Sinijärv soovitab: Faulkner sai Nobeli ajal, mil see miskit väärt oli

William Faulkneri portree postmargil. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda William Faulkneri «Põrmu häirijat».

Ameerika Ühendriikide kirjandus on värske nagu noorkuuöö, põlegi õieti teist. Üpris sarnane eestikeelse päriskirjandusega. Mõnes mõttes tsipake vanem, teisest küljest jälle natuke noorem, kui arvesse võtta me vägevat hoolsasti unustet rahvaluulepärandit. Ja siis on ta hopsti taas suts iidsem, kui mõelda tolle kontinendi põlisrahvaste pärandi peale, mis ulatub meiemaa omaga sarnasesse hämavikku, ent oluliselt suuremal maa-alal. Mine võta kinni. Pluss siis see viimase paari sajandi ärevavõitu aja- ja kirjanduslugu, millest üks ja teine on mingit raiska tagumikust naksata proovinud, ent ei ühelgi ole too trikk päriselt välja tulnud.

William Faulkner, «Põrmu häirija». Foto: Raamat

William Faulkneril äkki natuke tuli. Vaevaliselt, ent Nobeli preemia vääriliselt. Ju üht-teist ütleb seegi tõsiasi. Faulkner sai Nobeli ajal, mil see miskit väärt oli.

William Faulkneri tekstid pelutasid mind lapsepõlves, mil noid esmakordselt läbida püüdsin. No mida hekki. Pelutavad tänini. Siin on seda ühestirivat hoogu, mis samas põimleb tõkestava pikkpajatusega. Ma ei usalda eriti raamatuid, kus otsene kõne on vaeslapse ossa jäetud. Faulknerit pole ma kunagi väga usaldanud. Kuid kindlapihta suudab ta kurvilise kulgemise läbi tuua kohale suure tüki omaaegset Ameerikat. Ja meiesugustel könnidel siin ilmanurgas tasuks jo lihtlabase ellujäämise nimel Ameerika kujunemisest aru saada. Oma kirjanduse kaudu ei saa me küllap ealeski loota, et meiesid kaugmaadel mõistetaks. Või mine tea. Tulevik ei pruugi olla tume, ent ta hämarikust võib krapsata ka helgemaid hetki. Sellisi kirjanduslikke. Faulkner on Ameerika hämarikust küll üht koma teist välja koukinud ning sõnastanud mõlemale tõlkijale ja lugejale rammusaks rõõmuks. Kange kama – tavaliseks õhtupoolikuks vast ei tasuks esimese asjana ette võtta.

Kui õhtupoolikud üldse saavad olla tavalised. Kui lugemisharjumus, siis miks mitte kange kama, miks mitte jaa. Kui jaa, siis miks mitte Faulkner. Ja kui juba Faulkner, siis miks mitte edasi vaadata.

«Põrmu häirija» võiks olla suurepärane Faulkneri-hakatus süvenemissuutlikule lugejale. Kindlasti mitte esimene pärisraamat, mida ette haugata, aga esikümnes kindlasti. Noored, tuld! Ja vaadake edasi.