Willow noogutas agaralt, et öeldut kinnitada.
Võib ju täiesti olla, et Willow’ isa tahab ka selle Gundulaga abielluda. Võib-olla on ta siis õnnelik, kirjutas raamat.
«Mu isa ei saa üldse arugi, mis naisega on tegemist. Ta on … ta on … ähh …» Willow pingutas, et sõnu leida.
«Üks igavene nõid!» hüüdis Lotti.
«Mida me teha saame?» küsis Valentina.
«Peame plaani välja mõtlema. Me oleme ju ometi nõiad, küllap meile midagi ikka pähe tuleb!» Willow kargas otsustavalt püsti.
«Võib-olla on Grimmooril mõni mõte,» pakkus Valentina.
Grimmoor oli vana tark nõiaraamat. Aga temaga ei olnud alati lihtne suhelda, sest ta avas oma lehekülgi vaid siis, kui seda õigeks pidas. Seetõttu hoidis ta oma teadmisi sageli endale. Vahel aga näis talle see, mida ta tüdrukutele edasi anda soovis, nii oluline, et ta ei jõudnud nii kiiresti lehti täis kirjutada, kui oleks tahtnud. Täna lebas raamat suletuna nõiamajakeses köögilaual, nagu magaks see.
«Tuhat ja tuline, seda ta on, üks igavene nõid ja kindlasti mitte hea nõid,» lisas Gretchen. Ja kõlas äärmiselt veendunult.
Raamat vaikis mõnda aega, nagu mõtleks see järele.
«Olete kindlad? Kas ta on tõesti ja päriselt nõid?» küsis raamat viimaks.
Tüdrukud vaatasid üksteisele otsa.
«Igatahes peame midagi ette võtma, et seda ära hoida. Me peame temast kuidagi lahti saama. Noh, mitte päriselt nagu lahti saama, lihtsalt, et ta meid rahule jätaks, ja sina pead meid sellega aitama, Grimmoor!» käis Valentina peale.
«Ma mõtlen selle üle järele. Hetkel ei ole mul midagi tarka lisada,» kirjutas raamat ja juba vajuski tema kaas kinni.