LOE JA NAUDI ⟩ Katkend Birk Rohelennu krimiromaanist «Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum»

Raamatu esikaas Foto: Rahva Raamat

Lähenev talv, pimedad õhtud ja hea raamat sobivad kokku nagu hea toit väärika veiniga. Oktoobrisse sobib hea krimi suurepäraselt ja miks mitte lugeda meie endi autorite teoseid. Birk Rohelend on suurepärane krimikirjanik ja tema viimane romaan «Liiga palju armastust» sobib sügiseseks lugemiseks imeliselt. 

Katkend Birk Rohelennu krimiromaanist «Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum».

Oktoobrit peetakse traditsiooniliselt eriti heaks krimkade lugemise kuuks. Birk Rohelend on armastatud krimikirjanik, keda teatakse ka näiteks kaasahaarava seriaali «Kes tappis Otto Mülleri?» stsenaristina. Ja kui seriaal on vaadatud (või samanimeline raamat loetud), siis ongi hea jätkata tuttavate uurijate Agnese ja Gabrieli teise juhtumiga. Seda veel seriaaliks vormitud ei ole, kuid raamatut lugedes saab kahe politseiniku tegemistele igati kaasa elada.

Krimiromaan «Liiga palju armastust» toob lugejateni põneva mõrvaloo, mille tegevus toimub umbes kolm kuud hiljem peale Otto Mülleri juhtumi lahendamist.

Seltskond kunagisi klassikaaslaseid kohtub kakskümmend aastat peale viimast ühist pidu, mil üks nende hulgast, Stella-Kai nimeline tüdruk, kaduma läks. Vastuse asemel, mis klassi kõige ilusama tüdrukuga juhtus, on järgmiseks hommikuks veel üks nende hulgast tapetud ja müsteerium kogub hoogu.

Lisaks on mõrvaloo inspiratsiooniks ka kontrast möödaniku ja tänapäeva vahel ning muutused, mis ajaga inimestes toimuvad. Tegevus kulgeb mööda motiive, ei püsi rangetel ajatelgedel. Rohkem on sissevaadet tegelastesse, nende mõttemaailma. Saame tuttavamaks Agnese ja Gabrieliga, ka nende omavaheline dimensioon muutub. Kui eelmine kord lahendasid uurijad lugu, kus kõikidel oli motiiv, siis seekord pole seda justkui kellelgi.

KATKEND:

20. detsember, kell 14:22, Kalamaja

Gerda ärkab tardumusest, märgates jahtunud kohvitassi oma peos. Ta asetab selle veidi häbenedes lauale. Kui kaua ma mõttes olin? Viis, kümme minutit? Kaotatud aeg on raisatud raha – kui Roman oleks siin, ütleks ta just nii.

Kreemjates toonides sisustatud tuba on laitmatus korras. Hallikas talvevalgus langeb lauale läbi õhukeste päeva- kardinate. Toas on palju moodsat kunsti, aga mitte kübetki rohelist – Gerda vihkab kõiki taimi, selleks on tal omad põhjused. Nendest põhjustest ta ei räägi.

Korraks langeb naise pilk tumepunasele ümbrikule, mis lebab laual. Ta kortsutab kulmu.

Ometi algas see päev täiesti tavapäraselt. Äratus kell kuus, tass kohvi, kiire sõit maasturiga ja jõusaal. Esmalt kardio, siis lihased, venitused, dušš. Naeratused ja lehvitused tuttavatele, sama saal, samad näod, iga päev. Paar lühikest klippi posti- tamiseks, paar head nippi jagamiseks, julgustavad naeratused uutele tulijatele, kes seisid selle pika ja üsna vaevalise tee alguses. Nemad, kes veel ei teadnud, et koos iluga kaasneb ka valu – iga päev pidev lihasevalu, kord rohkem, kord vähem.

Aga see oli seda väärt. Oli võrratu tunda ennast oma nahas hästi, enesekindla ja tugevana. Eriti võrratu oli see pärast kõiki neid teistsuguseid aastaid – aastaid täis lõputut mõnitamist, naeru ja tögamist. Aastad, mis ei olnud üldse naljakad. Noorus, mis ei olnud hea aeg.

Juuksur, maniküür, solaarium.

Päevauudised, igapäevane pilgutus, Blink, lühiversioon raamatust. Täna oli see juhtimisalane raamat, mis ütles, et oskustest tähtsamad on inimeste väärtused. Oma isikliku mentorluskeskkonna avamise lävel olid sedasorti raamatud talle olulised, sest need võimaldasid mõtlemist veelgi paremini struktureerida.

Eesmärk, fookus, plaan, tegevuskava. Väikesed sammud, iga päev. Väikesed sammud pikal teekonnal vabaduse, võrdsuse, iseseisvuseni. Iseendaks olemiseni. Gerdani.

Ja ometi on tal meeles hoopis see päev, kui Joel Jankovski esimest korda nende klassi uksest sisse astus. Ees oli ootamas tavaline reede, hommikust õhtuni täis tuubitud algebrat, õigekirja, takistite ja reostaatidega elektriskeeme ning kõige hullem – Põhjasõda. Aga siis läks uks lahti ja lävel seisis see õlgadeni ulatuvate heledate juustega kutt sinises dressipluusis, spordikott üle õla visatud. Kutt, kes naeratas sellist nukrat, relvituks tegevat naeratust, mis pühkis igasugused argised ja asised mõtted Gerda peast.

Midagi nendes silmades, ütleb naine vist tuhandendat korda mõttes iseendale, üritades leida seletust sellele tundele, mis on ikka veel nii kummaliselt elav ja ergas, ka pärast kõiki neid aastaid, mil nad pole kordagi kohtunud. Selline pilk, nagu oleksime alati tuttavad olnud.

«Absurdne,» ütleb naine äkitselt kõva häälega, justkui püüdes iseennast veenda.

Ta paneb kohvitassi peost. Ta on liiga vana sellisteks mõteteks. Need on lapsikud unistused – unistused armastusest, ühtekuuluvustundest, vastastikusest hoidmisest ja hoolimisest. Tegelik elu on nii palju keerulisem. See on väsitav ja nüristav, tuleb lihtsalt vastu pidada ja järjepidevalt ülespoole rühkida. Argipäevas pole maagiakübetki.

Ja taas tabab Gerdat tuttav tunne: terve ta elu on vale. Terve elu on ta olnud justkui nähtamatu. Tüdruk, kellelt kunagi ei küsitud, mida ta tahab. Sõbranna, kelle arva- mus polnud päriselt tähtis. Naine, kelle soovidega igapäevaselt ei arvestata. Armastaja, kes pole saanud kunagi väljendada oma armastust.

Ainus küsimus on: millal ta seda endale tunnistab? Et ta ei taha seda meest, seda kodu, seda elu. Et ta ei kuulu siia. Et kõik tema elus on teised inimesed peale surunud: see abielu, see argipäev, need peretuttavad, kellega tal pole midagi ühist.

Et tema ainus võimalus selle kõige eest põgeneda on Instagram, kus ta saab olla keegi teine.

Gerda ohkab. Ta mõtleb kõigile oma järgijatele, kes tema elu imetlevad. Kui nad vaid teaksid, mida ta tegelikult tunneb!

Naine võtab ümbriku kätte ja õngitseb sellest uuesti välja kirja. See teatab: «Mul on hea meel kutsuda Sind väikesele kohvile Telliskivis Terminali baaris 21.detsember kell 20. Saame vana kambaga kokku ja veedame mõnusa õhtu! Joel.»

Ta libistab aeglaselt näpuotsaga üle ridade, justkui suudaks trükivärv paberil kuidagi ühendada teda mehega, kes selle kirja kirjutas. Võib-olla see ongi viimane tõuge, mida ta on vajanud, et viimaks ometi endale tõde tunnistada.