Neli raamatusoovitust peatselt algavaks nädalavahetuseks lennutavad argimuredest kaugele

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kirjastaja, tõlkija ja toimetaja René Tendermann soovitas Kuku pärastlõuna rubriigis «Raamaturahvas!» head lugemist.

Raamatud, millest on saates lähemalt juttu:

Margus Laidre «Ars moriendi – ars amatoria»

«Ars moriendi – ars amatoria» uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.

Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud.

Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist «peidetud identiteeti». Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.

Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.

Taylor Jenkins Reid «Carrie Soto on tagasi»

Carrie Soto on raevukas ja jõuline ning tema kihk ükskõik mis hinna eest võita ei ole teinud teda fännide seas väga populaarseks. Tennisest loobudes on ta parim mängija, keda iial nähtud – ta on purustanud kõik rekordid ja võitnud kakskümmend suure slämmi tiitlit. Ta ohverdas peaaegu kõik, et saada maailma parimaks.

Liz Moore «Nähtamatu maailm»

Liigutav lugu noorest naisest, kes hakkab oma armsa isa varjatud mineviku kohta tõtt otsima.

Ada Sibeliust kasvatab David, geniaalne, ekstsentriline, sotsiaalselt ebakompetentne üksikisa, kes juhib 1980. aastate Bostonis informaatikalaborit. Koduõppel Ada käib Davidiga iga päev tööl kaasas; kaheteistaastasena on ta piinavalt häbelik imelaps. Samal ajal, kui labor kuulsust võidab, tuleb küsimuse alla Davidi salapärane minevik. Kui isa mõistus hakkab üles ütlema ja Ada jääb põhimõtteliselt orvuks, võtab üks Davidi kolleeg ta enda juurde elama. Peagi asub ta oma isa saladusi välja kaevama: see protsess kannab ta lapsepõlvest täisikka. Ada avastused rännakul virtuaalsesse universumisse hoiavad lugejat põnevil kuni «Nähtamatu maailma» lummava lõpplahenduseni.

Katherine Rundell «Võimatud olendid»

Päeval, mil Christopher Forrester päästab kõrvalisse järve uppumast väikese greifi, muutub ta elu igaveseks. Teda ootab seiklus, mis viib ta Arhipelaagi, salajasse, meile tundmatusse saarestikku, kus müütilised olendid endiselt inimestega kõrvuti elavad.

Seiklus viib ta kokku ka Maliga, põgeneva tüdrukuga, kellega koos nad muudavad maailma saatust.

Katherine Rundell on autor, kelle lasteraamatuid ostetakse miljoneid eksemplare ja kes on saanud nende eest hulga mainekaid kirjandusauhindu (teiste hulgas Waterstonesi Children’s Book Prize, Blue Peter Book Award ja Costa Children’s Book Award). Ta on Oxfordi ülikoolis renessansikirjanduse uurija ja õppejõud. 

Kuula saadet!