Raamatublogija uuest fantaasiasarjast: hoiatan, kohati kisub lugu jõhkraks!

Foto: Shutterstock

Leigh Bardugo «Ninth House» ja «Hell Bent» kõnelevad tüdrukust, kes näeb kummitusi, Yale'i ülikooli salaorganisatsioonidest ning linnakus toimuvatest mõrvadest. Muide, mõlemad raamatud on võitnud Goodreads Choice Award auhinna fantaasia kategoorias. Tundus igati paslik nad nüüd sügisel ette võtta: sünge õhustik, sündmustik kolledžis, teispoolsuse lähedus, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, New Haven. Alex (Galaxy, mitte Alexandra) ei ole tüüpiline Yale'i tudeng. Tema koolitee algas käeraudadega haiglavoodist, kus napilt surmasuust pääsenud sõltlasele pakuti uut algust. Kummitused, kes tema elu ainult rikkunud on, võimaldavad neiule nüüd kooliteed, mis jääb paljudele kättesaamatuks. Tema ülikoolipäevi kirjab lisaks õppetööle salajastel riitustel osalemine, õigemini nende turvamine. Koolis on kaheksa organisatsiooni, mis erinevaid maagilisi toiminguid harrastavad, ning üheksas Lethe, kes kontrollib, et teised ülekäte ei läheks. Just selle liige on Alex. Uus algus on tore, kuid kõik libiseb peagi allamäge, tema mentor on kadunud ja tüdruk ise veendunud, et linnas mõrvatud neiu on kuidagi rituaalidega seotud. Ta on piisavalt kangekaelne, et hakata seda omapäi tõestama.

Leigh Bardugo fantaasiaromaan «Ninth House». Foto: Hamdi Bendali/Shutterstock

«Ninth House» teeb tuttavaks Lethe ja kõigi salaorganisatsiooni aktiivsete liikmetega. Esiteks Alex, kelle senine elu on olnud üks häda ja viletsus, nagu selgub ajahüpetest tema plikapõlve. Nüüdki on ta supi sees - ilma mentorita rituaalide valvamine, ülikoolis nii õppimise kui ka sõpradega rajal püsimine ja tagatipuks mõrv, mille puhul neiu on ainsana veendunud, et see on seotud rituaalidega ega jäta jonni, kui teised vastu vaidlevad. Teiseks kaotsi läinud Daniel Arlington ehk Darlington, kellega tutvume minevikumeenutustes, mis näitavad Alexi tutvumist Lethega. Noormeest rõhuvad samuti omal kombel kasvuvalud. Kui Alex ja Daniel toimetavad välitöödel, siis Pamela Dawes tegutseb tagalas, töötab kirjandusega, valmistab süüa, leiab relvalaost vidinaid. Viimane liige on politseinik Turner, kes väga ei usu üleloomulikku värki, aga lisaraha kulub kõigile ära. Mõrv ei olegi raamatu suurim müsteerium, vaid palju rohkem pakitsesid kaks teist küsimust. Kuhu kadus Darlington? Mis juhtus Alexiga enne Yale'i? Üsna lõpus lüüakse kõik kaardid (peale varrukasse jäetud jokkerite) lauda ja müsteeriumid lahenevad.

Hoiatan, kohati kisub lugu jõhkraks. Juba alguses, esimesel rituaalil, vaatab Alex peal inimese lahti lõikamist. Edaspidi tuleb riburadapidi ette vägivalda, ohtralt verd, vägistamist, kummitusi, sita söömist. Üks stseen kummitusega ei taha kuidagi meelest minna. Kõigi nende rüvedate detailide tõttu tahaks teose pista fantaasia asemel õudukate riiulisse.

Teine raamat «Hell Bent»

Leigh Bardugo, «Hell Bent». Foto: Raamat

Tänapäev, New Haven. Alex lahendas mõrva ja tal õnnestus taas surmasuust pääseda. Lisaks selgitas neiu välja, kus asub Darlington ning tahab teda sellest põrguaugust päästa. Paraku ei kiida seda plaani ühestki otsast heaks organisatsiooni ladvik ning on vägagi võimalik, et Alexit ootab tõeline põrgu - Yale'i ning Lethe kaitsvast rüpest välja heitmine. Neiu on sellegipoolest valmis oma naha panti panema, kuid seekord pole ta üksi, vaid meeleheitlikku plaani toetab Dawes, ka pärast mitut ebaõnnestumist. Õnnetuseks pole Darlington nende ainus mure, vaid linnakus puhkeb mõrvade laine ja lisaks kummitustele tuleb Alexit painama tema minevik.

Teisest raamatust leiab kõike, mida esimesest, aga palju suuremas koguses, lisaks kamaluga deemoneid, riske ning kamraadlust. Ebapopulaarne arvamus - «Hell Bent» meeldis mulle rohkem kui «Ninth House», aga põhjuseks pole hingetõmbepausideta katsumusest katsumusse hüppamine. Latti tõstis kõrgemale semulikkus, mis tegelaste vahele oli siginenud. Kui esimeses osas Darlington on kadunud, Pamela ei ole Alexist ja tema soovidest vaimustuses ning Turner on täitsa okkaline, siis teises on läbielatu neid lähendanud ja teeb seda veelgi. Erilist naudingut valmistas pühendumus ühe inimese nimel nii palju riskida ja vaeva näha. Iga kord kui Alex Darlingtoniga leheruumi jagas, olin võlutud ning hoidsin pöialt, et põrguretk õnnestub ja saan lugeda, milliseks nende edasine omavaheline suhtlus kujuneb. Seda laeva, mis tuulevaikuses triivib tahaks ühesõnaga täies purjes seilamas näha. Ka see mängis loo kasuks, et ajahüppeid oli minimaalselt.

Mõlemad raamatud võtsin käsile paralleelselt «Kolme katku vahel» lugemisega, kuna tahtsin vahele midagi muud. Esimest suutsin mitme päeva peale venitada, aga sellest piisas vaid paariks õhtuks. Ma lihtsalt ei suutnud minna tagasi 16. sajandi Eestisse, teadmata, mis toimub. Nagu juba öeldud, oli tempo meeletu. Tegelasi, eriti Alexit, ähvardavad mitmed ohud, sundides väsimatult võitlema oma koha eest maailmas. Aega pole koolitundideks ning teiste organisatsioonide rituaalidel käib Alex pigem ilma lugejata. Ainuke, mil lastakse rahulikult särada, on ülikooli raamatukogu, mille kirjeldused lihtsalt nõudsid Google'i pildiotsingut. Tuleristsete vahel õpime veel Alexi ja tema kamraadide mineviku kohta. Samuti saavad tuttavamaks maagia ning olendid, mida raamatumaailmas leidub. Tõsi, teoses oli jällegi tülgastavaid stseene, mida kaanepildi vaatamine praegugi meelde toob, või veidravõitu detaile, nagu üks helendav kehaosa, mida kirjanik mõnuga iga jumala kord mainis, kui see silmapiirile ilmus.

Kokkuvõttes soovitan sarja, kui õudukaks kiskuvad paranormaalsete nähtuste ja rüvedustega kirjatud raamatud on sinu tassike teed, ootan pingsalt järgmist osa.

PS! Kui saad, võta kohe ette, sest oktoober on ideaalne hetk nende teoste lugemiseks, näiteks teise osa üks olulisimaid rituaale toimub 31. oktoobri õhtul.