/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/30/16454890t1h4422.jpg)
Rootsi krimikirjanduse fännide rõõmuks on ilmunud Camilla Läckbergi Faye-põneviku kolmas osa – pingeline kättemaksudraama «Pronksist unelmad», mis räägib petmisest, õigluse jaluleseadmisest ja sõsarkonna võimust.
«Isal oli see võime. Äratada neis sügav, iidne hirm. Nad mõlemad teadsid, milleks ta võimeline on»
Faye eksabikaasa on surnud, kuid tema isa on endiselt vanglast jooksus ja ähvardab temalt elu võtta. Mees, kes peaks olema tema suurim kindlus ja tugi, on tema suurim hirm. Ja isa ei ohusta üksnes teda: Faye peab kaitsma ka oma lähedasi ja elutööd, kosmeetikafirmat Revenge. Faye koondab oma sõsarkonna enda ümber ja võtab vastu abi ainsalt mehelt, keda usaldab, et lõplik kättemaksuplaan paika panna. Kuid kas ta saab sellega hakkama, kui isa on liitunud kuritegeliku võrgustikuga ja ohtlikum kui kunagi varem?
Camilla Läckberg on üks enim tuntud ja armastatud rootsi autoreid: tema raamatuid on tõlgitud 43 keelde ja müüdud üle 37 miljoni eksemplari. Lisaks üliedukale Fjällbacka-krimisarjale on ta koos Henrik Fexeusega kirjutanud triloogia Vincentist ja Minast. Faye-sari tähendab Camilla loomingus uut suunda: selle peategelane on tugev naine, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/10/30/16454535t1h4231.jpg)
Veebruar
Faye vaatas lume alla mattunud hoovi. Ta toetas lauba vastu trellitatud akent, pilk kõrgel taral, mis eraldas Stenakulli vange ülejäänud ühiskonnast. Metsa kohal tiirles hiiglaslik lind ja kadus siis vaateväljalt.
Kõik oli untsu läinud. Varsti surevad nii tema ema Ingrid kui ka tütar Julienne, hoolimata püüdlustest neid kaitsta. Ta peab välja pääsema, kuid tal polnud aimugi, kuidas seda teha. Miski tema elus – ei lapsepõlv Fjällbackas, elu kõrgklassi abikaasana Östermalmis, ega karjäär eduka ettevõtjana – polnud teda selleks ette valmistanud. Kuidas saaks ta end teistega siduda, pälvida nende usaldust, panna nad endale järgnema?
Kas ta üldse suudab otsast alustada? Kas ta jaksab veel kord välja rabeleda?
Faye polnud end kunagi nii üksildasena tundnud. Ta oli Julienne’ist kaugemal kui kunagi varem. Ta igatses juba vabadust, kuigi oli vanglasse jõudnud alles mõne tunni eest.
Hääled koridoris sundisid teda selga sirgu ajama.
Ta neelatas.
Pigistas silmad kinni.
See ei saa niimoodi lõppeda. Ta keeldus.
**
Kaheksa kuud varem
FAYE VAATAS GRAND hotelli sviidist üle Strömmeni lahesopi. Kaidel lossi ääres liikus ohtralt kerges riietuses inimesi. Ta pani peopesa rinnale ja tundis selle all pekslevat südant. Kas see oli kunagi nii ägedalt tagunud?
Ta võpatas, kui uksele koputati.
«Kes seal on?» hüüdis ta. Hääl polnud kunagi nii jõuetu olnud, ta tundis selle vaevu ära.
See, et ta küsima pidi, tekitas muret vaid juurde.
«Alice,» kostis tuttav hääl, ja Faye hingas välja. Kergendus oli nii suur, et ta peaaegu nuuksatas.
Käsi värises, kui ta ukse avas.
Sõbranna, kes oli Faye ettevõttes Revenge tähtis partner, sisenes ja hakkas sviidis ringi kõndima.
«Ah nii see teine pool siis elab.»
«Ega sa ise ka just agulis ei ela.»
Faye suutis naerma pahvatada, kuigi süda peksles endiselt.
«Kas see on see sviit, kus Madonnal ja Beyonce’il on kombeks peatuda?» küsis Alice ja istus ühele suurtest sohvadest. «Või on siin veel ägedamaid.»
«See on see siin jah.»
Faye sirutas käe hõbedase kohvikannu järele suurel kandikul, mis kaetud maitsvate hommikusöökidega.
«Nii et ma hingan sisse nende dna jääke...» ütles Alice aupaklikult.
Faye suutis veel kord naerma pursata.
«Ma arvan, et nad on siiski juba mõne aja eest välja tuulutatud. Ja loodetavasti nende kehavedelikud ka. Sa pead leppima minu eostega.»
Ta ulatas Alice’ile portselantassi kohviga ja osutas küsivalt piimakannule.
Alice raputas pead.
«Tänan, ei. Ma eelistan kohvi mustalt. Nagu mu praegune armuke.»
Faye muigas ja võttis istet Alice’i vastas tugitoolil, kui oli ka endale tassi kohvi valanud.
«Ma ei usu, et see oli eriliselt poliitkorrektne...» ütles ta.
Alice kehitas õlgu. Pärast räpast lahutust Henrikust oli ta üles näidanud vabastavat huvipuudust selle vastu, mida keegi tema elukorraldusest arvab.
«Miks sa kontori asemel siin kohtuda tahtsid? Ja miks sa üldse siin oled, mitte kodus?»
Nagu tavaliselt, asus Alice kohe asja kallale.
Faye vaatas oma käsi. Ta ei tahtnud armastatud inimesi oma muredesse mässida, kuid ta teadis varasemast kogemusest, et üksi pole ta nii tugev.
«Ma nägin eile õhtul oma isa. Kui me Riche’is istusime. Ta peatus akna taga ja vaatas mulle otse silma. Siis ta kadus.»
Ta väristas end, mõeldes isa hullunud pilgule. Sellele, mis oli ta lapsepõlves nii väikeseks ja nõrgaks teinud, sest ta teadis, et kui talle või emale nii otsa vaadati, polnud karistus enam kaugel.
Alice pani kohvitassi valju klirina saatel kandikule.
«Kas sa oled kindel?»
Faye noogutas.
«Jaa. Ma olen kindel.»
«Ma panin tähele, et midagi on lahti. Sa olid nii vaikne ja lahkusid vara. Isegi Ylva imestas.»
«Jaa, ma pean ka temaga rääkima.»
Faye vaatas Alice’ile silma.
«Koju jõudes nägin korteriuksel märke, et keegi on üritanud sisse tungida. Niisiis sõitsin kohe siia ja võtsin toa.»
«Oh, jumal.» Alice sirutas käe ja pigistas Faye oma. «Mis Itaaliast nüüd saab?»
Faye kõri hakkas pitsitama paljast mõttest, et tütar ja ema ootavad teda nende kaunis kodus Ravi külas.
«Ma lükkan reisi edasi. Ma ei saa riskida tema sinnajuhatamisega. Ta teab, et nad on elus, sest eile näitas ta mulle fotot neist, mille ma Jackile andsin, enne kui ta... suri. Tundub, et nad pidasid sidet ka pärast vanglaautost põgenemist ja Jack ilmselt andis foto isale ja nüüd... Ma ei tea. Kuid ma pean siin uue elamise leidma. Maja. Kui välja arvata Kerstini juures veedetud aeg, pole ma pärast Stockholmi saabumist majas elanud. Loodetavasti on see miski, mida mu isa oodata ei oska.»
«Kas linnas poleks turvalisem? Korteris?»
Faye raputas pead.
«Liiga palju inimeste edasi-tagasi liikumist. Maja saaksin ma kontrollida, valvata.»
«Ütle, kui ma midagi teha saan,» lausus Alice tõustes. Ta valas endale kannust kohvi juurde.
«Sinu abi on mul kindlasti vaja. Kuid kõigepealt pean mõned asjad ise korda ajama.»
«Kas ta tõesti riskiks sinu ründamisega? Tal õnnestus ju põgeneda. Võib-olla tahab ta lihtsalt eemale hoida? Ja jätab teid rahule?»
Faye raputas pead.
«Ei. Ma tunnen teda. Ta tuleb. Miks ta muidu fotot näitas? Ma pean valmis olema.»
Käsivartele tekkis kananahk, nagu oleks tal elegantses hotellitoas korraga külm hakanud.
«Mis me siis USA turule minekuga peale hakkame? Kas sa tahad seda edasi lükata?»
«Ei. Ma lahendan selle. Me oleme liiga kõvasti tööd teinud, et selle edasilükkamisega riskida. Kui me USA turu vallutame, viime Revenge’i kuumade kosmeetikabrändide absoluutsesse tippu. Ma ei kavatse isal lasta seda takistada.»
Faye pani käed endale ümber, tuuletõmbus oli nüüd veel tugevam. Kas asi oli õhukonditsioneeris?
«Kuid kas kontoris saaks kohe turvalisust suurendada? Ma pean sinna minema, ilmselt pärastpoole,» jätkas Faye.
«Ma hakkan sellega kohe tegelema.»
Alice tõusis ja embas teda kõvasti.
Faye hingas sisse tuttavat Chanel no 5 lõhna. Alice oli alati klassikat armastanud.
Kui uks sõbranna selja taga sulgus, läks Faye magamistuppa ja võttis pärast väikest kõhklust mobiiltelefoni. See polnud kõne, mida ta ootas. Ta vihkas tütrele valetamist. Emale oli ta sunnitud tõtt rääkima. Ema teadis rohkem kui hästi, millist ohtu tema eksmees kujutas, ja tema teadmatusse jätmine polnud õige.
Faye ohkas ja helistas FaceTime’i kaudu. Süda hakkas valutama, kui ta ekraanil tütre armsat nägu nägi.
«Ema! Millal sa koju tuled? Ma tegin sulle joonistuse, mille sa endale saad, kui koju jõuad.»
«Kallis, kui armas sinust. Ma igatsen väga su järele, kuid läheb aega, enne kui ema koju jõuab, mõned tööasjad tuleb veel korda ajada.»
Julienne’i pettunud pilk oli liigagi tuttav. Taas kord pidi ta lubadust murdma. Veel valusam oli näha tütart ükskõiksust teekslemas.
Julienne kehitas õlgu.
«Mõistan.»
«Kuidas sul siis läheb?»
«Hästi, kuid kas sa tahad ka vanaemaga rääkida, nagu tavaliselt?»
«Oh, Julienne. Praegu on mul tõesti vaja vanaemaga rääkida, kuid järgmine kord võime...»
«Muidugi.»
Julienne’i nägu kadus, asendudes hüplevate heledate seinte ja tumeda mööbliga, kui ta läbi maja jooksis.
«Vanaema!» hüüdis ta.
Ekraanile ilmus Faye ema nägu.
«Kas sa saaksid veidi kõrvale minna?» küsis Faye.
Ema noogutas ja Faye jälgis läbi ekraani teda ülemisele korrusele minemas.
«Mis on?» küsis ema kiirel sammul trepist üles minemisest pisut hingeldades. «Sa ajad mulle hirmu nahka.»
Faye hingas sügavalt sisse.
«Ma nägin teda eile. Isa. Ja ma usun, et ta üritas mu korterisse tungida.»
Ema ahhetas järsult.
«Göstat? Kas sa oled kindel?»
Sama küsimuse esitas ka Alice, ja Faye oli sunnitud samamoodi vastama.
«Jaa. Ma olen täiesti kindel. Ja ta teab, et te olete elus. Niisiis olen reisi koju teie juurde edasi lükanud. Kuigi ta ei saa Ravi maja kuidagi teada, ei taha ma teda sinna juhatada, kui ta mind passib.»
Ta tundis pisaraid silmade taga pakitsemas, kuid surus need tagasi.
«Ole nüüdsest peale eriti ettevaatlik. Ja ma muidugi tõstan turvalisustaset viivitamatult. Ma ei riski millegagi.»
«Kus sa praegu oled?»
Ema hääl värises ja mobiiltelefon rappus ta käes.
Isal oli see võime. Äratada neis sügav, iidne hirm. Nad mõlemad teadsid, milleks ta võimeline on, milline kurjus temas pesitseb.
«Ma võtsin Grandis toa. Kuid ma hangin endale siin uue, kindlama elukoha.»
«Ole ettevaatlik,» ütles Faye ema, ja Faye vaid noogutas.
Ta ei saanud lasta hirmul võimust võtta. Ta ei saanud isale sellist võimu anda. Ja ta peab kainet mõistust säilitama, et järgmist sammu kavandada. Isa oli jooksus, tagaaetav, ja see andis Fayele teatava eelise.
«Hoolitse Julienne’i eest. Arrmastan teid,» ütles ta ja lõpetas kõne.
Faye jäi voodile istuma. Pärast kõiki viimaste aastate sündmusi oli ta võitlemisest väsinud. Kuid just seda peab ta nüüd tegema. Võitlema enda ja oma pere elu eest. Ta mõtles fotole, mis ta Jackile oli näidanud ja mille mees oli temalt võtnud. See oli ainus foto emast ja Julienne’ist koos ja ta igatses seda näha. Ta oli neid pildistanud Sitsiilia rannas ja nägi vaimusilmas Julienne’i vanaema süles, pikad blondid juuksed meres ujumisest sassis, kaamerasse vaatamas. Nüüd oli see foto tema isa käes.
Ta võitleb nende eest viimse veretilgani.
Ta võttis uuesti mobiiltelefoni ja otsis Stockholmi maaklereid. Esimene vaste näitas oma reklaamis selgelt, et keskendutakse eksklusiivsele majutusele. Ta vajutas veebilehel näidatud telefoninumbrile ja peagi vastas meeshääl.
«Tere, ma soovin maja osta,» ütles Faye lühidalt.
«Okei! Ma ühendan teid ühega meie maakleritest.»
Faye sirutas oodates käe öökapile mineraalveepudeli järele ja rüüpas lonksu, et uhtuda minema kohvi kibe järelmaitse.
«Peter Bladh, kuidas ma teid aidata saan?» Helitausta järgi näis mees autos istuvat.
«Minu nimi on Faye Adelheim ja ma soovin maja osta. Asjaga on kiire. Ma tahan, et see oleks rannaäärsel krundil ja Stockholmist mitte rohkem kui poole tunni kaugusel. Hinnal pole tähtsust.»
Põgus, hämmeldunud vaikus.
«Mmm... Mul on maja, mis võiks sobida,» ütles ta. «See on Lidingöl, mere ääres. Alghind on...»
«Nagu öeldud,» katkestas Fye teda. «Hind ei ole oluline. Millal ma seda näha saaksin?»
«Kus te praegu olete?» küsis maakler.
Ta peab normaalselt käituma, hirmu mitte välja näitama. Millalgi tuleb rünnak, ja siis peab ta valmis olema.
«Ma peatun Grand hotellis.»
«Ma võin teid sealt kahekümne minuti pärast peale võtta. Pean vaid kontorist läbi käima ning maja koodid ja võtmed kaasa võtma.»
«Suurepärane.»
Kui nad kõne lõpetanud olid, tõusis Faye ja läks duši alla. Tal oli nüüd kõvasti tegemist. Ta kaitseb oma peret. Iga hinna eest.