Ilmus raamat luuletajast, kelle elust on tänaseks saanud legend

Prantsuse kirjanik Pierre Michon. Foto: Philippe Wojazer / Reuters/Scanpix

Loomingu Raamatukogus on ilmunud prantsuse elava klassiku ja väikevormide meistri Pierre Michoni raamatuke Arthur Rimbaud’st, kaaned kapsarohelised nagu Rimbaud’ palveraamatul.

«Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?» küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi.

Pierre Michon, «Rimbaud, poeg». Prantsuse keelest tõlkinud Leena Tomasberg. Foto: Raamat

Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline «Rimbaud, poeg» on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, «kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb», pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama.

Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.

Loe raamatust katkendit!

***

Öeldakse, et Vitalie Rimbaud, sündinud Cuif, maatüdruk ja kuri naine, kannatav ja kuri, tõi ilmale Arthur Rimbaud’. Me ei tea, kas ta kõigepealt vandus ja seejärel kannatas, või kas ta vandus, sest pidi kannatama, ja selle sajatuse juurde jäigi; või kas needmine ja kannatus, ühendatud nagu ühe käe sõrmed, kattusid ta vaimus, vaheldusid, kihutasid teist takka, nõnda et nende puutest ärritatud mustade sõrmede vahel muserdas ta oma elu, oma poega, oma elavaid ja oma surnuid. Küll aga teame, et selle naise mehest, kes oli selle poisi isa, sai elusast peast kummitus kaugete garnisonide purgatooriumis, tühipaljas nimi, selleks ajaks, kui poiss oli kuus. Vaieldakse, kas see kergemeelne isa, kes oli kapten, kes nagu muuseas annoteeris grammatikaraamatuid ja luges araabia keelt, jättis õigustatult maha selle hämaruse olendi, kes oma hämarasse varju tahtis kiskuda ka teda, või kas muutus too sääraseks varju tõttu, millesse hülgamine ta heitis; sellest ei tea me midagi. Öeldakse, et laps, kelle koolipingi kõrval seisis ühel pool see kummitus ja teisel too sajatuste ja hukatuse olend, oli laitmatu õppur, keda kütkestas muistne värsside mäng: vahest kuulis ta vana hea värsimõõdu kaheteistkümnes jalas kaugete garnisonide kummituslikku pasunat ja samuti hukatuse olendi issameiesid, sest oma kurja kannatuse skandeerimiseks oli too leidnud Jumala, nii nagu ta poeg oli samal eesmärgil leidnud värsid ja pannud neis oivaliselt paari pasuna ja issameie. Värsid on teada-tuntud kosjamoorid. Näib niisiis, et juba maast madalast sepitses ta suure hulga värsse kord ladina, kord prantsuse keeles; neis värssides, mis on säilinud, imet ei sündinud: need pärinevad ühe päris andeka provintsipoisi sulest, kelle raev ei ole veel leidnud oma õiget, otsekui olemuslikku rütmi, seda täpset rütmi, mille jõul raevust saab halastus, kaotamata kübetki oma teravusest, raev ja halastus põimunud hoos, paiskumas õhku üheskoos ja langemas kogu raskusega tagasi, või sööstmas üles, aga jäädes sinna põimunult püsima, raskena, võimetuna nagu ilutulestikurakett, mis peos läheb lahti, aga pritsib laitmatult sädemeid – kõike seda, mis hiljem peab kandma Arthur Rimbaud’ nime. Need on koolipoisi heliredelid. Ajal, mil ta nende heliredelitega ruudulisi vihikulehti täitis, on kindel, et naeratust ta näol naljalt ei nähtud ja ta tusatses, nagu tõestavad fotod, mida vagad käed on siin ja seal kogunud, paljundanud nagu leivapätse ja mis on tuhmumata läbi käinud igast vagast käest kogu maailmas: Charleville’is, põlvedel Rossat’ õppeasutuse väike kahurväelase vormimüts, käsivarre ümber naeruväärne kiriklik riideräbal, millega emad toona poegi armulaua puhuks ehtisid, ja tema väikesed sõrmed, siin pistetud palveraamatu vahele, mis võis olla kapsaroheline, seal peidus vormimütsi salajases õõnes, pilk aga alati kuri ja põrnitsev, ette sirutatud nagu rusikas, just nagu sügavas põlguses või ihas fotograafi vastu, kes noil aegadel puges musta keebi alla, et sepitseda minevikust tulevikku, salakaubitseda ajaga, mille peale laps alalõpmata mossitas. Ja tema edasine käekäik, või meie vagadus, ütleb meile, et tegelik raev selle välise mulje all oli arvestatav: mitte ainult käepaela ja vormimütsi vastu, vaid käepaela ja vormimütsi vastu samuti. Sest neis nartsudes peitusid väidetavalt Kapteni vari ning elav hukatuse ja keeldumise, Jumala nimel keeldumise olend, need piitsutasid ta hinge, et temast saaks Rimbaud: mitte nemad isiklikult, vaid nende müütilised kujud teine teisel pool koolipinki; ja võimalik, et vihates kõigest hingest nii ühte kui ka teist, vihates niisiis värsse, milles issameied ja pasunahüüd üheks said, armastas ta südamest missiooni, mille need ta õlule panid. Sellepärast ta mossitaski. Ta jäi endale kindlaks ja me teame, mis edasi sai.