SOOME PÕNEVIK ⟩ «Ei! Mitte arsti ega politseid! Nad ei tohi teada, et ma elus olen!»

Foto: Shutterstock

Leena Lehtolaineni «Vandemurdja» on painav lugu tavalisest inimesest, kes satub saatusliku eksituse tõttu keset julma arveteklaarimist ja avastab, et temast on saanud kuritegeliku jõugu sihtmärk.

Kõrvalises maanurgas asuva looduskaitseala valvur Aino leiab oma valdustest vaevu hingitseva poolsurnud mehe. Äsja Itaaliast Soome naasnud Tomas on otse lennujaamast autosse kupatatud, uimastatud ja ihualasti üksildasse metsajärve visatud.

Leena Lehtolainen, «Vandemurdja». Foto: Raamat

Kui Tomas vähehaaval toibub, hakkab ta koos oma päästjaga uurima, kes on tapmiskatse taga. Korraga avastab mees, et talle haub kättemaksu verejanuline motobande, aga seekord pole võimalik abi saada ka parimalt sõbralt, kellel näib skeemis olevat oma osa. Nii ei teagi ta enam, keda usaldada…

«Vandemurdja» jutustab kahest süütust inimesest, kes leiavad end ootamatult elukutseliste kurjategijate kättemaksutandrilt. See on lugu sõprusest, hülgamisest ja reetmisest. Kas on üldse võimalik pääseda jõhkrast mängust elu ja surma peale, kuhu sind on vägisi tiritud ja kus vahendeid ei valita? Kas viimaks on tulnud aeg murda aastaid tagasi antud vandetõotust?

Leena Lehtolainen (snd 1964) on soome kirjanik, kirjandusteadlane ja -kriitik. Ta on kirjutanud arvukalt romaane ja lühilugusid, eesti keeles on enim teada tema Maria Kallio sari.

Loe raamatust katkendit!

***

Kõikjal valitses pimedus. Silmade avamisest ei olnud kasu, külm vesi torkis võrkkesti. Kopsud anusid hapnikku, ta suutis üksnes hädavaevu suud kinni hoida. Mis? Kus? Miks? Õlalihased püüdsid selja taha seotud käsi vabaks sikutada. Talumatu valu randmetes ja käsivartes, jalad peksid vett, puudutasid põhjakive. Ära upu, püüa end ülespoole tõugata! Valu läbistas kogu keha ... ma lämbun, suren, pinguta veel!

Kogu jõud mängu, plastvõrude pitsitus andiski järele, lihastes leidus hädavaevu jaksu, et end vees edasi tõmmata. Vesi on süsimust – kes väitis, et see on sinine? Rabele seni, kuni näed valgust, kui seda üldse leidub! Kuskil pimeduses muutuks nagu midagi, see on kui kahvatu suvelõpu täht, liigu selle suunas. Sa pead vastu pidama, lihtsalt pead.

Ta tõusis pinnale, hingeldades nii, et kopsud tahtsid lõhkeda. Milline värskus, õhu lõhn on maailma parim! Hulbi, lase lainetel end lihtsalt äiutada. Eemal põleb õuetuli, kallas peab jääma sinnapoole. Pea veel pisut vastu, rabele, vedi end külmale liivale. Niiske maa, kindel jalgealune. Nüüd võib tukastada.

Aino kõndis mööda «Pertti lagamaad», nagu ta nimetas naabri paari aasta eest jõhkralt rüüstatud kuusikut. Selle paksu sambla varjus oli kasvanud puugipaska¹ ja sõnajalgu, niisketel suvedel leidus siin ka kivipuravikke. Algul oli tal olnud raske laastatud metsa poole isegi vaadata. Nüüd aga oli loodus hakanud end taastama: punased pusurohud katsid niitu, harakputked ja kibetulikad tekitasid kännuköntide ümber täpilise mustri. Siin-seal kerkis rinnuni ulatuvaid ohakaid. Roostiku serval vilksatas valgesabahirv.

Helmile ei meeldinud sugugi jalutusrihma otsas liikuda, kuid osal lindudel olid alles pojad. Sügise saabudes saab koer taas vabalt joosta. Aino pööras Pertti maadelt looduskaitseala poole. Helmi sikutas teda ranna suunas, tahtis ujuma minna. Palav suvi oli olnud koheva karvaga lapikoerale väsitav. Männiku varjus jäi loom seisma, kõrvad liikusid ja nina nuuskis pinevalt. Aino kuulatas ja haistis temaga samas taktis. Järve poolt tõusis tuul, pildus kuivi okkaid naise juustesse ja koera kasukasse. Kuivus oli suretanud puid lausa vihaga, ent looduskaitseala maadel võisid need rahus kõduneda ja kõiksugu mutukatele eluaset pakkuda. Looduse enda otsusel maha võetud puud ei kurvastanud Ainot niimoodi nagu saamahimulise inimese käe läbi langenud tüved ja nende hauakividena näivad kännud.

Nad tõusid üle kaljunuki, järv juba sillerdas eemal. Kui sinivetikaid pole näha, võiks riided seljast visata ja ujuma minna. Aino oli uidanud siinkandis juba aastaid ja tundis maastikku nagu oma viit sõrme. Vee hernesupivärv oli iga kord kurb uudis, tuul, mis sogast vett eemale peletas, aga parim sõber. Koer hakkas vinguma, seejärel haugatas paar korda. Siis nägi seda ka Aino.

Mis pagana olevus seal liivaribal lebas? Oli see ehk põdravasikas või ujumisretkest väsinud metskits?

Aga olendi värv oli kuidagi vale. Nahk oli kahvatu ja peaaegu karvadeta, ainult peas leidus pruune, alles märgi juukseid. Selg oli Aino poole. Naine läks aeglaselt lähemale, olles valmis äkkrünnakuks. Kogu ei liigutanudki. Ta oli külili, jäsemed krõnksus nagu lootel emaüsas. Aino ei olnud kindel, kas ta oli üldse elus. Keha oli kõhn, puus ei kerkinud kaarjalt. Jalalabad tundusid peenikeste pahkluude otsas kuidagi liiga suured. Mehe jalad.

Ta toimis samuti nagu oleks talitanud iga teise hätta sattunud olendiga, olgu autolt löögi saanud halljänese, kevadel ärganud unise kimalase või pesast kukkunud linnupojaga: astus lähemale ja kontrollis, kas teda saab veel aidata või tuleks piinadest päästa. Ta tegi mehe ümber pool ringi ja jäi tema ette seisma. Näol ja rindkerel oli näha verevalumeid, vasaku randme ümber keerdus pikk nipukas. Parem ranne oli verine ja tugevasti üles paistetanud. Kondine rinnakorv kerkis ja langes nõrgalt. Aino kummardus ja katsus lamaja kaelasoont. Pulss oli aeglane, aga ühtlane, nahk külm. Aino ei olnud meest varem näinud.

«Valva!» andis ta Helmile käsu ja võttis jalutusrihma kaelarihma küljest lahti. Sörkis siis mööda järveranda koju ning tõi sealt kaks tekki ja piimakäru. Sellega sai vedada nelja viiekümneliitrist piimamannergut, mis see üks kõhnuke mees siis ära ei ole. Kõigepealt oli tarvis hädaline päikese käest varju saada, sest juba tunni aja pärast hakkab see valusasti küpsetama. Pärastlõunaks oli ennustatud äikest. Kiirabi tulek külast või Lohja keskusest võtaks liiga kaua aega ja Aino majakese juurde ei toonud isegi autoteed, viimased pool kilomeetrit tuli kõndida mööda kitsukest metsarada. Päästemeeskonnal oleks muidugi kanderaam, kuid neid ei olnud mõtet ootama jääda.

Helmi keel rippus lõuani, ta vaatas küsivalt rannale tagasi jooksvat Ainot. Kas nüüd võib ujuma minna? Mees oli end selili keeranud ja tema nägu oli paremini näha. Ta oli keskmisest pisut lühemat kasvu. Nina oli suur, kongus ja pisut viltune, nagu oleks vähemalt korra murdunud. Väljakasvanud juuksed tolknesid näol, märjana olid need tumepruunid. Verevalumid nägid värsked välja, alumine vasakpoolne ribi võis olla murdunud, kuigi jäsemed paistsid olevat terved ja veritsemist ei olnud märgata. Vasemas reies oli värske torkejälg.

Aino lükkas piimakäru mehe kõrvale, pani sellesse ühe teki pehmenduseks ja sättis ratta alla kivi, et käru ei kiiguks. Ta põlvitas ning hakkas meest ülakehast tõstma. Too pilutas silmi, sulges need taas ja avas siis uuesti. Silmavalgetel oli näha verevalumeid, iirised olid espressopruunid. Mees vaatas talle otsa, kuid ei paistnud teda nägevat. Aino teadis, et vigastatu tõstmine võib olla ohtlik, aga otsustas siiski riskida. Ettevaatlikult vinnas ta võõra piimakärule ja kattis tekiga. Mees ei aidanud kaasa ega punninud vastu, laskis ennast vabalt liigutada, nagu puuduks tal igasugune oma tahe.

«Vabalt,» ütles Aino. Koer haugatas tänulikult vastuseks ja sööstis vette. Ligi saja meetri kaugusel ujus luigeema poegadega. Kutsikana oli Helmi saanud isaluigelt nokahoobi, mis õpetas teda väikestest hallidest linnupoegadest eemale hoidma.

Kui Aino käruga liivalt heinamaale jõudis, hakkasid rattad kergemini liikuma. Siiski oli ta juba poolel teel üleni higine. Koduhoovis sõidutas ta koorma vana tamme alla varju ning läks tuppa vee ja telefoni järele. Ta vajas vedelikku. Ka mees tuleb kindlasti jooma meelitada, kes teab, kui kaua ta niimoodi rannal oli lebanud. Võib-olla terve öö.

Õuele tagasi jõudes olid mehe silmad paokil ja ilme selgem. Helmi jooksis piimakäru juurde ja raputas end nii energiliselt, et veepiisad lendasid mehe näole. Aino ei suutnud naeru pidada. Elustamine oli Helmil käpas. Mehe pilk liikus koeralt naisele ja seejärel üles puule.

«Tere,» ütles Aino ettevaatlikult. «Kas sa saad mu jutust aru?»

Mees noogutas aeglaselt.

«Tõenäoliselt oled sa vigastatud. Ma helistan häirekeskusesse, nad saadavad kiirabi.»

Mees püüdis end kergitada, silmad läksid hirmust pärani.

«Ei! Mitte arsti ega politseid!» Hääl oli kähe, aga otsustav. «Nad ei tohi teada, et ma elus olen!»

Kes nemad, mõtles Aino. Mis siis, kui mees siin tema juures ära sureb? Ja kui ta mehe kohta teatab, kas ta saadab tolle siis veel suuremasse ohtu?

Enne talve tulekut oli ta näinud metsas karu jälgi ja järgmisel päeval leidnud Pertti lagamaa servalt looma väljaheiteid. Karu oli söönud nii palju pihlakamarju, et kõht läks lahti. Ta ei olnud rääkinud sellest ei Perttile ega ka Krahvile, kellele see maa kuulus. Looduskaitsealal võis karu rahus magada. Kevadtalvel oli ta märganud põhja poole suunduvaid jälgi. Kohalikus lehes ilmus uudis, et karu olla käinud küla serval, aga koera haukumise peale ehmunud ja läinud oma teed. Aino ei olnudki teada saanud, mis mesikäpast sai, aga ta lootis, et loom liigub vähem asustatud paikades, riskimata jahipüssi sihiku ette jäämisega.

Mees püüdis end püsti ajada, aga käru lõi õõtsuma ning ta langes tagasi siruli. Aino vaatas hädalist nii, nagu oleks vaadanud lombakat rebast või murtud tiivaga parti. Mees oli alasti ja märkas seda viimaks ka ise, tõmbas teki keskkoha katteks ning pööras näo ära.

«Kas sa vett tahad?» sirutas Aino kruusi mehe poole aegamööda, nagu oleks pakkunud ujedale hobusele õuna. Mees haaras nõust ja jõi ettevaatlikult, justkui teades, et kuivanud keha ei tohi liiga järsku kasta.

«Mis päev täna on?» küsis ta siis.

«Kümnes august. Reede.»

Ootamatu kärgatus ehmatas mõlemat. Must kass sööstis turvalisemat kohta otsides roosipeenrast maja alla. Mees varjas kätega näo, nagu pelgaks äikest ja müristamist.

«See ei olnudki püss,» ütles ta siis, püüdis muiata, aga see pani ta köhima.

«Sa oled looduskaitsealal. Siin ei tohi lasta. Poole tunni pärast jõuab siia juba korralik äikesetorm. Oled kindel, et sa arsti ei vaja?»

Mees noogutas esmalt, siis jätkas: «Ma ei ole tegelikult milleski kindel. Isegi mitte sinus. Äkki oled ka sina nendega pundis.»

Aino ei küsinud, kellega. Kaugemal lääne pool lõi välku, sellele järgnes uus kärgatus, siis oli näha ka sähvatust. Sajufrondi piir kulges üle kogu taevavõlvi. Mees ei vaadanud tema poole, kui küsis:

«Ega sul juhtu olema riideid, mis mulle selga passiksid?»

Mees tõusis püsti, käru lõi kõikuma. Ta kaotas tasakaalu ja haaras tammeoksast, keeras siis endale teki ümber justkui tooga. Ihu oli kananahal, aga otsaesine higist märg. Aino heitis veel ühe pilgu telefonile ja asetas selle trepipiirdele.

«Tule sisse, vaatame seda asja. Aga ütle mulle vähemalt oma nimi. Mina olen Aino Elonen.»

«Tomas,» vastas mees. «Tomas Lupo. Perekonnanimi on itaaliakeelne ja tähendab hunti. Aga kuni eilse päevani ei osanud ma end kellelegi ohtlikuks pidada.»

Aino läks mehe juurde ja toetas teda, et too jaksaks ukseni viivatest astmetest üles astuda. Hunt. Aino polnud kunagi loomi kartnud. Ei karda sedagi. Eks inimesed ole ju ka ainult loomad. Kuid ettevaatlik kavatses ta ikkagi olla. Hirmu puudumine ei tähendanud seda, et ta iga võhivõõrast kohe usaldaks.

**

*Puugipask on limakute ehk limaseente tuntuim esindaja Eestis. See on maailma suurim limaseen, mille padjakujuline viljakeha võib kasvada üle 30 cm suureks ja on värvuselt oranžist tellispunaseni. (Tõlkija märkus)