«See halvab lihased, aga sa jääd teadvusele. Nii et kui uppuma hakkad, tunned kõike, mis sinuga juhtub»

Foto: Shutterstock

Leena Lehtolaineni «Vandemurdja» on painav lugu tavalisest inimesest, kes satub saatusliku eksituse tõttu keset julma arveteklaarimist ja avastab, et temast on saanud kuritegeliku jõugu sihtmärk.

Kõrvalises maanurgas asuva looduskaitseala valvur Aino leiab oma valdustest vaevu hingitseva poolsurnud mehe. Äsja Itaaliast Soome naasnud Tomas on otse lennujaamast autosse kupatatud, uimastatud ja ihualasti üksildasse metsajärve visatud.

Kui Tomas vähehaaval toibub, hakkab ta koos oma päästjaga uurima, kes on tapmiskatse taga. Korraga avastab mees, et talle haub kättemaksu verejanuline motobande, aga seekord pole võimalik abi saada ka parimalt sõbralt, kellel näib skeemis olevat oma osa. Nii ei teagi ta enam, keda usaldada…

«Vandemurdja» jutustab kahest süütust inimesest, kes leiavad end ootamatult elukutseliste kurjategijate kättemaksutandrilt. See on lugu sõprusest, hülgamisest ja reetmisest. Kas on üldse võimalik pääseda jõhkrast mängust elu ja surma peale, kuhu sind on vägisi tiritud ja kus vahendeid ei valita? Kas viimaks on tulnud aeg murda aastaid tagasi antud vandetõotust?

Leena Lehtolainen (snd 1964) on soome kirjanik, kirjandusteadlane ja -kriitik. Ta on kirjutanud arvukalt romaane ja lühilugusid, eesti keeles on enim teada tema Maria Kallio sari.

Loe raamatust katkendit!

***

Leena Lehtolainen, «Vandemurdja». Foto: Raamat

Sildil konverentsi logo kõrval seisis tema nimi: Tomas Lupo. Ta oli teatanud, et ei vaja transporti lennujaamast konverentsikeskusesse: Helsingi oli talle tuttav linn ja ta reisis vähese pagasiga. Sellest hoolimata olid korraldajad talle kellegi vastu saatnud.

Tomas oleks tahtnud temast lihtsalt mööduda ja minna hotelli omapäi, ent nägi autojuhi ilmest, et too oli ta ära tundnud. Mehel oli seljas tume ülikond ja sinine särk, aga lipsu tal ees ei olnud. Kiilas pealagi läikis higist, päikeseprillid varjasid silmi. Lõuga kattis viiesentimeetriseks trimmitud habe, mis jätkus peenikese patsina ning ulatus kuni aadamaõunani. Mees noogutas ja püüdis haarata Tomase kohvrit. Too raputas pead ega andnud sanga käest.

Auto ootas parkimisplatsil teise terminali ees. Saatja avas parempoolse tagaukse. Autos istus veel teinegi mees, kes köhatas napilt «Hallou», kuid ei pakkunud tervituseks kätt. Tomas kirus endamisi, ta ei suuda praegu mingit kohustuslikku loba ajada. Mehe kõrvale istunud ja turvavöö kinnitanud, märkas ta, et tüübi vasak jalg oli kuidagi kummaline. Oli see protees? Tomas ei tihanud küsida.

Kaasreisija tabas tema pilgu ja pomises tugeva aktsendiga inglise keeles midagi õnnetusest. Tomas ei tundnud aktsenti ära. Esmapilgul oli ta pidanud meest oma ema rahvuskaaslaseks, soomlaseks.

«Oleme ilmselt teel samale konverentsile. Mina olen tegelikult hoopis keeleteadlane, mitte arst,» selgitas Tomas vaikselt. Ta rahunes, kui kaassõitja ei vastanud. Juht pistis võtme süütelukku ja käivitas auto. Võib-olla oli mees mõne esineja näidispatsient, kes ei pidanudki oskama inglise keelt rohkem kui ainult mõne sõna. Tomas oli eelnevalt läbi lugenud üksnes enda esinemispäeva ehk järgmise päeva programmi. Tema ettekanne rahvusvahelisel arstiteaduslikul konverentsil käsitles psühhiaatriliste terminite arengut 19. sajandil ja ta kavatses juba õhtuse lennuga Rooma naasta. Ta ei olnud isegi emale maininud, et põikab korraks kodumaale, sest tal poleks nagunii aega tema juurest Espoost läbi käia. Helsingis ei olnud tal enam midagi. Tomas oli sellise käki kokku keeranud, et Eira ei andesta talle kindlasti ealeski. Nende ühisest kodust oli ta kaasa võtnud ainult rõivad, raamatud ja mõne CD-plaadi, kuigi tal polnud neid isegi millegagi kuulata.

Valge BMW keeras 3. ringteele. Kiirteed ääristasid autopoed ja mööbliangaarid, üks hallim ja jubedam kui teine, kaselehed kolletasid, kuigi oli alles august. Soome suvi oli olnud rekordiliselt kuiv, Toscanas aga oli pea iga päev möllanud äike. Viinapuud tema tagahoovis olid saanud rahehoogudes kõvasti kannatada, seega polnud oodata kuigi head saaki. Aga lõikuspidu peetakse sellest hoolimata, Lupo perekonnas hoiti traditsioone au sees. Oli lihtne, kui Tomasele öeldi, kuidas mingil aastaajal tegutseda tuli. Tema enda otsused olid harva mõistlikud olnud.

Väsimus tükkis peale. Ta oli asunud Roccastradast Rooma poole teele juba kell kuus hommikul ning mittemidagiütlevad teeäärsed maastikud ajasid une peale juba enne Espoo piiri. Ta oli vaevu jõudnud tukkuma jääda, kui tundis reisikaaslast äkitselt liigutavat. Miski torkas teda reide. Silmad plaksatasid pärani. Ta nägi pika nõelaga süstalt, mida mees tema jalast välja tõmbas. Terasnõel oli vaevata läbi püksikanga tunginud ja tabanud reiearterit. Ta püüdis mehelt süstalt käest rapsata, aga oli juba hilja.

«Sa sõitsid meile otsa ja jätsid Niskaneni surema. Mina jäin jalast ilma. Sa vist arvasid, et ka mina hukkusin või kaotasin vähemalt meelemärkuse. Oletus ei ole veel teadmine. Meie, Torpeedodega, nii ei tehta, muidu järgneb karm kättemaks!»

Üksjalg rääkis nüüd puhast soome keelt. Siiski ei mõistnud Tomas tema sõnade tähendust.

«Ma süstisin sulle rokurooniumi. See halvab lihased, aga sa jääd teadvusele. Nii et kui uppuma hakkad, tunned kõike, mis sinuga juhtub. Ja meil on sinust täpselt sama kahju, kui sinul oli tookord minust ja Niskanenist. Mis tähendab – mitte grammigi.»

Tomas püüdis suud avada. Huuled olid kuidagi rasked, suulagi paistes ja keel tundus otsekui jäätunud. Ta püüdis moodustada sõnu, raputada vähemalt peadki märguandeks, et tegemist oli eksitusega. Aga ta ei suutnud isegi küsida, kelleks mehed teda peavad. Ta ei näinud enam oma reisikaaslast, silmaliigutajalihased olid justkui halvatud. Siis ei püsinud Tomas enam istukil, vaid vajus jõuetult vastu küljeakent.