MUHEKRIMI ⟩ «Ta oli täna öösel mu magamistoas, kui ma ärkasin … saage aru, ma ei saa koju minna»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud romaan «Sulen silmad ja palvetan» on teine osa Alex Ahndorili Võtme-raamatute seerias. Alex Ahndorili kirjanikunime kasutab abielupaar Alexandra ja Alexander Ahndoril, kes saavutas suurema kuulsuse Lars Kepleri pseudonüümi all.

Tuntud näitlejanna Bianca Salo vajab eradetektiiv Julia Starki abi: ta on veendunud, et tema surnud peigmees on hakanud teda jälitama. Ühel ööl oli Bianca ärganud selle peale, et mees seisis ta magamistoas, paar päeva enne seda tungis mees aga teatris naise garderoobi ja süütas ta kleidi.

Kolm aastat tagasi sai Bianca teate peigmehe ootamatust surmast Helsingi hotellitoas. Naine ise viibis Stockholmis, mängides naispeaosa Shakespeare’i «Macbethis», varises laval kokku ning kogu etendus võeti vaid mõni nädal pärast esietendust mängukavast maha.

Nüüd on samal trupil võimalus sama lavastajaga «Macbeth» uuesti lavale tuua. Julia käib Biancaga proovides kaasas, et teda jälgida ja tutvuda samal ajal inimestega tema ümber, sest jälitajal paistab olevat teatrisse vaba sissepääs. Selgub, et pea mitte ühelgi näitlejal ei ole vettpidavat alibit ja rahuliku pealispinna all kihavad tohutud pinged…

Julia palub oma endisel abikaasal Sidneyl peigmehe surma puudutavaid segaseid asjaolusid uurida. Mõistatuse võtme leidmisega hakkab kiireks minema, sest Bianca jälitaja on sisenenud viimasesse aktiivsesse faasi, mis lõpeb tihtipeale vägivalla ja surmaga. Müstilise juhtumi lahendamiseks tuleb Julial appi võtta kogu oma psühholoogiline kõhutunne, jälgimisoskus ja loogiline mõtlemine.

Loe raamatust katkendit!

***

Alex Ahndoril, «Sulen silmad ja palvetan». Foto: Raamat

«Rumeenias toimunud lennuõnnetuses on kardetavasti hukkunud meeskond ja kõik kolmsada kuuskümmend kaks reisijat. Reisilennuk Ankarast Hamburgi kaotas kolmkümmend minutit pärast õhkutõusmist kõrgust ning kukkus Rumeenia kirdeosas Bicazi jääraku lähedale. Tegu oli lennukiga Boeing 747, mis kuulus Saksa lennukompaniile Lufthansa. Välisministeerium annab teada, et pardal viibis ka viis Rootsi kodanikku.»

*

«Rumeenias toimunud lennuõnnetuse järel on imekombel leitud ellu jäänud Rootsi tüdruk. Kohal viibinud päästemeeskonna sõnul toimetati tüdruk pühapäeva hommikul helikopteriga Timișoara haiglasse. Tüdruku seisund on äärmiselt kriitiline.

Päästetööd ligipääsmatus Bicazi jäärakus jätkuvad, kuid lootused leida veel ellujäänuid on väga väikesed.»

üks

Julia Stark istus oma endise abikaasa Sidney Mendelsoni vastas Ekstedti restoranis Stockholmis ja maitses veini, oodates järgmist käiku.

Kaminas põlevatest kasepuudest langeva sooja valguse tillukesed päikesetormid küütlesid praksudes seintel ja põrandatel. Kahe nädala eest palus Julia esmakordselt elus Sidilt ühe tööga abi. Mees võttis end töölt Norrmalmi politseijaoskonnas vabaks ning tuli temaga Västernorrlandi metsade vahele kaasa.

Julia vedas Sidiga kihla, et lahendab Mannheimi juhtumi nelja päevaga. Ta ütles seda mingis mängulises hulljulgushoos. Ta rabistas ning tegi mitu suurt viga, mida häbenes siiamaani.

Kuid hoolimata kõigest võitis ta lõpuks kihlveo.

See oligi põhjus, miks Sid ta täna õhtusöögile kutsus.

Julia unistas, et mees tahaks saada ta kolleegiks, vahest koguni partneriks Starki detektiivibüroos, kuid tal polnud veel olnud julgust seda temalt küsida.

See oli pärast kolme aasta tagust lahutust esimene kord, kui nad koos restorani läksid, ja Julia püüdis iga keharakuga kohal viibida, proovis neid tunde nautida ning kordas endamisi, et ei ole vaja midagi enamat nõuda, kuid siis juhtus see muidugi ikka.

«Kas on mõeldav, et sa minuga veel mõnikord õhtustaksid?» kuulis ta end küsimas.

Mees tõstis pilgu ja vaatas talle otsa, Julia kahetses kohe, kui talle tundus, et märkab mehe silmis kahtlust.

«Mõnikord ainult,» lisas Julia, «ma ei mõtle muud midagi, aga …»

«Hea meelega,» vastas mees ja tõstis oma sooja käe tema oma peale.

«Ega sa ei pea, kui ei …»

«Aga ma tahan,» katkestas mees leebelt.

«Ja veel üks asi … kui mul oleks veel ametialast abi vaja?»

«Eks me näe,» naeratas mees.

Ta vastuste peale tõusid Juliale pisarad silmi ja ta hakkas juba midagi mõtlematut ütlema, kui telefon kotis piiksatas. Julia pobises vabanduse, võttis mobiili, luges sõnumit ja tõstis pilgu.

«Tead näitleja Bianca Salot?» küsis ta.

«Muidugi, ma nägin teda üsna hiljuti Pucki rollis,» vastas mees. «Mis temaga on?»

Julia rinnus levis soojus ja ta ei suutnud laia naeratust tagasi hoida.

«Ta tahab Starki detektiivibüroole tööd anda.»

«Kas ta kirjutab, miks?»

Julia noogutas.

«Ta kirjutab, et tema surnud peigmees jälitab teda.»

«Ah nii,» venitas mees. «Kõlab natuke …»

«Ma tean.»

«Tõeline paranoia nagu … paranoiline psühhoos või midagi sinnakanti.»

«Ma tean, aga äkki ei ole, mõtle järele,» sõnas Julia naeratades.

Kui ettekandja sisenes, käes taldrikud suitsetatud kivikammelja ja suhkruhernestega apelsinikastme spiraalil, jäid nad vait ning tänasid vaikselt.

*

Augustiöö oli pime, kui nad restoranist lahkusid. Kuni nad sõid, oli vihm järele jäänud, kuid tänavad sädelesid märjalt ning õhk oli värske ja hapnikurohke.

Ületades Östermalmstorgeti platsi, kõndis Julia nagu ikka Sidi käevangus, toetudes vaba käega kepile.

Ta tegi ikka nalja, et näeb üsna hea välja, kuni pole tuult, kuid koos Sidiga oli ta end alati hoolimata ilmast ilusana tundnud.

Julia oli kolmekümne kolme aastane, tal olid punakasblondid kulmud, tumerohelised silmad ja sirge nina. Tugevat armi ühel põsel varjas ta alati juustega, kuid kui tuuleiil kogemata need näo eest pühkis, lasi ta sel juhtuda.

Nad peatusid, et lasta mööda paar piki Sibyllegatanit sõitvat autot.

Julia pilku köitis mees, kes seisis hämaruses kirikaeda viival trepil. Ta seest käis läbi hirmujudin, kui talle tundus, et mees torutas kurvalt alahuult ning joonistas nimetissõrmega silmast üle põse alla voolavaid pisaraid.

Julia tõmbas Sidi endaga üle tänava kaasa, et too meest ei märkaks.

Ta püüdis endale sisendada, et see oli vaid ettekujutus.

Kui Julia oli kaheksateistkümneaastane, kirjutas üks kõmulehe ajakirjanik reportaaži sellest, kui luksuslikku elu ta oma hüvitise ja pärandi eest elas.

Samal päeval oli keegi sotsiaalmeedias kokku monteerinud pildi oma peret leinavast Juliast pildiga, kus ta naeris, ja juurde kirjutanud «kaks sekundit hiljem».

Üle ilma levis sadu rohkem või vähem fantaasiarikkaid variante sellest montaažist ning meem levis kiiresti kulutulena, et siis kaduda nagu mänguasi, millest tüdineti.

Kuid Julia ei olnud unustanud, kui hirmuäratavalt lühike oli olnud samm õelast naljast vihkamise ja konkreetse jälitamiseni.

Endiselt tegid talle haiget väited, nagu teeks ta pidevalt kurba nägu, kui keegi vaatab, aga kohe, kui selg pööratakse, pidutseb ja möllab.

Noil nädalail sai Juliast silmakirjalikkuse võrdkuju. Ta kurba nägu kombineeriti poliitikutega, kes kõnelesid rohelisest jalajäljest, ja usujuhtidega, kes väitsid, et kõikide elud on võrdväärsed.

Ehkki oli möödas nõnda palju aastaid, vältis Julia endiselt sotsiaalmeediat, ja teda võis teinekord tabada teadlik hirm, kui ta juhtus avalikus kohas naerma.

Nüüd kõndis ta Storgatanil Sidi kõrval ja kuulas, kuidas mees entusiastlikult džässpianiste Bill Evansit ja Esbjörn Svenssonit võrdleb.

Julia oli ebamugavusest ja ebameeldivustundest lahti saanud.

Ta püüdis aeglasemalt kõndida, et viivu pikendada, ning toetas pea mehe õlale, nagu oleks väsinud.

«Kuidas sul on?» küsis Sid.

«Hästi,» vastas ta tasakesi.

Majade vahel kõlasid nende sammud ja kepi pehmed kõpsud. Ühe välisukse ette olid laiali laotatud pappkastid ja tekid.

«Minu arust oli nii tore täna õhtul kohtuda,» ütles Julia.

«Minu arust samuti,» lausus Sid vaikselt.

Ülekäiguraja kõrval posti küljes rippus rattalukuga üksik katkine ratas. Liiklusmärgi taha oli nagu ikka kleebitud valvsa metskitse kujutisega kleeppilt.

Nad ületasid tänava ning pöörasid alla lahe poole. Ühel aknal seisis pitskardina taga meesterahvas ja jälgis neid.

Jalutuskäik oleks võinud tõesti kesta kogu öö, ent nüüd seisid nad juba Julia maja, Styrmansgatan 15 välisukse ees.

Julia laubale langes juuksesalk ja ta lükkas selle kõrva taha, toetus kepile ning vaatas üles.

Vaadates Sidi soojadesse silmadesse, tundis ta, kuidas kurgus tunnetest pitsitas.

Julia meenutas, kuidas nad abielus olles suudlesid, kui ootamatult soojad ja pehmed olid mehe huuled ning kuidas talle meeldis tunda otse mehe suu all habemetüügast, mis oli tihtipeale kogemata ajamata jäänud.

«Sa näed välja nagu siis, kui vanasti suudlust nurusid,» muigas Sid.

«Jäta!» vastas Julia ehk liigagi kaitsesse tõmbudes.

«Ma tahtsin lihtsalt öelda, et …»

«No mida?» katkestas Julia.

«Ma püüdsingi selgitada … et mulle tuli meelde, kuidas sa näo ülespoole pöörasid ja huuli torutasid.»

«Ma pole torutanud,» väitis Julia. «Mis sa räägid?»

«Ma ütlesin …»

«Kõlab, nagu oleks sul paranoiahoog, et ma hakkan …»

«Julia, kullake,» katkestas mees. «Ma ei öelnud, et sa praegu suudlust nurusid, ma ütlesin ainult, et sa nägid välja, nagu …»

«Tore,» lõpetas Julia.

Sidi otsaesine tõmbus kipra ja ta vaatas naist.

«Mis toimub?»

«Ma tahan lihtsalt selgelt väljenduda,» vastas Julia ja kehitas õlgu.

«Olgu.»

«Teisest küljest pole eksmehelt musi saamine kummalisem kui see, kui su surnud peigmees sind jälitab,» naljatas ta.

Sid naeris, andis talle otsaette musi, soovis head ööd ning jalutas Strandvägeni poole. Julia naeratas veel ka siis, kui mehele selja keeras, kuigi tundis vaid kurbust.

Ta avas välisukse, läks trepist üles, tõmbas hinge, otsis kotist võtme, lükkas selle lukuauku, keeras korra, astus sisse ja sulges enda järel ukse.

Ta jäi esikupimedusse seisma, silmad kinni. Kepp kukkus kolinal põrandale ja siis jäi kõik jälle vaikseks.

Terav üksindus südames oli liigagi tuttav, see ei lasknud oma haaret enam kunagi lõdvemaks, ta oli sellega oma elus liig vara kohtunud.

Otsekui aeglane kaameravälk valgustas mälestust neljast kirstust altari ees.

Kõrgelt ülalt nägi ta üksikut tüdrukut istumas kirikus kõige ees. Vahekäigu kivipõrandal lebas kaks küünarkarku.

Julia kotis helises telefon.

Ta lükkas kingad jalast, läks sisse ja sai mantli seljast, lasi selle enda selja taha põrandale kukkuda, astus edasi kööki ja võttis vastu.

«Halloo?» kostis ettevaatlik hääl. «Minu nimi on Bianca Salo, ma olen püüdnud teiega ühendust saada.»

«Jah, ma lugesin teie sõnumit ja mõtlesin homme helistada,» selgitas Julia ning pani kõne salvestama.

«Andke andeks, et ma õhtul tülitan, aga …»

«Sellest pole midagi,» kinnitas Julia.

Naine nuuksatas ja kõlas, nagu liiguks ta mööda nagisevat põrandat, avas ja sulges ukse. Ta hingamine oli ärev ja kui ta edasi rääkis, kuulis Julia ta hääles killukest hüsteeriat.

«Ma … ma ei julge koju minna,» ütles Bianca. «Ma olen ikka veel teatris oma garderoobis … ühe sõbraga, aga tema peab varsti minema hakkama, ma ei tea, mida teha.»

«Kas te räägiksite, mis on juhtunud?» küsis Julia ja istus köögitoolile.

«Teie olite ju see, kes lahendas portselanlaste juhtumi?»

«Jah.»

«Ma mäletan, ma lugesin sellest, see oli uskumatu,» rääkis Bianca.

«Tänan.»

Naisterahvas, kes viibis Biancaga koos garderoobis, ütles midagi ja kuulda oli riidepuu kolinat vastu stanget.

«Mis te arvate, kas … kas saaksite mind aidata?» küsis Bianca.

«Millega te abi soovite?»

«See kõlab hullumeelselt, aga ma ei ole hull, te arvate, et ma olen ennast niisama üles kruttinud, ses suhtes, et oleks see ometi nii, aga see on päris, sest ma pole psüühiliselt haige,» jutustas Bianca ja neelatas valjult.

«Kiiret pole, rääkige,» sõnas Julia sõbralikult.

«Minu arust on mul stalker ja … ja ma soovin, et ma võiksin öelda, et ma liialdan, et teis huvi äratada, aga see on mu eks, Nicolás.»

Hääl vaikis ja Julia kuulis teda midagi sosistamas.

«Te kirjutasite, et ta on surnud,» ütles Julia aeglaselt.

«Ongi … ta on surnud,» vastas Bianca, nagu püüaks iseend veenda.

«Miks te arvate, et ta teid jälitab?»

«Sest ma nägin teda, ta oli täna öösel mu magamistoas, kui ma ärkasin … saage aru, ma ei saa koju minna.»

«Olete kindel, et see polnud unenägu?»

«Ma saan ju aru, kuidas see kõlab, aga ta võttis oma mansetinööbid kaasa, need olid mu kummuti peal kausis,» rääkis naine.

«Kas teil oli hirm?»

«Võib-olla ei kõla see kuigi ohtlikult,» vastas naine ja hingas värinal. «Kuid juhtus veel üks asi … Enne kui ta nööbid võttis, tõmbas ta sõrmega, teate küll, nagu lõike üle kaela.»

«Kas te näete selles tapmisähvardust?»

«Ma ei taha sellele mõelda, ma ei saa sellele pihta,» vastas ta.

«Milline motiiv oleks Nicolásel sind jälitada?» küsis Julia.

«Ma ei tea, aga … ma ju läksin eluga edasi, mul on uued suhted.»

«Kus te elate?»

«Nytorgeti platsi ääres, aga ma ei saa koju minna … ja ma ei saa siia jääda, sest mulle tundub, et ta on siin ka käinud, minu garderoobis, neljapäeval … keegi oli mu kleidi põlema pannud … ma tundsin pärast etendust haisu ja nägin, kui riideid vahetasin.»

«Mis teie sõbra nimi on, kes praegu teatris teiega on?» küsis Julia.

«Regina.»

«Kas te tema juurde ööseks minna ei saa?»

«Täna mitte, ei mängi välja,» vastas Bianca.

Julia kuulis taustal sõbralikku naishäält.

«Olgu, on nii,» alustas Bianca selgitamist. «Ta jõuab mu koju sõidutada, kui me kohe lähme … ja ma võin teisel pool platsi 7-Elevenis oodata, kui te tuleksite ja vaataksite, et Nicolás pole minu korteris, muidu ma tegelikult ei teagi, mida teha.»