Suurteos autorilt, kes on terake hull, aga lihtsasti loetav

John Dos Passos 1965. aastal. Foto: akg-images/akg-images

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda John Dos Passose «USA» triloogiat: «42. laiuskraad», «1919», «Suur raha».

John Dos Passosega tekkis mul hingeside juba kunagi kooliajal, mil vanem koolivend laenas räbaldunud paperback'i tollesama ameerikalise kolmlooga, mis tänaseks kaunis vormistuses maakeelde jõudnud on. Toona ma ei osanud nii hästi inglikeelt lugeda, et nautinuks õkva prõlla, ent värk jäi tagaajusse tiksuma. Nüüd, maakeeles lugedes, kihutan täiega.

John Dos Passose «USA» triloogia. Foto: Kirjastus Koolibri

Ja soovitan teiedelegi, armsad lugejad. John Dos Passos on ka päriselt mineva sajandi ägedamaid kirjanikke. Ta on terake hull, nagu James Joyce, ent on ka loetav. Lihtlugejale, mõtlen. Ta annab jube hea ülevaate kolmest olulisest aastakümnendist – jah, sada aastat on sest ajast mööda läinud. Ja võib-olla on ta põhjalikus läbikäigus (mis ajuti väljakäiku meenutab) üht-teist seesugust, mis väärib tänagi meelde jätmist. Äh, muidugi on. Iseasi, kes ja kuidas üles leiab. Kes otsib Ameerika ülesärkamise aluseid ja muresid ja mõttekilde, saab need kätte. Natuke maade ja majanduse tekkimise õpiku moodi, kuigi paljudele tuleb ta liiga vara ja mõnelegi on liiga hiljaks jäänud. Inimeste kogukonnad ei toimi ühes rütmis; ühe kogukonna saabumise/tekkimise/ sündimise rütmi jälgimiseks võimas teos.

Ja ta on nüüd tervikuna meie keeles olemas. Suurteosed ei jõua eestlaste lauale liiga sageli. Kui jõuavad – loetagu. Seda enam, et oleme oleme olukorras, kus inglise keel jõuab lasteni iseenesest (mis on hea), vene keelt õpetavad koolid niikuinii ikkatakka edasi. Aga rootsi ja läti ja soome keele õpetajaid pole kusagilt võtta. Mis siis, et väike rahvas võiks oma naabrite keeli tänavatasandil mõista. Jah, see on jama. Aga kuni jõuame jama lahendama, lugegem end Ameerika ajalukku sisse. Praegu on võimalus.

Ega Ameerika poisid ja tüdrukud Dos Passosest ega Faulknerist suurt rohkem tea kui meie teismelised Tammsaarest või Mati Undist. Jah, ka Elvisest, Bruce Springsteenist, mõnest räpivanast, kelle nime mina ei aimagi (meenuvad LL Cool J, De La Soul, The Fugees). Köetagu perra.

John Dos Passose kõrvale võiks ikkagi kuulata noort Frank Sinatrat või hoopis Robert Johnsoni bluese enne ristteed. Check it out...