/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/18/16427847t1h77c2.jpg)
Vaimustavas ja unustamatus romaanis «Carrie soto on tagasi» jutustab Taylor Jenkins Reid lugejatele oma siiani kõige emotsionaalsema loo.
«Publik hoiab hinge kinni, valmis selleks, et nende silme ees sünnib kohe ajalugu...»
Carrie Soto on raevukas ja jõuline ning tema kihk ükskõik mis hinna eest võita ei ole teinud teda fännide seas väga populaarseks. Tennisest loobudes on ta parim mängija, keda iial nähtud – ta on purustanud kõik rekordid ja võitnud kakskümmend suure slämmi tiitlit. Ta ohverdas peaaegu kõik, et saada maailma parimaks.
/nginx/o/2024/10/18/16426921t1h45cc.jpg)
Aga kuus aastat pärast profitennisest loobumist leiab Carrie end 1994. aasta USA lahtiste tribüünil vaatamas, kuidas Nicki Chani nimeline brutaalse jõuga hämmastav mängija tema kalli rekordi temalt ära võtab.
Kolmekümne seitsme aastasena langetab Carrie šokeeriva otsuse naasta profitennisesse. Ta palub isa Javieri, kes on teda treeninud varasest lapsepõlvest peale, et nad koos prooviksid ühe aasta jooksul rekordit tagasi võtta. Isegi kui ta ei ole enam nii kiire kui vanasti. Isegi kui see tähendab, et ta peab neelama alla uhkuse ja treenima koos mehega, kellele ta kunagi peaaegu oma südame avas: Bowe Huntleyga.
Kõige kiuste on Carrie Soto nüüd tagasi, üheks viimaseks ajalooliseks hooajaks. Loe raamatust katkendit!
***
CHAN VS CORTEZ
USA Lahtised Meistrivõistlused
September 1994
Kogu mu elutöö sõltub selle matši lõpptulemusest.
Me istume koos minu isa Javieriga Flushing Meadows’is esimeses reas, küljejoon kõigest käeulatuse kaugusel. Joonekohtunikud seisavad, käed selja taga, mõlemal pool väljakut. Otse meie ees kõrgub pukikohtunik oma kõrgel toolil publiku kohal. Pallitüdrukud on kükakil, valmis iga hetk palli järele sööstma.
Käsil on kolmas sett. Nicki Chan võitis esimese ja Ingrid Cortez napilt teise. See viimane otsustab võitja.
Vaatame isaga – nagu ka kõik teised kakskümmend tuhat pealtvaatajat tribüünidel –, kuidas Nicki Chan tagajoone äärde astub. Ta painutab põlvi ja seab end valmis. Siis tõuseb ta kikivarvule, heidab palli õhku ja saadab selle ühe randmevälgatusega 126 miilise tunnikiirusega Ingrid Cortezi tagakäe poole.
Cortez tõrjub palli jahmatava jõuga. See maandub napilt joone sees. Nicki ei jõua sellele järele. Punkt Cortezile.
Sulgen silmad ja hingan välja.
«Cuidado.* Kaamerad jälgivad meie igat reaktsiooni,» ütleb isa läbi kokku surutud hammaste. Ta kannab üht oma paljudest Panama kaabudest, ta lokkis hõbehallid juuksed selle serva alt välja piilumas.
«Isa, kõik jälgivad meie igat reaktsiooni.»
Nicki Chan on sel aastal võitnud juba kaks suure slämmi turniiri – Austraalia lahtised ja Prantsuse lahtised. Kui ta selle matši võidab, kordab ta minu rekordit, milleks on kakskümmend suure slämmi turniiri võitu üksikmängus. Selle rekordini jõudsin juba 1987. aastal, kui kindlustasin endale üheksanda Wimbledoni võidu ja kirjutasin end tennise ajalukku kõigi aegade edukaima mängijana.
Nicki mängustiil – julge ja vali, peamiselt tagajoonel, erakordselt kõvade servide ja põrkepallidega – on võimaldanud tal viimased viis aastat domineerida kogu naiste tennist. Aga kui ta hilistel kaheksakümnendatel WTA tuuril alustas, oli ta minu jaoks vastasena täiesti tähelepandamatu. Liivaväljakul oli ta ehk päris hea, aga tema murusel koduväljakul Londonis sain temast alati lihtsasti jagu.
Asjad muutusid pärast seda, kui ma 1989. aastal sportlaskarjääri lõpetasin. Nicki hakkas ärevaks tegeva kiirusega slämmitiitleid koguma. Nüüd on ta mulle kannule jõudnud.
Mu lõuajoon tõmbub pingule, kui ma teda vaatan.
Isa uurib mind, ilme rahulik. «Ma pean silmas seda, et fotograafid üritavad saada sinust vihast fotot, või sellist, kus sa tema vastu oleksid.»
Ma kannan musta käisteta särki ja teksaseid. Oliver Peoplesi kilpkonnakilbimustrilisi päikeseprille. Mu juuksed on lahti. Peaaegu kolmekümne seitsmesena näen ma enda meelest välja parem kui iial varem. Nii et las teevad nii palju fotosid, kui tahavad.
«Mida ma sulle alati juunioride võistlustel rääkisin?»
«Ära näita midagi välja.»
«Exacto, hija.»*
Ingrid Cortez on seitsmeteistaastane Hispaania tennisist, kes on üllatanud peaaegu kõiki oma kiire tõusuga edetabelis. Tema stiil sarnaneb pisut Nicki omaga – jõuline, vali –, aga ta kasutab rohkem reketi nurki. Ta on väljakul üllatavalt emotsionaalne. Ta saadab ühe võimsa ässa Nickist mööda ning huilgab rõõmust.
«Tead, võib-olla suudab Cortez ta peatada,» ütlen.
Isa raputab pead. «Lo dudo.*» Rääkides liigutab ta vaevu suud, ta pilk pidevalt kaamerat vältimas. Ma ei kahtlegi, et homme hommikul teeb isa ajalehe lahti ja otsib spordilehekülgedelt oma fotot. Ta naeratab endamisi, kui täheldab, et näeb igati nägus välja. Kuigi ta kaotas aasta alguses keemiaravi tõttu kaalu, on ta nüüd vähist prii. Ta keha on taastunud. Ta jume hea.
Kui päike ta nägu piitsutab, ulatan talle päikesekreemituubi. Ta kissitab silmi ja raputab pead, nagu solvaks see kreem meid mõlemaid.
«Cortez sai ühe seti küll kätte,» ütleb isa, «aga Nicki hoiab oma jõudu kolmandaks.»
Mu pulss kiireneb. Nicki teeb kolm äralööki järjest, võidab geimi. Kolmanda seti seis on nüüd 3 : 3.
Isa vaatab mind, laseb prillid ninal allapoole, et ma näeksin ta silmi. «Entonces*, mida sa teha kavatsed?» küsib ta.
Pööran pilgu eemale. «Ma ei tea.»
Ta tõstab prillid jälle silmade ette ja vaatab väljakule, noogutab mulle põgusalt. «Noh, kui sa midagi ei tee, siis seda teedki. Ei midagi.»
«Sí, papá, sain aru.»
Nicki servib kasti serva. Cortez jookseb palli poole ja üritab seda põrkelt üles lüüa, kuid pall maandub võrku.
Vaatan isa poole. Ta kulm on veidi kortsus.
Mängijate loožis istub Cortezi treener, keha küürus, käed näo ees.
Nickil pole treenerit. Viimasega lõpetas ta koostöö juba peaaegu kolm aastat tagasi ja on sellest peale võitnud kuus suure slämmi turniiri ilma kellegi juhendamiseta.
Isa viskab tihti nalja mängijate üle, kellel pole treenerit. Aga Nicki puhul näib ta oma hinnanguid endale hoidvat.
Cortez on kummargil, hoiab kätt puusal ja üritab hingamist tagasi saada. Nicki ei anna talle selleks aega. Ta virutab üle väljaku järgmise servi. Cortez sööstab sellele järele, kuid ei saa kätte.
Nicki naeratab.
Ma tunnen seda naeratust. Olen seda ennegi näinud.
Järgmise punktiga võidab Nicki geimi.
«Kurat küll,» ütlen, kui nad pausile lähevad.
Isa kergitab kulmu. «Cortezi mäng laguneb kohe, kui ta tervet väljakut kontrollida ei saa. Ja Nicki teab seda.»
«Nickil on palju jõudu,» ütlen. «Aga ta on ka väga kiiresti kohanev. Kui temaga mängid, mängid kellegagi, kes suudab lennult ümber mõelda, sobitada oma mängu mõne sinu nõrga kohaga.»
Isa noogutab.
«Igal mängijal on oma nõrk koht,» ütlen ma. «Ja Nicki oskab seda suurepäraselt üles leida.»
«Just.»
«Mis siis tema enda nõrkus on?»
Isa hoiab nüüd naeratust tagasi. Ta tõstab oma joogitopsi ja võtab sealt sõõmu.
«Mis on?» küsin.
«Ei midagi,» ütleb isa.
«Ma pole veel otsustanud.»
«Olgu.»
Mängijad suunduvad taas väljakule.
«Nicki on lihtsalt õige pisut aeglane,» ütlen ma, kui vaatan teda tagajoone poole astumas. «Tal on palju jõudu, aga ta pole kiire – ei jalgade töös ega löögi valikul. Ta pole nii kiire nagu Cortez, isegi täna. Aga Morettile, Antonovitšile ja isegi Perezile jääb tema kiirus märgatavalt alla.»
«Ja sulle,» ütleb isa. «Tuuril pole praegu kedagi, kes oleks nii kiire, kui sina omal ajal. Mitte ainult jalgadega, aga peaga también.*»
Noogutan.
Ta jätkab. «Ma räägin asendi sisse võtmisest, palli varakult otse õhust löömisest, Nickilt hoo maha võtmisest, et ta ei saaks kogu oma jõudu löögi taha panna. Keegi tuuril ei tee neid asju. Mitte niimoodi nagu sina.»
«Aga ma peaksin talle sama jõu vastu panema,» ütlen talle. «Ja mingil moel samal ajal ka kiirust hoidma.»
«Mis ei ole lihtne.»
«Minu vanuses ja minu põlvega,» ütlen. «Mul ei ole enam seda hüppejõudu, mis varem.»
«Es verdad,*» ütleb isa. «Selleks pead andma kõik, mis sul anda on.»
«Kui ma otsustan seda teha,» ütlen.
Isa pööritab silmi, aga manab siis kiirelt ette järjekordse võltsnaeratuse.
Hakkan naerma. «Ausalt, kelle asi see on, kui nad teevadki sinust kurja näoga pildi?»
«Mina sul kukil ei ela,» ütleb isa. «Ära siis sina minul ka ela. ¿Lo entendés, hija?*»
Naeran jälle. «Sí, lo entiendo, papá.*»
Ka järgmise geimi võtab Nicki. Üks veel ja mäng on läbi. Ta kordab mu rekordit.
Mu meelekohad hakkavad tuikama, kui seda kõike ette kujutan. Cortez ei suuda Nicki Chanile ära teha, täna mitte. Ja mina olen lõksus siin tribüünil. Pean siin istuma ja vaatama, kuidas Nicki võtab ära kõik selle, mille nimel olen elu aeg tööd rabanud.
«Kes mind treenima hakkaks?» küsin. «Sina?»
Isa ei vaata mu poole, aga ma näen, kuidas ta õlad pingesse lähevad. Ta hingab sisse, otsib õigeid sõnu.
«Sellele küsimusele pead ise vastama,» ütleb ta lõpuks. «See pole minu asi otsustada.»
«No mis siis? Helistan Larsile?»
«Sa teed seda, mida ise soovid, pichona*,» vastab isa «See ongi täiskasvanuks olemine.»
Ta tahab, et ma anuksin. Ja eks see ole mulle paras.
Cortez pingutab elu eest, et palli kätte saada. Aga ta on väsinud. Seda on näha tema jalgade värinast, kui ta liikumatult seisab. Ta lööb tõrje võrku. Seis on nüüd 30 : 0.
Persseküll.
Vaatan publiku seas ringi. Inimesed naalduvad ettepoole; osa trummeldab sõrmedega. Kõik nad näivad hingavat veidi kiiremini. Võin vaid ette kujutada, mida spordikommentaatorid praegu räägivad.
Vaatajad meie ümber jälgivad silmanurgast mind ja isa, ootavad mu reaktsiooni. Tunnen end nagu puuris.
«Kui ma seda teen,» ütlen vaikselt, «tahan, et sina mind treeniksid. Seda tahan ma öelda, isa.»
Ta vaatab mind, kui Cortez Nickilt ühe punkti tagasi võtab. Publik hoiab hinge kinni, valmis selleks, et nende silme ees sünnib kohe ajalugu. Ma teeksin ehk sama, kui minu ajalugu ohus poleks.
«Oled hindel, hija? Ma pole enam see, kes vanasti. Mul ei ole… sellist vastupidavust nagu vanasti.»
«Seda võid meie mõlema kohta öelda,» vastan. «Sa treeniksid endist mängijat.»
Seis on nüüd 40 : 15. Nickil on matšpall meistrivõistluste võiduks.
«Ma teeniksin kõigi aegade kõige edukamat tennisisti,» ütleb isa. Ta pöörab minu poole ja võtab mul käest. Ma lähenen neljakümnele, aga mingil moel kaob mu käsi ikka tema pihku ära. Ja täpselt nagu lapsena, on ta käsi soe ja kare ja tugev. Kui ta mu peopesa pigistab, tunnen end nii tillukesena – nagu jääksin igavesti lapseks ja tema jääks selleks hiiglaseks, kellele silma vaatamiseks pean pea kuklasse ajama.
Nicki servib. Hingan järsult sisse.
«Nii et sa oled nõus?» küsin.
Cortez tõrjub.
«Me võime hullult… kaotada,» ütlen. «Tõestada kõigile, et Sõjakirves ei suuda enam kedagi maha raiuda. See neile meeldiks. See ei heidaks varju üksnes minu rekordtulemustele, vaid kogu mu pärandile. See võib… hävitada kõik.»
Nicki võtab maast palli.
Isa raputab pead. «Me ei saa kõike hävitada. Sest tennis pole kõik, pichona.»
Ma pole kindel, et temaga nõustun.
Cortez saadab palli tagasi üle võrgu.
«Ikkagi,» ütlen. «Me peaksime mõlemad rügama kõvemini, kui iial varem. Kas oled selleks valmis?»
«See oleks minu elu kõige suurem au,» ütleb isa. Ma näen, et talle tulevad pisarad silma ning ma ei luba endal pilku kõrvale pöörata. Ta hoiab mul tugevamini käest. «Kui saaksin sind jälle treenida, pichona, sureksin õnneliku mehena.»
Üritan tõrjuda eemale õrna valu, mis mu rinnas laiali laotub. «Nii et siis on vist otsustatud,» ütlen.
Isa näole ilmub naeratus.
Nicki lööb palli kõrgele õhku. See lendab aeglase kaarega üle väljaku. Publik jälgib, kuidas see järjest langema hakkab.
«Ma vist naasen tippsporti,» ütlen.
Pall on seda moodi, et kukub välja. Kui nii, siis lükkab Cortez kaotust edasi.
Isa paneb mulle käe ümber, kallistab mind kõvasti. Ma suudan vaevu hingata. Ta sosistab mulle kõrva: «Nunca estuve más orgulloso, cielo.*» Ta laseb mu lahti.
Pall maandub napilt tagajoonel. Publik on hiirvakka, kui pall üles põrkab, kiiresti ja kõrgele. Cortez on juba eemale astunud, arvates, et löök läheb välja, ja nüüd pole enam midagi teha. Palli pole võimalik tagasi lüüa. Ta sööstab küll ettepoole, kuid ei saa pihta.
Hetke valitseb vaikus ja siis vallandub kõrvulukustav lärm.
Nicki Chan on võitnud USA lahtised.
Cortez vajub platsile pikali. Nicki viibutab rusikaid õhus.
Meie isaga naeratame. Oleme valmis.
***
Tõlkija märkused:
* Vaata ette, ole ettevaatlik.
* Just nimelt (ka täpselt), tütar.
* Ma kahtlen selles.
* Ja nüüd.
* Samuti.
* See on tõsi.
* Saad aru, tütar?
* Jah, saan aru, isa.
* Kullake, ka tuvike.
* Ma pole iial su üle suuremat uhkust tundnud, kullake.