/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/17/16424613t1hfc63.jpg)
Kuningatütarde mehelepanekuga on ju juba aegade algusest olnud tükk tegemist ja ega nende endi arvamust eriti ole küsitud. Veel üllatavam on see, et paljudes lugudes, kus neil on otsustusõigus, annavad nad selle kole kergesti käest.
Lugu välejalgsest kuningatütrest, kes haarab härjal sarvist – ilma asju väga teravaks ajamata
Jüri Kolgi lasteraamatus «Välejalgne kuningatütar» on kohe selge, et Renate pole mõni tavaline printsess ja lugu temast pole mõni tavaline muinasjutt.
Pildid on joonistanud Liina Triin Kolk. Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/10/17/16424620t1h92fa.jpg)
Pärast suuremat perekondlikku draamat lõppes see lugu kokku- leppega, et kuningas kutsub kosilased lossi, aga Renate võib otsustada täiesti ise, kuulamata kuninga isalikke ja kahtlemata ka
kuninglikke nõuandeid. Kuninga süda oli muret täis, aga mis parata, kui sul on nii põikpäine tütar. Eriti halb oli see, et heeroldid kuuluta- sid otsesõnu: «See, kes on kuningatütrele meele järele.» Õiged mehed ei tule sellise kutse peale kohalegi, hertsog Wackenberg kindlasti ei tuleks, võtku tont seda põikpäist plikat.
Mõne kosilasega lahenes kõik üsna hõlpsasti. Näiteks Rõõmus Robert – tema nimi ei olnud Rõõmus, aga kõik kutsusid teda nii – paistis Renatele alguses väga sümpaatne. Ta oli särtsu täis ja hakkamas, otsis endale lossis tegevust, pakkus ennast appi ja sugugi mitte tingimata püüdes printsessile silma jääda. Lihtsalt ta käed sügele- sid. Ja jalad. Ta ei kannatanud paigal passida nagu paljud neist kõrgi moega veniskitest, kellele Renate oleks hea meelega koerad kallale saatnud. Mitte et nood külalisi pureksid, lihtsalt et neid jooksmas näha ja neist üksiti lahti saada. Aga selles suhtes nõustus ta isaga, et las jorutavad paar nädalat ja lahkuvad siis viisakalt, sõpradena. Me rääkisime Rõõmsast Robertist. Jah, ta jäi Renatele silma ja kuningatütar kutsus ta kord endaga ratsutama. Kui Renate hobune Hugo nägi Renatet Robertiga tulemas, ootas ta hetke, kui Robert mujale vaatas, ning pigistas siis Renatele otsa vaadates silmad kinni ja raputas pead. «See tüüp? Ei mingil juhul!» ütles see pearaputus. Ometi oli Renate jõudnud juba mõelda, et nende nimed, Renate ja Robert, kõlavad päris hästi kokku. Ja selline mõte ühe printsessi peas tähendab mõndagi.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/17/16424617t1ha47d.jpg)
«Sõidame selle metsani võidu!» pakkus Rõõmus Robert silmade põledes.
«Miks?»
«Sest see on lõbus!» hüüdis Robert rõõmsalt. «Meil pole hobused soojadki.»
«Ajame nad siis ruttu soojaks!»
Renate vaatas Robertit, kulm kipras. Kas millegi taolise pärast oligi Hugo vihjanud, et Robert tuleks maha kanda? Kihutada on ju tore, aga selleks on oma aeg ja koht. Või oli Renate ise liiga puine ja loid? Ta oli peaaegu valmis seda uskuma, aga isegi kui see nii oli, siis oli ta Roberti kutsunud ratsutama ainult selleks, et temaga omavahel (tegelikult hobuste kuuldes) pisut vestelda, mitte võistelda.
Aga vestlusest ei tulnud midagi välja. Robert tahtis kogu aeg midagi enamat – kiiremini, kõrgemale, kaugemale – ja kui ta pakkus, et võiks hobustega üle Vaokivi hüpata, teatas Renate, et talle aitab, ta sõidab koju ja Robert tuleb ka.
«Miks ometi?» oli Roberti kord küsida.
«Ükski hobune ei jaksa üle Vaokivi hüpata,» ütles Renate. «Nad pole nii lollid, et proovidagi.» Nii öelda oli üsna ebaviisakas, aga Rõõmus Robert säras üle näo ja ütles, et ta suudaks kindlasti hobused sellest üle hüppama saada. Ise ei püsi korralikult sadulaski, mõtles Renate, aga ei hakanud seda Robertile nina peale viskama.
/nginx/o/2024/10/17/16424619t1h72b2.jpg)
Ta talus stoiliselt Roberti kräunumist, kuni nad jõudsid tallideni, kus ta palus mehel sääred teha. Ta tahtis Hugoga omavahele jääda. Noh, teiste hobuste seltskonnas muidugi.
«Nägid ise ka,» ütles Hugo.
«Nägin. Aga sina teadsid juba varem. Kuidas? Ja miks sa mulle varem ei rääkinud?»
«Millal? Ma pole sind näinudki,» porises Hugo ja tal oli õigus. «Ta käis siin asjatamas. Vist üleeile. Hea, et kedagi hargiga ei torganud. Tubli muidugi, et tahtis midagi teha, aga ega ta eriti midagi oska. Ja siis me sattusime juttu rääkima.» Ning siis jutustas Hugo Renatele, miks ta Rõõmsast Robertist nii halval arvamusel oli.