Õppejõuna Sri Lankal: kuidas sa õpetad inimesi võõrkeelt rääkima, kui kõva häälega rääkida ei ole viisakas?

Merilyn Meristo Foto: Artur Kaiküll

Ilmunud on Merilyn Meristo raamat «Minu Sri Lanka. Tee tööd, siis tuleb paradiis». Loe raamatust katkendit!

Mida teha, kui Sri Lanka annab endast märku juba lapsepõlves? Lennata kohale, saada aru, et see on minu koht, ja leida põhjus sinna ikka ja jälle tagasi minna. See kõik saab juhtuda, kui elu avab õiged uksed – ülikooli uksed. Järgnevad kutsed õpetama, konverentsidele esinema, üliõpilasi juhendama.

Boonusena on see saareriik nagu Eesti: väike, asub hiigelsuure naabri külje all, suurima kogukonna emakeelt ei räägita kusagil mujal maailmas, suurimad kogukonnad mujal ilmas paiknevad Austraalias ja Kanadas. Mis veel? Sajanditepikkune võõrvõim, mõne kavalpea soov ratsa rikkaks saada, ja muidugi oma maa üle uhked, esmapilgul reserveeritud, kuid tegelikult suure südamega ja lahked inimesed.

Hea küll, erinevusi on ka ja just nende pärast tasubki Sri Lankale sõita: elevandid ja varaanid, troopiline niiske kuumus ja taimede lopsakus, vürtsikad road, võimsad budistlikud templid ja hinduistlikud pühamud.

***

Merilyn Meristo, «Minu Sri Lanka. Tee tööd, siis tuleb paradiis». Foto: Raamat

Järgmisel hommikul olen ülikoolilinnakus tagasi. Sel korral on praktikandid Hiruni ja Dinushini mul juba väravas vastas. Imekaunites sarides, nagu ka kõik teised õppejõud.

Tudengid sarisid ei kanna. Nende riietuses domineerivad mustad või tumesinised teksad ja selle peal kantakse T-särki või lihtsakoelist nööbitavat ja enamasti ühevärvilist pluusi. Noormeestel on mustad teksad ja polosärgid, sageli valged. Hästi palju on mõlema soo hulgas piitspeenikesi noori, haprad nagu hambaorgid.

Liigume minu esimesse loengusse. Kuulajateks on bakalaureusetaseme teise aasta üliõpilased. Auditoorium on suur, sinna mahuks paarsada inimest. Selles rühmas on 30–40 noort, kes tüüpiliste tudengitena istuvad kohe tahapoole, sest iial ei tea – äkki õppejõud hammustab. Õppejõu laua ja esimeste pinkide vahel laiutab niikuinii tohutu vahemaa. Tahvel näib kui 20. sajandi alguse museaal. Mulle tundub, et tudengid ei tea midagi sellest, kes ma olen ja miks ma seal olen. Terve ruum on kui üks suur silm, sosistatakse omavahel ja minult ei pöörata pilku. Samas ei tunne ma end ebameeldivalt. Üliõpilaste pilgud on uudishimulikud, aga heatahtlikud.

Hiruni alustab sissejuhatusega. Ta räägib nii vaiksel häälel, et ma imestan, kuidas tagumiste ridade tudengid üldse midagi kuulevad. Siin ongi nii kombeks. Õppejõud seisab ees, õpetajalaua juures, ja räägib vaikse häälega. Kõva häälega rääkida ei ole viisakas. Tagasihoidlikkus ja mõõdukus on ühiskonnas au sees ja igal pool räägitakse vaikselt. Nüüd jõuab kohale mulle antud ülesande keerukus: kuidas sa õpetad inimesi võõrkeelt rääkima, kui nad pobisevad seda omaette ja sa lihtsalt ei kuule midagi? Ainult Niroshini-sugused tugevad karakterid saavad endale lubada kõvahäälset jutlust.

Mina olen valge välismaalane, suddhi. Lepin iseendaga kokku, et mulle see vaikse hääle nõue ei kehti. Kutsun tagumistes pinkides istujad kohe ettepoole, lasen moodustada nelja-viieinimeselised rühmad. Esimesel hetkel ei toimu midagi, kõik on justkui halvatud, aga kui esimesed julgemad püsti tõusevad ja oma tooliga ringi liiguvad, näevad ka teised, et kõik on endiselt elu ja tervise juures. Esimeseks ülesandeks annan neile end oma rühmas suuliselt tutvustada. Jälle hetk vaikust: kas tõesti hakkavad kõik korraga rääkima? Just, just! Melu peab tekkima. Keelt ei saa õppida vaikuses. 15 minuti pärast jutustatakse juba kõikjal. Esiti vaiksel häälel, aga kui ma ringi liigun ja palun kõvemini rääkida, siis vastab auditooriumi mürafoon peagi täiesti tavalisele keeleõppele. Lisan aga uusi ülesandeid, liigun ringi, annan tagasisidet ja kiidan. Nüüd on hetk aega hinge tõmmata ja lonks vett juua. Tahvlit ma ei kasutagi, sest see asub selja taga nii kaugel ja sinna kirjutamine oleks väga ebapraktiline. Järgmiseks korraks tuuakse mulle jalgadel mobiilne valge tahvel, mille saan keset tudengeid püsti panna.

Hiruni ja Dinushini istuvad ruumi tagumises osas ja muudkui kirjutavad. Nad vist transkribeerivad jooksvalt kõike, mida ma loengus tudengitele ütlen. Ja naeratavad iga kord, kui nende poole vaatan.

Loen esimese loengu kordaläinuks. Elevust on küll palju, aga see toob vaheldust. Kokku kestab meie kohtumine kaks tundi, kuid minu silmis kaob see aeg hetkega. Olen loengu lõpuks päris võhmal, sest korralduslikku võimlemist oli palju. Üliõpilased on sama tagasihoidlikud nagu Eesti omad, eriti esimesel kohtumisel. Küsimustele vastatakse, kuid liigset initsiatiivi keegi üles ei näita, samas on kõik heatahtlikud ja naeratavad.