Mina ei ole siinkohal erand. Ma olen terve oma elu olnud üsna sihikindel, eesmärkide seadmisele ja saavutamisele pühendunud inimene. Kui ma käisin keskkoolis, oli minu üheks eesmärgiks rahvusvahelise stipendiumi saamine õppimaks välismaal. Peale seda oli minu eesmärgiks saada ülikooli soovitud majanduserialale, siis saada soovitud praktikatele ettevõtetes ning sealt edasi alustada karjääri finantsmaailmas. Ma olin seadnud endale eesmärgid, olin valmis nende nimel töötama, tegema ohverdusi vaba aja arvelt ning nautisin seda, kui suutsin endale seatud ootused täita. Tol hetkel arvasin samuti, et teatud saavutused olid seotud õnnelike juhustega, mis viisid mind kokku kas teatud inimeste või olukordadega.
Stereotüüpidesse surumine
Umbes üheksa aastat tagasi, kui ma töötasin finantsnõustamise valdkonnas Londonis, sattus minu kätte Sheryl Sandbergi raamat «Lean In». Tagantjärele arvan, et see raamat jõudis minuni just õigel hetkel, tundsin, et olin läbi põlemas ning segaduses, teadmata kuhu ja kuidas liikuda. Olin segaduses, sest esimest korda tundsin, et minu sugu oli takistuseks minu eesmärkidele, mida saavutada püüdsin, ja et mind püüti suruda mingisse stereotüüpi, milles ma ennast ära ei tundnud. Sheryli raamatus toodud näited resoneerusid minu isiklike kogemustega, mis puudutasid arusaamu naiste rollist ja karjäärivõimalustest konkurentsirohkes finants- ja korporatiivmaailmas – kuidas meid nähti või siis täpsemalt näha sooviti. Ma olin just alateadlikult tegemas seda, mille eest Sheryl hoiatas, ma olin enese teadmata hakanud loobuma kohast laua taga ning lakanud uskumast iseenda võimetesse.