:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16448999t1h3048.jpg)
Kes meist ei oleks oma elus seadnud eesmärke. Oleme seda teinud koolis käies, hobidega tegeledes kui ka karjäärile mõeldes. Mõned eesmärgid oleme saavutanud, paljud eesmärgid on ilmselt ka ajaloo hõlma vajunud kas teadlikult või teadmata põhjustel. Igal juhul on kõik inimesed eesmärkide seadmisega ühel või teisel moel kokku puutunud.
Mina ei ole siinkohal erand. Ma olen terve oma elu olnud üsna sihikindel, eesmärkide seadmisele ja saavutamisele pühendunud inimene. Kui ma käisin keskkoolis, oli minu üheks eesmärgiks rahvusvahelise stipendiumi saamine õppimaks välismaal. Peale seda oli minu eesmärgiks saada ülikooli soovitud majanduserialale, siis saada soovitud praktikatele ettevõtetes ning sealt edasi alustada karjääri finantsmaailmas. Ma olin seadnud endale eesmärgid, olin valmis nende nimel töötama, tegema ohverdusi vaba aja arvelt ning nautisin seda, kui suutsin endale seatud ootused täita. Tol hetkel arvasin samuti, et teatud saavutused olid seotud õnnelike juhustega, mis viisid mind kokku kas teatud inimeste või olukordadega.
Stereotüüpidesse surumine
Umbes üheksa aastat tagasi, kui ma töötasin finantsnõustamise valdkonnas Londonis, sattus minu kätte Sheryl Sandbergi raamat «Lean In». Tagantjärele arvan, et see raamat jõudis minuni just õigel hetkel, tundsin, et olin läbi põlemas ning segaduses, teadmata kuhu ja kuidas liikuda. Olin segaduses, sest esimest korda tundsin, et minu sugu oli takistuseks minu eesmärkidele, mida saavutada püüdsin, ja et mind püüti suruda mingisse stereotüüpi, milles ma ennast ära ei tundnud. Sheryli raamatus toodud näited resoneerusid minu isiklike kogemustega, mis puudutasid arusaamu naiste rollist ja karjäärivõimalustest konkurentsirohkes finants- ja korporatiivmaailmas – kuidas meid nähti või siis täpsemalt näha sooviti. Ma olin just alateadlikult tegemas seda, mille eest Sheryl hoiatas, ma olin enese teadmata hakanud loobuma kohast laua taga ning lakanud uskumast iseenda võimetesse.
Õnneks raputas see raamat mind tegudele. Raamatus on toodud lihtne põhitõde selle kohta, et kui sa soovid saavutada oma eesmärke, pead sa olema kohal, istuma laua taga ning näitama enda pühendumust eesmärgile. Don’t leave before you leave.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16451028t1h5eba.jpg)
Oma saavutusi ei tohi pisendada
Raamat aitas mul jõuda selgusele, et õnne ja minu saavutuste korrelatsioon oli siiski pigem juhuslik, see kõik oli siiski minu enda pühendumuse ja sihikindla töö tulemus, mille üle ma pean olema uhke ning mida ma kindlasti ei tohi ise teha väiksemaks kui see on. Selleks, et saabunud mustast august välja ronida, sain aru, et pean seadma uued eesmärgid ning näitama, et tahan päriselt olla kohal ning olema uhke enda omaduste üle, mis rikastavad organisatsiooni. Suure muutusena pidin samuti enda jaoks selgeks mõtlema ja aktsepteerima seda, et vahel ei ole kõiki eesmärke võimalik saavutada samal ajal, vaid pead seda tegema sammudena. Nagu ütles mulle kunagi ühe Austraalia suurima kindlustusseltsi naisjuht – sa võid saavutada kõik, vahel lihtsalt mitte samal ajal.
Seega isegi pea kümme aastat peale selle raamatu lugemist kordan ma iga uue eesmärgi seadmisega endale üle peamised põhitõed – ole kohal ja kui vaja, liigu samm sammu haaval enda seatud eesmärgi poole ning ära ole õnnestumise korral tagasihoidlik. Õnne on alati hea omada, aga kõige rohkem olen eesmärkide täitmisel siiski sõltunud just iseenda tehtud valikutest.