KÄTTEMAKS ⟩ «Tal polnud mingit valikut. Fotod, mida ta mehe arvutis näinud oli, olid nii kohutavad...»

Foto: Shutterstock

Rootsi krimikirjanduse fännide rõõmuks on ilmunud Camilla Läckbergi Faye-põneviku kolmas osa – pingeline kättemaksudraama «Pronksist unelmad», mis räägib petmisest, õigluse jaluleseadmisest ja sõsarkonna võimust.

Camilla Läckberg, «Pronksist unelmad». Foto: Raamat

Faye eksabikaasa on surnud, kuid tema isa on endiselt vanglast jooksus ja ähvardab temalt elu võtta. Mees, kes peaks olema tema suurim kindlus ja tugi, on tema suurim hirm. Ja isa ei ohusta üksnes teda: Faye peab kaitsma ka oma lähedasi ja elutööd, kosmeetikafirmat Revenge. Faye koondab oma sõsarkonna enda ümber ja võtab vastu abi ainsalt mehelt, keda usaldab, et lõplik kättemaksuplaan paika panna. Kuid kas ta saab sellega hakkama, kui isa on liitunud kuritegeliku võrgustikuga ja ohtlikum kui kunagi varem?

Camilla Läckberg on üks enim tuntud ja armastatud rootsi autoreid: tema raamatuid on tõlgitud 43 keelde ja müüdud üle 37 miljoni eksemplari. Lisaks üliedukale Fjällbacka-krimisarjale on ta koos Henrik Fexeusega kirjutanud triloogia Vincentist ja Minast. Faye-sari tähendab Camilla loomingus uut suunda: selle peategelane on tugev naine, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees.

Loe raamatust katkendit!

***

MAJA OLI VIIE aasta eest ehitanud Rootsi miljardär. Nüüd oli tal pere, ta oli oma tuntud finantsettevõtte maha müünud ja New Yorki kolinud. Tal oli finantsisti kohta hea sisustusmaitse, mõtles Faye ringi vaadates. Kui sellel nüüd ikka temaga mingit pistmist oli. Ainuüksi sisustust oli majas mitme miljoni krooni eest, ilma, et see oleks olnud räigelt vulgaarne. Tal polnud raske näha end selles majas elamas.

Krunti ümbritses kõrge müür ja elektrivärav oli vaikselt eest libisenud, kui nad maakleri kabrioletis sisse keerasid. Maja oli kolmekorruseline ja asus Lidingö kaugemas otsas. Üks pikk sein koosnes vee poole jäävatest panoraamakendest. Nende all oli hooldatud muru, suur bassein ja liivarand.

Maakler Peter seisis üüratu akna all. Ta hoidis eemale, sellal, kui Faye kiiresti maja üle vaatas. Merel möödus liinilaev ja saatis kaldale pehmeid laineid.

«Sisse neist akendest vaadata ei saa. Aknaid on toonitud nii, et teie näete välja, kuid sisse ei näe keegi.»

«Nagu ülekuulamistoas?»

Peter puhkes naerma. Ilus, sümmeetriline naeratus levis üle näo. Hambad olid valged ja ühtlased.

«Jaa, nagu ülekuulamistoas.»

Faye läks ta kõrvale ja tundis tema parfüümi lõhna. Mees oli kolmekümnendates eluaastates, pikka kasvu, pruunide laineliste juustega, mis olid küljele kammitud. Oli näha, et ta teeb kõvasti trenni. Ta käitus Fayega viisakalt, olemata terav, enesekindlusega, milles puudus edevus. Faye oli temast kohe sisse võetud, ja siiasõit oli olnud lustakalt meeldiv.

Fayel tekkis kindel tunne, et mees on vaba. Sõrmust tal igatahes ei olnud ja ta oli riietatud ehedalt mehelikult, mitte naise maitse kohaselt.

«Turvasüsteem on top notch. Valvekaamerad ja elektroonilised häiresüsteemid on otseühenduses turvafirmaga Wading Security. Nende müüja on väga turvateadlik. Stockholm pole enam see, mis see kunagi oli. Te kindlasti teate, et teatud röövjõugud on spetsialiseerunud just sellistele majadele. Nad on täiesti jõhkrad. Niisiis tasub end kaitsta.»

Faye noogutas, pilk liibuva särgi all pingule tõmbunud rinnalihastel. Ta pidi kõigest jõust hoiduma keelega üle huulte tõmbamast.

Ta ei muretsenud mitte röövjõukude, vaid oma isa pärast. Ja ükski maailma häiresüsteem ei hoia teda tagasi, kui ta otsustab Faye juurde pääseda. Ühel vähestest kordadest, kui ema ta maha jättis ning koos Faye ja Sebastianiga hostelisse kolis, oli isa juba järgmisel hommikul nende ukse taga. Ta oli nagu verekoer, ta leidis nad alati üles. Kuid hea turvasüsteem võidab talle aega.

«Mis te arvate?» küsis Peter, kui vaikus oli pool minutit kestnud.

Faye noogutas põgusalt.

«Kas on veel kedagi, kes sellest huvitatud on?»

«Martin Lorentzon käis seda eile vaatamas.»

Faye teadis, et Spotify kaasasutajal on sügavad taskud. Sellisel juhul peab Faye kiirustama.

Ja maja oli täiuslik. Siin võiks ta end nii turvaliselt tunda kui võimalik, ja ta elaks linna lähedal, kuid ümbritsetuna privaatsest sfäärist, mida ta vajas. Ükski uudishimulik naaber ei saaks ta ellu sekkuda, see oli Östermalmis elades aasta aastalt aina hullemaks läinud. Varem oli ta arvanud, et ei suudaks kunagi elada isikupäratul, diskreetsel Liidingö saarel. Kuid nüüd oli see just see, mida ta hindas. Ja ta saaks krundi ümber turvalisust suurendada viisil, mis linnas oleks võimatu.

«Ma maksan küsitud hinnast viis miljonit rohkem. Kui saan kohe sisse kolida.»

«See ei tohiks olla probleem. Ma helistan omanikule.»

Peter läks trepist alla ja jättis Faye üksi. Hetk hiljem ilmus ta ranna äärde muruplatsile, telefon kõrva ääres. Faye jäi oma kohale, teades kindlalt, et mees teda aknast ei näe.

Ta võpatas taas. Isa ilmumine oli sundinud teda plaane muutma. Ta polnud enam oma elu peremees. Seda peab ta nüüd muutma, uuesti ohjad haarama. Et seda teha, pidi ta lõdvestuma.

Ta toetas ühe käe vastu klaasi, ja libistas teise aluspükste vahele. Ta oli juba märg. Ta hellitas end, pilk Peteril, tema treenitud kehal, tema enesekindlal hoiakul. Ta kujutles mehe vormikaid rinnalihaseid. Mis olid kahtlemata paljaks raseeritud. Ei läinud kaua, enne kui tal lahti läks. Ta hammustas huulde, surus alla kõrist välja tungiva oige, sellal, kui kogu ta keha läbistasid värinad.

Hetke pärast kohendas ta riideid ja istus ühele kreemikarva sohvadest. Pulss rahunes. Ta võttis oma Hermès Birkini kotist Revenge’i puudritoosi ja täiustas selle väikese peegli abil jumestust. Siis tõmbas ta käekoti sisetasku luku lahti ja võttis sellest hõbemedaljoniga kaelakee, mida ta oli hakanud seal hoidma, kui foto kadus. Ta avas medaljoni ja vaatas väikest fotot endast ja Julienne’ist, kui tütar oli väga väike, mille oli teinud fotograaf Kate Gabor. See oli alati olnud tema lemmikfoto.

Mõne aja pärast kostsid trepil Peteri sammud, niisiis sulges ta kiiresti medaljoni ja pani kaelakee tagasi kotti.

Mees seisis tema ette.

«Vabandust, see võttis veidi aega.»

Faye naeratas.

«Pole hullu. Ma nautisin vaadet.»

Ta libistas pilgu üle Peteri keha.

Mees köhatas, päevitunud põskedele tõusis kerge puna.

«Ma rääkisin müüjaga ja ta võttis teie pakkumise vastu. Kui tema abikaasa kuulis, et ostja olete teie, sattus ta vaimustusse. Ta palus mul edasi öelda, et ta on teie ja teie toodete suur fänn. Ta kasutab alati Revenge’i.»

«Naisel on hea maitse.»

Faye tõusis ja Peter andis käega märku, et naine läheks tema ees välja. Sellal, kui ta koode sisse lõi, et maja lukustada ja alarm sisse lülitada, läks Faye auto juurde, istus sisse ja võttis päikeseprillid eest. Peter istus rooli taha ja tõstis kaugvõtme, et värav hääletult avada.

Kui nad minema sõitsid, vaatas Faye külgpeeglist maja, mille ta just ostnud oli. Mingis teises tegelikkuses võiks Julienne siia tema juurde kolida, kuid see oli võimatu. Üldsuse silmis oli Julienne surnud. Mõnikord tundus see talle endalegi nii, ta mängis oma rolli nii hästi, et see mõte kurvastas teda.

Tal polnud mingit valikut. Fotod, mida ta Jacki arvutis näinud oli, olid nii kohutavad. Ta oli sundinud Julienne’i tegema kõige jäledamaid asju. Faye oli sunnitud Julienne’i isa küüsist päästma ja tagama, et mees teda enam kunagi puutuda ei saaks.

See eluvale oli kogu tütre eksistentsi eeldus. Faye lootis, et jaksab seda kanda, kuid mõnikord tundus selle kaal kontimurdev.