:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16451941t1h9fc3.jpg)
Charlotte Linki «Petetu» on kriminaalromaan, mille sasipuntrast leiab jõhkralt mõrvatud endise peainspektori, Scotland Yardis töötava tütre, peamise kahtlusaluse ja ühe perekonna, kes lihtsalt puhata soovib. Saksa krimka kõlas põnevalt, aga lugema asudes avastasin, et tegevus toimub vanal heal Inglismaal, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
2001- 2014, London/Scalby, Yorkshire. Endine politsei peainspektor mõrvatakse jõhkralt. Kas mängus on mõne kurjategija käsi, kelle Richard kunagi trellide taha saatis, näiteks mehe, kes teda avalikult tappa ähvardas ja on hiljuti vabadusse pääsenud? Kui inspektori tütar Kate, kes töötab Scotland Yardis, paar kuud pärast isa surma puhkuse võtab ja lapsepõlvekoju sõidab, et otsi kokku sõlmida, ei ole uurimine kuskile jõudnud. Kohalik politsei jagab temaga materjale, toonitades, et see pole tema juhtum. Kate ei suuda käed rüpes istuda ning lükkab maja tühjendamist aina edasi, nii et jääbki üle vaid isa minevikus surkida. Äkitselt toimub järgmine tapmine, kus ohvri kallal on räigelt vägivalda tarvitatud. Seejuures ilmub Richardi mineviku kohta üllatavaid asju, mis tütre maailmapildi pea peale pöörab. Samal ajal on üks Londoni kolmeliikmeline pere pidamas plaani, et sõita pereisa tööstressi tõttu Põhja-Inglismaale levist välja. Mis võiks minna valesti?
/nginx/o/2024/10/29/16451947t1h5392.jpg)
«Petetu» jutustab põnevat ja käänulist lugu nagu krimkad ikka. Peategelane Kate on küll Scotland Yardist, aga mõjub amatöörina, kuna uurib ebaametlikult ja teeb totraid vigu. Kuna naisel pole sõpru, pole kaaslast, on lähedase surm talle eriti raske. Isa oli tema mentor ning suurim sõber, mistõttu ei suuda tütar leppida, et ei teadnud mehest kõike. Käed rüpes istumise asemel hakkab ta isa saladustes kaevama, mis viib edasi ka ummuksis juurdlust, sest muidugi satub naine ringi nuhkides asjade otsa, mida uurijad pole avastanud ja laipu sigineb juurde. Ühesõnaga, kogu aeg miskit toimus. Kuna peatükid näitavad ringiratast erinevate tegelaste käekäiku, siis kui tahad teada, mis ühest edasi saab, tuleb neli-viis peatükki vahepeal lugeda. Muidugi lõpeb igaüks põneva koha pealt. Nõnda leiadki end kinni nagu orav rattas ja aina loed-loed-loed, kuni keerad viimase lehe ja kell on tiksunud üle südaöö.
«Petetu» jääb meelde kahe asjaoluga - esiteks läks mul sassi laipade loendamine ja teiseks ei ole ma varem kohanud nii palju politseinike, kes end eeskirju eirates ohtu seavad ehk üksi pea ees ohtlikusse olukorda tormavad. Neid ei olnud üks ega kaks, vaid lausa kolm, kusjuures kõik tõdesid enne oma rumalat teguviisi ja toimisid ikka risti vastupidi. Mõnel õnnestus, teine sattus hätta. Seejuures kordus motiiv ka teiste tegelaste juures - sisetunne rääkis tugevalt ühe või teise otsuse kahjuks, ent nad ignoreerisid seda ja ei jõudnud hiljem ära kahetseda. Seda uisapäisa ohtu tormamise motiivi sai liiga palju. Kui kirjanik soovis südamele panna, et oma sisetunnet tuleb usaldada, eriti kui miski hinge kraabib, siis see tal õnnestus.
Detailid minevikust ja värsked kuritööd kuhjuvad, aga seost nende vahel ei ilmne ega ilmne. Poole peal hakkasin tõsiselt juurdlema, kes on süüdi, kuna ei uskunud, et lõpus tuleb mängu must hobune, aga ühtki kahtlusalust ei paistnud. Kellega ometi kirjanik lugejat ninast tõmbab? Mul kulus selle välja mõtlemiseks kaua aega, ent sain siiski aru enne kui peategelased.
Mis laipadesse puutub, siis raamat suhtkoht algab mõrvaga ohvri vaatepunktist, nii et saad kohe aru, millist rõveduse taset oodata, ning kas selline stiil sulle istub või mitte. Hiljemgi tuleb ette piinamisega lihunikutööd, kus laiba läbielamiste kirjeldused iiveldama ajavad. Ühesõnaga, kui algus ei istu, ei tasu edasi punnida. Õnneks teiste mõrvaohvrite pähe meid ei viida, aga vägivalda tarvitatakse ka elusate inimeste peal.
Midagi erakordset, mis teiste krimkade seast esile tõstaks, romaanis küll ei kohanud, aga samas loeks hea meelega neist tegelastest edasi. Ma just ei kiindunud neisse, aga Kate'i edasise käekäigu vastu tekkis uudishimu. Kuidas tal edasi läheb, kui see juhtum selja taha jääb? Mida suur elumuutus endaga kaasa toob? Kõige rohkem läks südamesse muidugi vapper väikemees.
PS! Ma ei saa aru, miks saksa keeles kirjutavad kirjanikud armastavad tegevuse asetada Suurbritanniasse või Ameerikasse ning vorpida valmis võimalikult paks romaan. Need kaks asjaolu jäid suvel Viinis raamatupoodides silma. Kuna neil on ka väga ägedad kujundused, kaalusin mõne ostmist, aga ei teinud seda, sest ma ei leidnud sellist, mis toimuks Austrias või siis Saksamaal. Pealegi, vähe sellest, et tegevus toimub Inglismaal, tihti on ka pealkiri ingliskeelne, kuigi tekst on saksa keeles.