:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16451157t1h30cb.jpg)
Onu Raivo nimi ei vaja ilmselt paljudele tutvustamist ja läbi «Kõige suurema sõbra» saate on ta saanud mitme põlvkonna lemmikuks. Samaaegselt saatega ilmusid toonases noorteajakirjas «Pioneer» Onu Raivo koomiksid «Võitlus tule pärast» ja «Muinasjutt Tulipoisist». Need lood on toodud unustuse hõlmast lagedale, löödud värskelt särama ja pistetud samade kaante vahele.
/nginx/o/2024/10/29/16451168t1h5da3.jpg)
Kuidas Raivo Järvi huvi koomiksite illustreerimise vastu sündis, seda ei oska ilmselt keegi täpselt öelda, seda enam, et nimetatud kunstižanr oli tema kaasaegse Nõukogude korra ajal kui mitte keelatud, siis vähemalt põlatud staatuses. Tõenäoliselt hankis kunstnik eeskujusid üle lahe ilmunud koomiksitest, mida võis piiritaguste tutvuste kaudu või hea õnne korral Tallinna antikvariaatidest saada. Kindel on küll, et koomikseid joonistama asudes oli Raivo selle kujutlusvormi metoodikaga tuttav. Tänu taevale leidus ka üks idealistliku nimetusega komnoorte ajakiri, kus oldi nõus tema talenti esitlema.
Raivo esmane käteproov nägi ilmavalgust ajakirja «Pioneer» 1982. aasta jaanuarinumbris, mil hakkas ilmuma sarikoomiks «Võitlus tule pärast». Igas järgnevas ajakirjanumbris avaldatud kaheleheküljeline osa oli erinevates põhivärvides, mille vaheldumist võib lugeja käesolevas raamatus ehk imeks panna. Raivo tegi illustraatorina ainuisikuliselt kõik selle, mille tarvis traditsioonilistelt palgati eraldi pliiatsijoonistaja, tindikunstnik ja värvija ning tähekirjutaja. Aga nagu ühe ontliku koomiksi puhul kombeks, oli sellel teosel ometigi eraldi jutukirjutaja – Matti Vaga.
/nginx/o/2024/10/29/16451163t1he779.jpg)
Ilmselgelt oli Raivo nii ajakirja «Pioneer» toimetuse kui ka lugejate ees oma võimeid tõestanud ja jägneva aasta septembrinumbris ilmus tema «vildikast» uus koomiks – «Muinasjutt Tulipoisist». Seekord oli kaasautoriks teine Mati (ühe t-ga), perekonnanimega Vaisma, kes nagu tema eelkäija Mattigi oli pärit Pärnust. Kumbagi ühendas peale eesnime ja kodulinna sealne kirjandusklubi, mille liikmeteks nad olid, ja tõenäoliselt tutvuste kaudu leidiski Mati kontakti Raivoga, kellele ta pakkus aga juba omaloomingut, mille tarvis Raivo rohkem enda isikupärasemat stiili välja arendas. Esimesele järgneva osa ilmumine viibis mitu aastat ning teostus alles 1987. aasta «Pioneeri» jaanuarinumbris, lõppedes samas harjumusliku 24 lehekülje asemel 18-ga ning mõnevõrra kiirustades ja kohmakalt ning teadmata põhjustel.
/nginx/o/2024/10/29/16451160t1h859e.jpg)
Kolmandat Matit paraku enam ei tulnud ja takkajärele on tuliselt kahju, et eesti kunst kaotas paljutõotava talendi, kes oleks võinud populariseerida kohalikku koomiksikultuuri. Ja siinkirjutaja ei mööna seda mitte kibestuse või ahastusega, kuivõrd kahjutundega, et paraku paljud Eesti lapsevanemad ja õpetajad ei ole pidanud mõistlikuks koomiksite abil mahitada laste huvi kirjutava ja kujutava kunsti vastu. Ühest küljest võiks seda pidada Nõukogude ajast pärit suhtumise jäänukiks, teisalt aga on sarnast nähtust olnud ka neis kultuurides, kus koomiksid algupäraselt sündisid. Vaid Raivo kaliibriga kunstnikud oleksid suutnud siinmail eelarvamusi kõigutada.