Epp Petrone: see on õnnestunud raamat mitmes mõttes

Tiia Toomet Foto: Taavi Sepp

Tiia Toometi raamat «Vana aja koolilood» oli minu jaoks ajalooline: kõige viimane raamat, mis ma oma noorimale lapsele (toona 10) algusest lõpuni unejuttudeks ette lugesin. Edasi vajus asi ära, laps kasvas suureks, luges – või ei lugenud – ja tegutses ise.

Seda raamatut oli igatahes väga mõnus eelteismelisele ette lugeda ja jutuaineks kasutada, iga natukese aja tagant lugemises pausi pidades. Läksin kooli 26 aastat pärast Tiia Toometit, niisiis põlvkond hiljem. Lapse perspektiivist vaadates on see kõik muidugi üks ja sama «vana aeg». Eks lapsel ole ikka huvitav oma isikliku lapsevanema mälestuslugusid kuulata, isegi kui ta põlvkondade kihte ei taju veel. Mis mu meelest kõige olulisem: see raamat on võimalus tekitada vestlusaineid, suguvõsa isiklikku mälupanka täiendada. Ja mitte ainult vanemalt nooremale infot andes, tegelikult on see võimalus ka oma lapse kooliaja kohta teada saada. Kas su lapse koolitundides tänapäeval saadetakse paberkirju? Kas ta teab, mis on «laevade pommitamine»? Mida nemad vahetunnil teevad, kas neid jalutama ka aetakse?

Tiia Toomet, «Vana aja koolilood». Foto: Raamat