Just siin kohtus ta 1970. aastal Listoniga, kes oli tollal noor otse Brownist tulnud järeldoktor, ning siin said nad sõpradeks. Nad olid kummaline paar: David oli Listonist kuusteist aastat vanem, Liston oli aga vana hing – nagu nad mõlemad väitsid –, kellel oli juba kaks last ja veel kaks tulemas. Nad olid palju aega koos, nii laboris kui ka väljaspool. David aitas tema niigi märkimisväärset annet arendada ja kõneles Listonist uhkusega sedamööda, kuidas tema roll laboris laienes. «Rühma parim puhas mõtleja,» ütles ta Listoni kohta sageli, lugedes iseennast ka hulka. Selleks ajaks olid Charles-Robert ja Hayato juba tööle võetud ning üsna pea järgnes neile Frank. Vahelduv seltskond järeldoktoreid, magistrante ja lühiajalisi töötajaid tuli ja läks, ent nemad viiekesi koos Adaga olid tuumik.

Adale meeldis laboris väga: see oli pime ja õdus ruumide kompleks, mis paiknes Biti rakendusmatemaatika teaduskonnas, mis omakorda paiknes ühes Biti arvukatest gooti stiilis hoonetest ning meenutas pigem elumaja kui töökohta. Viiekümnendate teisel poolel, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel domineeris kõige suuremas ruumis tagaotsas seisev suurarvuti; kaheksa­­kümnendate lõpuks oli see iganenud, kuid omamoodi reliikviana laborisse alles jäetud, nagu pirakas sõbralik lohe, kes magab taustal talveund. Labori eesosa koosnes – kui välja arvata üks suurem koosolekusaal – pisemate tubade ja kabinettide rägastikust, mis oli igasuguseid arvuteid täis, mõnel esipaneel püsivalt küljest ära, nii et sisikond paistis. Kõiki kabinette oli aastate jooksul isiku­pärastatud, need olid oma valdaja nägu läinud. Hayato hoidis oma kabinetis molbertit, millel ta visandas ülesandeid ja mõnikord ka maastikke; Charles-Robert oli seinad üleni maakaartidega katnud; Frank, kõige noorem, hoidis oma kabinetis lauapliitide ja aeglaste küpsetajate ja veekeetjate keerukat võrgustikku, millega ta valmistas tervele osakonnale üllatavalt asjatundlikke ja tasakaalustatud eineid, kuni hoone komandant talle ükskord peale sattus ja selle tuleohutusreeglite rikkumise pärast ära keelas. Listoni kabinet oli kasinalt sisustatud, kui välja arvata plaadimängija, millel ta mängis ABBA ja U2 ja Police’i albumeid, ning kott-tool, kus Ada pisemana vahel päevaund magas. Davidi kabinet koosnes põhiliselt dokumendikarpide kogust, mis kasvas iga aastaga suuremaks, sest tal polnud mahti neid läbi vaadata ja ta oli liiga paranoiline, et midagi ilma läbi vaatamata minema visata. Magistrandid töötasid osa aega linna teises otsas Biti väiksemas kampuses meditsiini­keskuse juures ning ülejäänud aja pearuumi kontoriboksides. Kõik ülejäänud, kes ajutiste või alaliste töötajatena laborist läbi käisid, paigutati kolme tühjalt seisvasse kabinetti, mida David muidu Ada klassitubadena kasutas.

Ada varajastes lapsepõlvemälestustes oli sageli olulisel kohal labori põrand, ümberringi sagivate teadlaste jalad. Kui ta alles päris pisike oli, anti talle mängimiseks iidvanu elementide mudeleid. Talle anti puidust komplekt, millest aatomeid kokku panna. Hayato puhus bioloogiateaduskonnast näpatud kummikindad õhku täis ja joonistas neist viltpliiatsiga kalkuneid. Adale ei õpetatud lastelaule hanedest ja kuningatest, vaid molekulidest: Siin puhkab Harry, lõpp on lool, on surnud meie veli. Mis tema meelest H2O, oli H2SO4. Adat kutsuti Steineri labori maskotiks ning selle tõestuseks oli foto, kus ta kandis perfokaardi kostüümi.

Ta osales enamikul Steineri labori ametlikel koosolekutel ja ka mitteametlikel koosolekutel, põikas omatahtsi kabinettidesse, istus vaikselt pearuumis ümmarguse pruuni laua taga, kui kogu labor üheskoos lõunat sõi. Ja kuulas – aina kuulas.

Keelekümbluse teooria kohaselt saab keel kõige paremini selgeks siis, kui viia õppija loomulikku keskkonda või siis simuleeritud keskkonda, mis püüab jäljendada autentset. Seega ei omanda õpilane hispaania keelt kõige paremini mitte siis, kui teda õpetatakse verbe pöörama, vaid siis, kui teda ümbritseb praktiline hispaania keel – mitte siis, kui talle õpetatakse keelt keele pärast, vaid siis, kui ka kõiki teisi aineid õpetatakse hispaania keeles. Ja pigem kogemata kui meelega kümbles Ada niimoodi matemaatikas, ­neuroloogias, füüsikas, filosoofias, informaatikas. Ta ei alustanud mitte Lispist, vaid kompilaatorist. Kodus Davidiga füüsikat õppides ei alustanud ta mitte valemist v = s/t, vaid suurest ühend­teooriast. Esimestel eluaastatel ei saanud ta kuuldust mitte mõhkugi aru. Davidi ja tema kolleegide jutt oli talle nagu võõrkeeles lobisev raadio. Ja siis, ilma enese teadmata või tähele panemata, hakkas ta nende kõnelusi jälgima. Kümneaastaselt oli ta võimeline isaga ideesid põrgatama – mitte tingimata midagi lahendama või parandama, vaid mõistlikke küsimusi esitama ja vahel isa kinni jooksnud mõtteid lahti loksutama. Sellistel puhkudel rääkis David järgmisel koosolekul üpris tõsiselt ülejäänud laborile Ada muredest või kommentaaridest, mispeale Ada lõi pikkamisi sisimas soojalt hõõguma, sest ta oli kasu toonud rühmale, keda oli alati omasugusteks pidanud.

«Minu meelest hea küsimus, Ada,» ütles David, ja ülejäänud noogutasid nõustudes pead ning rühm jätkas üksmeelselt tööd.

Selline oli Ada ettekujutus oma isast, mõtteline pilt Davidist, mida ta oli eluaeg hoidnud ja kaitsnud, mis oli püsivalt kinnitatud tema aju kõige unisema osa külge: ta nägi oma isa laboris või Trani restoranis; instituudi raamatukogus; vahel harva ka sõprade keskel; tavaliselt töölaua taga absurdselt väikeses kodukontoris, malelaua kohal mõtisklemas, peanupp niisama kiilas ja ümar ja turske nagu etturil. Tema auklikke villaseid sokke. Tema katusena kokku pandud sõrmi. David oli pikk ja kõhn ja range nii uurimistöös kui ka eraelus, ja leidlik, ja väga südamlik, ei reetnud kunagi kedagi, ja Ada meelest oli ta võrratult eetiline, ja tal oli kombeks kiiresti käsi hõõruda, olgu rõõmust või liigutusest, ja ta oli kärme ja vilgas ja õrn ja osav nii käte-jalgade kui ka peaga. Ta oli nobenäpp, puhaste küünealustega, ja ta oli tark, otsis hoolega Chopini, Schumanni, Schuberti ja Bachi palade kõige paremaid ja kaunimaid ettekandeid, ja teadis suurepäraseid mõistatusi, ja tema nimi oli doktor David Sibelius, kuid Ada ei kutsunud teda kunagi muudmoodi kui ainult Davidiks.