KATKEND RAAMATUST ⟩ «See naine, kes otse mu nina all mu abikaasale külge lööb, hakkab mulle närvidele käima»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Freida McFaddeni uuest põnevikust «Koduabiline jälgib sind».

Enzo tassib viimaseid kaste majja ning mina seisan hõredavõitu muruga kaetud platsil, väldin lahtipakkimist ja mõtlen, kui kaunis on muru pärast seda, kui mu abikaasa on sellele noorenduskuuri korraldanud. Enzo on muruplatside osas võlur – see on osaliselt ka meie tutvumise taga. See siin näeb pruunikate laikude ja mureneva mullaga üsna lootusetu välja, kuid ma tean, et vaid aasta pärast on meil selle tupiktänava kõige kaunim muru.

Freida McFadden, «Koduabiline jälgib sind». Foto: Raamat

Olen parasjagu oma fantaasiatesse uppunud, kui täpselt meie oma vastas oleva maja – Locust Street 12 – uks vajub lahti. Majast väljub kooreiirise karva kihiliseks lõigatud paažisoenguga naine, seljas liibuv valge pluus ja punane seelik, jalas punased kingad, mille teravad kõrged kontsad näevad välja nii, nagu annaks neid kasutada kellegi silmade peast torkamiseks. (Miks mina alati selliseid asju mõtlen?)

Erinevalt teisest naabrist paistab tema olevat sõbralik. Ta tõstab käe innukaks tervituseks ja astub üle meie maju eraldava kitsa munakivisillutisega tänavalõigu.

«Tere!» siristab naine. «Nii tore viimaks uute naabritega kohtuda! Mina olen Suzette Lowell.»

Sirutan käe ja võtan ta maniküüritud käe pihku ja mind premeeritakse naise kohta muljet avaldavalt valusa käepigistusega. «Millie Accardi,» ütlen.

«Imetore sinuga tutvuda,» tähendab naine. «Sa hakkad siin elamist lihtsalt jumaldama.»

«Juba jumaldangi,» vastan ausalt. «See maja on imeline.»

«Oo, on tõesti.» Suzette nõkutab pead. «See seisis mõnda aega tühjalt, kuna nii väikest maja, tead, on raske müüa. Aga ma lihtsalt teadsin, et lõpuks saabub õige perekond.»

Väike? Kas ta solvab meie maja? «Noh, mulle see meeldib.»

«Oo jaa. See on õdus, kas pole? Ja ...» Ta pilk libiseb üle eesukseni viivate astmete, mis on pisut murenenud moega, kuid Enzo vannub, et teeb need korda. See on üks paljudest nimekirja kuuluvatest remonditöödest. «Maalähedane. Nii maalähedane.»

Selge pilt, ta solvab päris kindlasti meie maja.

Aga see ei lähe mulle korda. Mina jumaldan seda maja sellegipoolest. Mind ei huvita, mida mingid snoobidest naabrid arvavad.

«Niisiis, Millie, käid sa tööl?» küsib Suzette ja ta sinised silmad peatuvad mu näol.

«Ma olen sotsiaaltöötaja,» ütlen teatava uhkusega. Olen oma karjääri üle endiselt uhke, ehkki olen seda tööd tänaseks juba üksjagu aastaid teinud. Jaa, see võib olla väsitav ja hingemuserdav ja palk ei raba just jalust. Kuid ma jumaldan seda ikkagi. «Aga sina?»

«Mina olen kinnisvaramaakler,» ütleb tema samasuguse uhkusega hääles. Aa, see selgitab kinnisvaramaaklerite žargoonis pillatud solvanguid meie maja aadressil. «Turg on hetkel tõusuteel.»

Noh, selles osas on tal õigus. Taipan korraga, et Suzette ei tegelenud meie maja müügiga. Miks naabrid küll teda oma maja müüma ei tahtnud, kui ta on kinnisvaramaakler?

Enzo väljub furgoonist, süles veel mõned kastid, T-särk endiselt keha ümber liibumas, mustad juuksed niisked. Mäletan, kuidas ma neid kaste raamatutega täitsin ja muretsesin, et need saavad liiga rasked. Ja nüüd ei võtnud ta ühte kasti, vaid pani teise sellele otsa. Mu selg hakkab ainuüksi tema vaatamisest valutama.

Suzette jälgib teda samuti. Ta saadab pilguga mehe minekut auto juurest meie välisukseni, huuled naerule venimas. «Sinu kolija on täiega seksikas,» tähendab ta.

«Tegelikult,» ütlen, «on see mu abikaasa.»

Ta suu vajub lahti. Paistab, et ta on Enzost paremal arvamusel kui majast. «Päriselt?»

«Jah.» Enzo on kastid elutuppa pannud ja tuleb välja järgmisi võtma. Kust tal see energia tuleb? Kutsun ta enne, kui ta autoni jõuab, viipega meie juurde. «Enzo, tule ja tee meie uue naabri Suzette’iga tutvust.»

Suzette sätib kiirustades oma pluusi ja lükkab iirisekarva juuste salgu kõrva taha. Olen üsna kindel, et võimaluse korral vaataks ta end kähku taskupeeglist üle ja värskendaks huulepulka. Kuid selleks ei jää aega.

«Terekest!» trillerdab ta väljasirutatud käega. «Nii meeldiv sinuga tutvuda! Enzo, eks ole?»

Enzo võtab ta käe vastu ja läkitab naisele laia naeratuse, mis ta silmade ümber kurrud tekitab. «Jah, mina olen Enzo. Ja sina oled Suzette?»

Naabrinaine kihistab naerda ja noogutab innukalt. Ta reaktsioon on pisut üle võlli, aga kui aus olla, siis ei koonerda ka Enzo sarmiga. Mu abikaasa on selles riigis elanud kakskümmend aastat ja kui me õhtulauas juttu ajame, on ta aktsent sisuliselt olematu. Ent kui ta tahab võluvalt käituda, võimendab ta oma aktsenti ja tekib tunne, nagu oleks ta värskelt laeva pealt maha astunud. Või siis «laaaaeva pealt maaaha astunud», nagu tema ütleks.

«Sulle hakkab siin täiesti kindlasti meeldima,» kinnitab Suzette talle. «See on nii vaikne väike tupiktänav.»

«Meile juba meeldib siin,» ütlen.

«Ja teie maja on nii nunnu,» jätkab naaber, leides järjekordse loomingulise viisi mõista andmiseks, et meie maja on tema omast oluliselt tillem. «See on teie ja teie laste jaoks ideaalne, eriti arvestades, et veel üks pisike on tulekul.»

Neid sõnu öeldes sihib ta pilguga rõhutatult mu alakõhtu, mis ei varja päris kindlasti mingeid tulekul olevaid pisikesi. Mingeid pisikesi pole seal juba üheksa aastat olnud.

Kõige hullem on see, et Enzo pöörab minu poole vaatamiseks pead ja sekundiks vilksatab ta näol elevus, ehkki ta teab väga hästi, et mingeid pisikesi pole tulekul, kuna ma lasksin pärast Nico sünniga kaasnenud erakorralist keiserlõikust oma munajuhad sulgeda. Vaatan oma kõhtu ja märkan, et kahjuks mu särgialune punnitab tõesti. Suren sisimas häbist.

«Ma ei ole rase,» vastan olukorda Suzette’i jaoks – ja ilmselt siis ka oma abikaasa jaoks – selgeks tehes.

Suzette surub käe oma värvitud huulte peale. «Oh armas aeg, mul on nii piinlik! Ma lihtsalt oletasin ...»

«Pole midagi,» katkestan teda enne, kui ta jõuab asja hullemaks teha. Ausalt, ma armastan oma keha. Kui olin kahekümnendates, meenutas mu figuur pulka, kuid nüüd on mul viimaks naiselikud kumerused, millega uhkeldada, ja ma julgen arvata, et see paistab ka mu abikaasale meeltmööda olevat.

Olgu öeldud, et selle pluusi viskan ma siiski minema.

«Meil on kaks last.» Enzo heidab käsivarre Suzette’i torget tähele panemata mu õlgade ümber. «Poeg Nico ja tütar Ada.»

Enzo on meie kahe lapse üle üliuhke. Ta on suurepärane isa ja tahtnuks hea meelega viit last, kui ma poleks meie poega ilmale tuues peaaegu surnud. Oleksime hea meelega lapsendanud või kasupereteenust pakkunud, kuid minu taustaga ei tulnud see kõne alla.

«Suzette, kas sinul on lapsi?» küsin.

Ta raputab pead, näol õudust täis ilme. «Kindlasti mitte. Ma pole ematüüp. Ma elan koos oma abikaasa Jonathaniga. Me oleme rõõmuga lastevabad.»

Suurepärane – tal on abikaasa olemas. Hoidku minu omast eemale.

«Aga majas teisel pool tänavat elab väike poiss,» ütleb ta. «Ta käib kolmandas klassis.»

«Nico käib ka kolmandas klassis,» teatab Enzo innukalt. «Ehk saame neid omavahel tutvustada?»

Kolides pidime lapsed keset kooliaastat nende vanast koolist ära võtma. Uskuge mind – kahe põhikoolilapse keset märtsi kooli vahetama sundimine on viimane asi, mida te teha tahaksite. Süütunne näris mind, kuid me ei saanud endale kooliaasta lõpuni korraga kodulaenu ja üürimist lubada, niisiis polnud meil valikut.

Nico, kes on aktiivne suhtleja nagu ta isagi, ei paistnud ennast sellest häirida laskvat. Nico jaoks on klassitäis võõraid lapsi, keda oma trikkidega lõbustada, puhas seiklus. Ada suhtus uudisesse rahulikult, kuid hiljem leidsin tütre ta toas oma kahest parimast sõbrast lahkumise peale mõeldes nutmas. Ma loodan, et sügiseks on nad mõlemad harjunud ja keset kooliaastat kolimisega kaasnenud traumast on saanud kauge mälestus.

«Te võite proovida nendega tutvust teha.» Suzette kehitab õlgu. «Aga naine, kes seal elab, Janice, ei ole eriti sõbralik. Ta ei käi naljalt majast väljas, viib üksnes oma poega bussipeatusse. Enamasti näen ma teda aknast välja tänavale vahtimas. Nii uudishimulik.»

«Oh,» ütlen, mõeldes, kuidas on võimalik, et Janice, kes on nii äraütlemata uudishimulik, samas üldse kodust väljas ei käi.

Vaatan üle tänava maja nr 13 poole. Kõik aknad on ruloodega kaetud, ehkki on keskpäev, ja inimesed, kes seal elavad, paistsid ju kodus olevat.

«Ma loodan, et te hangite oma akendele korralikud katted ette,» ütleb Suzette mulle. «Talle avaneb nimelt suurepärane vaade.»

Pöörame Enzoga ühekorraga pead oma uhiuue maja suunas ja meile jõuab ühtäkki pärale, et kõik meie aknad on paljad. Kuidas me seda ei märganud? Keegi ei öelnud meile, et me peame endale rulood ostma! Kõigis majades, kus me elanud oleme, on need alati juba ees olnud!

«Ma ostan need ära,» sosistab Enzo mulle kõrva.

«Tänan sind.»

Suzette’ile paistab meie juhmus nalja tegevat. «Kas teie kinnisvaraagent ei öelnud teile, et teil tuleb sellega ise tegelda?»

«Ju siis mitte,» pomisen.

Küllap annab Suzette meile sellega mõista, et tema oleks meie kinnisvaraagent olles seda kindlasti maininud. Kuid selleks on pisut hilja. Hetkel on, nagu on.

«Ma võin soovitada suurepärast firmat, mis teile aknakatted paigaldab,» jätkab ta. «Nad tegid seda möödunud aastal meie majas. Esimesele ja teisele korrusele pandi ilusad kassettrulood ja ärklikorrusele täiesti jumalikud luugid.»

Ma ei kujuta ette, kui palju selline asi võib maksma minna. Üks mis kindel: kaugelt enam, kui meie endale lubada saame.

«Tänan, ei,» ütleb Enzo. «Ma saan need asjad ise tehtud.»

Naine pilgutab talle silma. «Jah, seda ma usun.»

Päriselt ka? See naine, kes otse mu nina all mu abikaasale külge lööb, hakkab mulle närvidele käima. Muidugi mõista teevad sisuliselt kõik naised sedasama, aga taevane arm, me oleme naabrid. Kas ta ei võiks end natuke rohkem vaos hoida? Osa minust tunneb kiusatust midagi öelda, kuid oleks vist mõistlikum mitte hakata viis minutit pärast siia kolimist endale vaenlasi tekitama.

«Muide,» jätkab Suzette, «ma tahtsin teie perekonna õhtusöögile kutsuda. Mõistagi teid kahte ja ... lapsed võivad ka tulla.» Mõte lastest oma kodus ei paista teda just üleliia vaimustavat. Ja tal pole veel aimugi Nico erakordsest andest viis minutit pärast suvalisse ruumi sisenemist seal midagi ülikallist ära lõhkuda.

«Muidugi, see oleks imetore,» ütleb Enzo.

«Suurepärane!» Naine naeratab talle säravalt. «Kuidas oleks näiteks homme õhtul? Ma olen kindel, et selleks ajaks pole teie köögis veel kõik kasutusvalmis, ja see aitaks pinget vähendada.»

Enzo vaatab kergitatud kulmudega minu poole. Temal on seltskonnaürituste jaoks külluses energiat, kuid mina olen introvert ja niisiis hindan seda, et ta enne nõusoleku andmist minu arvamust küsib. Tõtt-öelda on mõte õhtu veetmisest selle naise seltsis minu jaoks kohutavalt vastumeelne. Ta tundub olevat pisut nagu liig. Aga kui me siin elama hakkame, siis tuleb ju naabritega sõbruneda? Seda ju normaalsed eeslinnapered teevadki? Ja vast ei tundu asjad enam nii hullud, kui olen teda tundma õppinud.

«Muidugi,» ütlen. «See oleks väga tore. Me ei tunne Long Islandis sisuliselt mitte kedagi.»

Suzette heidab pea kuklasse ja naerab oma pärlvalgeid hambaid paljastades. «Oi, Millie ...»

Vaatan silmanurgast vilksamisi Enzo suunas ja tema kehitab õlgu. Kumbki meist ei paista mõistvat, mis selles nii naljakat on. «Mida?»

«Sa ei kujuta ette, kuidas see kõlab,» itsitab Suzette edasi. «Mitte keegi ei ütle «Long Islandis».»

«Ei ... ei ütle või?»

«Ei!» Ta raputab pead, nagu oleks mu käitumine tema jaoks üle mõistuse naljakas. «Öeldakse «Long Islandil». Sa ei ole ju saare sees – see kõlab nii rumalalt. Sa oled saare peal.»

Enzo sügab oma tumedate juustega kaetud pead. Muide, tal pole ainsatki halli karva. Mina oleks ilma Clairoli juuksevärvi pudeliteta sisuliselt hall ja see on nii olnud alates Nico sünnist. Enzol on üksnes mõned hallid udemed habemes, kui ta sel kasvada laseb. Aga kui ma ta tähelepanu sellele juhtisin, tuhnis ta oma peas, kuni leidis üheainsa halli karva, ja näitas seda mulle – nagu muutnuks see asja kuidagi paremaks.

«Ma nüüd ei saa aru,» ütlen. «Millist käänet peaksid siis kasutama inimesed, kes elavad Hawaiil? Või Staten Islandil?»

Naeratus kaob ta näolt. «Noh, Staten Island on hoopis midagi muud.»

Püüan Enzo pilku tabada, kuid talle paistab toimuv lihtsalt nalja tegevat. «Noh, meie oleme igatahes siin Long Islandil õnnelikud, Suzette. Ja tuleme rõõmuga homme sinu juurde õhtusöögile.»

«Ma ei jõua seda ära oodata,» ütleb tema.

Sunnin end naeratama. «Kas me peaksime midagi kaasa võtma?»

«Oh.» Ta toksib nimetissõrmega vastu lõuga. «Kuidas oleks magustoiduga?»

Viimase peal. Nüüd pean ma välja mõtlema, milline magustoit võiks Suzette’i nõuetele vastata. Karta on, et karbist Oreo küpsistest jääb väheks. «Kõlab hästi!»

Suzette kõnnib mööda teerada oma palju suurema maja poole, kontsad igal sammul sillutisel klõpsumas, ja mu sisikonnast käib läbi kummaline jõnksatus. Ma olin kohutavalt elevil, kui me selle maja ostsime. Me elasime nii kaua pead-jalad koos korteris ja viimaks on mul unelmate maja.

Aga nüüd küsin ma endalt esimest korda, kas me pole siia kolides kohutavat viga teinud.