/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/07/16471284t1h29be.jpg)
Rootsi krimikirjanduse fännide rõõmuks on ilmunud Camilla Läckbergi Faye-põneviku kolmas osa – pingeline kättemaksudraama «Pronksist unelmad», mis räägib petmisest, õigluse jaluleseadmisest ja sõsarkonna võimust.
KATKEND PÕNEVIKUST ⟩ «Legendaarne Faye. Naine, kes sai petta, kuid andis vastulöögi»
/nginx/o/2024/10/30/16454535t1h4231.jpg)
Faye eksabikaasa on surnud, kuid tema isa on endiselt vanglast jooksus ja ähvardab temalt elu võtta. Mees, kes peaks olema tema suurim kindlus ja tugi, on tema suurim hirm. Ja isa ei ohusta üksnes teda: Faye peab kaitsma ka oma lähedasi ja elutööd, kosmeetikafirmat Revenge. Faye koondab oma sõsarkonna enda ümber ja võtab vastu abi ainsalt mehelt, keda usaldab, et lõplik kättemaksuplaan paika panna. Kuid kas ta saab sellega hakkama, kui isa on liitunud kuritegeliku võrgustikuga ja ohtlikum kui kunagi varem?
Camilla Läckberg on üks enim tuntud ja armastatud rootsi autoreid: tema raamatuid on tõlgitud 43 keelde ja müüdud üle 37 miljoni eksemplari. Lisaks üliedukale Fjällbacka-krimisarjale on ta koos Henrik Fexeusega kirjutanud triloogia Vincentist ja Minast. Faye-sari tähendab Camilla loomingus uut suunda: selle peategelane on tugev naine, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees.
Loe raamatust katkendit!
***
HEITNUD PETERILE VIIMASE flirtiva pilgu, lahkus Faye Humlegårdsgatani kinnisvarabüroost jalgsi. Lidingö maja dokumendid olid nüüd allkirjastatud. Humlegårdenis olid lõunapausile tulnud stockholmlased piknikulinad maha laotanud või pikutasid selili murul. Päike paistis, soojendades tumedat asfalti, sellal kui taevas sõudsid väikesed valged pilved.
Faye oli Stockholmi armastanud sestsaadik, kui ta nooruses siia Kõrgemasse Majanduskooli õppima tuli. Toona oli see tundunud hiigelsuur. Nüüd oli see tema meelest lämmatavalt väike. Näis nagu oleks iga inimene, keda ta kohtas, isa saadik.
Faye tuju muutus nii kiiresti, et tal hakkas pea ringi käima. Alguses tundus kõik valdavalt tavapärane, kuid järgmisel sekundil meenus talle, et isa jälitab teda, ja mure haaras ta oma teravate küüniste vahele.
Faye keeras vasakule, Stureplani ja Revenge’i kontori poole. Alice oli helistanud ja kinnitanud talle, et nüüd on kontor maksimaalse järelvalve all, kuid ikkagi tundus sinnaminek tohutult riskantne. Isale oli selle asukoht kindlasti teada. Kuid Faye ei saanud end lõputult peita.
Vastuvõtja naeratas rõõmsalt ja lehvitas, kui Faye mööda tuiskas. Silmanurgast nägi ta kaht turvameest kummalgi pool ust, kes nägid sünged ja ohtlikud välja. Fuajees istuvad ja ootavad külastajad kergitasid teda nähes üllatunult kulme. Faye oli pilkudega harjunud. Temast oli saanud tuntud inimene nii Rootsis kui ka välismaal.
Vahel nautis ta kuulsust, vahel tekitas see pingeid. Just praegu polnud tuntus eriline eelis. Samas oli see tema edu pant. Legendaarne Faye. Naine, kes sai petta, kuid andis vastulöögi. See tõde oli osa temast, kuigi ta ise oli pilti hoolega korrigeerinud.
Faye läks läbi turvavärava, olles oma kaardi läbi lugeja tõmmanud, ja tõttas liftide poole, tundes kergendust, et pääses inimeste tähelepanust. See oli tema kindlus, tema pühamu. Kõik selle oli ta loonud. Eimillestki.
Ta vajutas ülemise korruse nuppu ning lasi liftil end kergelt ja sujuvalt üles viia. Kui liftiuksed avanesid, keeras ta kohe paremale. Ylva kabinet oli kontori ühes nurgas ja sealt avanes läbi tohutute panoraamakende peadpööritav vaade linnale.
«Jeerum, Faye,» ütles Ylva, kui ta sisse astus.
Ta tõusis ja embas sõbrannat sama soojalt ja pikalt nagu Alice mõni tund varem Grandi sviidis. Seekord tungis ninasõõrmetesse Chloé parfüümi lõhn. Chanel no 5 oli tädidele, tavatses Ylva armastavalt Alice’ile öelda.
«Me oleme turvalisuse maksimumini viinud,» ütles Ylva, kui nad kabineti ühte nurka kõvale ja ebamugavale diivanile istunud olid.
«Ma ei mõista, miks sa seda siin hoiad,» ütles Faye nägu krimpsutades. «Mul hakkab istudes tagumik valutama. Ja see on terav.» Ta tõmbas käega üle diivanikanga, mis kriipis teda, nagu oleks selles nõelad.
«See on pereaare. Tuletab mulle meelde, kust ma pärit olen,» ütles Ylva. «Ohtlik on liiga mugavaks muutuda.»
«Mu taguots arvab midagi muud.»
Ta vaatas naeratavat Ylvat. Sõsarkond. Naised, keda ta oli oma teel tundma õppinud, kes olid temaga tulest ja veest läbi käinud. Nad polnud üksnes sõbrad – nad olid perekond.
Ylva ja tema tee sõpruseni oli olnud pehmelt öeldes veider. Kõik oli alguse saanud sellest, et ta leidis oma abikaasa Jacki Ylvaga voodist. Ja siis said nad ühise lapse, tütre. Kuid Ylva ja Faye vahel polnud enam mingit vihkamist. Jack oli neid mõlemat petnud. Ja nad olid kätte maksnud.
Ylva kummardus Faye poole.
«Mis sa teha kavatsed?»
«Hakatuseks ostsin ma just maja. Korter ei tundu turvaline. Ma pole veel Kerstiniga rääkinud, ma ei tea, kas ta tahab oma korterisse jääda või minu juurde majja kolida.»
«Kui palju sul vaja on?»
Ylva haldas nii Revenge’i kui ka Faye isiklikke rahaasju. Ta oli meister numbrite vallas, särades viisil, mida Faye polnud kunagi osanud, hoolimata edukatest õpingutest Kõrgemas Majanduskoolis. Mida ta tegelikult ei lõpetanud. Aastate jooksul, mil ta oma ettevõtet üles ehitas, oli ta õppinud üht: end tuleb ümbritseda inimestega, kes sind täiustavad.
«Kaheksakümmend miljonit.»
«Ahah, ühesõnaga mingi hurtsik?»
«Midagi sellist jah.»
Faye naeratas. Revenge’i edu oli andnud talle varanduse, millest ta Fjällbackas üles kasvades võis vaid unistada. Kuid raha eest ei saanud kõike. Praegu oleks ta meeleldi viimase sendi hinge tagant ära andnud, et vaid endale ja oma lähedastele turvalisust tagada.
«Ma korraldan selle ära, kas sul on leping kaasas?»
Faye ulatas talle uhke maaklerikausta ning Ylva tõusis, et see oma lauale panna. Ta istus uuesti Faye kõrvale ja võttis ta käe.
«Kuidas sa end tunned?»
Pilk oli kindel, keeldus järele andmast.
Nutt oli kurgus ja Faye neelatas mitu korda. Ta ei saa nüüd vedelaks lüüa. Tal pole selleks aega ega energiat.
«Sitasti. Ausalt. Sitasti. Olen lennu Ravisse edasi lükanud ja pidin Julienne’ile valetama, et olen tööl. Tema nägu, kui ma seda ütlesin...» Faye köhatas, sõnad ei tahtnud tulla. Ta tegi paar sügavat hingetõmmet. «Kuid ma rääkisin emale, mis toimub. Ma ei usu, et isa teab meie majast Itaalias, kuid ei saa millegagi riskida. Ma pean kiiresti leidma siinse parima turvafirma ja korraldama neile järelvalve.»
«Me kasutame siin Securit ja nad on parimad. Ma tegin korraliku taustauuringu, enne kui neid usaldasin. Kas sa tahad, et ma ka selle ära korraldaksin?»
«Ei, ma tahan nendega ise rääkida. Anna mulle kontaktandmed, ma lahendan selle.»
«Muidugi. Ma saadan need kohe.»
Ylva võttis mobiiltelefoni ja toksis sinna midagi kiiresti. Siis võttis ta Faye käe ja pigistas seda.
«Sa ei ole üksi. Ära seda kunagi unusta.»
«Ma tean.»
Nutt kõrvetas kurku, kuid taas kord neelas Faye selle alla.
Kui ta Ylva kabinetist lahkus, peatus ta uksel ja vaatas panoraamakendest välja. Stockholm. Nii kaunis, kuid nüüd ka nii reetlik. Kusagil seal väljas oli tema isa. Kes ei anna enne alla kui Faye on surnud.
Ta oli oma hinges pesitseva viha tõttu ema korduvalt peaaegu tapnud. Seda viha suutis ta väljendada vaid rusikate abil. Kahjustades ja hävitades. Ainus viis isast vabaneda oli ema surma võltsida ja isa süüdlaseks lavastada.
Sestsaadik oli isa kättemaksu haudunud.
**
«Tere tulemast,» ütles naine tumedast tammepuidust vastvõtuleti taga. Ta andis parima, et mitte välja näidata, et ta teab, kes tema ees seisab. «Kas te soovite midagi juua?»
«Tänan, ei.»
«Carl tuleb kohe.»
Samal hetkel ilmus viiekümnendates eluaastates mees. Ta oli pikka kasvu ning tal oli jäik ja sirge kehahoiak. Oli selge, et ta on olnud sõjaväelane, mis Fayele mõjus rahustavalt. Mees ulatas tugeva käe.
«Carl Novak.»
Käepigistus oli jõuline, olemata sealjuures pealetükkiv.
«Faye.»
Mees juhatas ta ootamatult suurde kontorisse, kust avanes vaade Kungsgatanil sagivatele inimestele. Securil läks ilmselt hästi.
«Kuidas ma aidata saan?»
Faye tõstis jala üle põlve ja võttis päikeseprillid eest.
«Kõigepealt tahan kindel olla, et see, mis me räägime, ei liigu siit kaugemale.»
Ta pistis käe kotti ja võttis välja konfidentsiaalsuslepingu, mille oli ette valmistanud. Ta pani selle lauale ja lükkas mehe ette.
«Teil on juba leping Revenge’iga, kuid see on eraasi.»
Kui Carl üllatuski, ei näidanud ta seda välja. Ta vaatas dokumendi üle, võttis ülemisest kirjutuslauasahtlist pastaka ja kirjutas vilunud liigutusega alla.
Faye voltis paberi kokku ja pani kotti tagasi.
Kuigi mees oli lepingule alla kirjutanud, tõrkus kogu Faye olemus ema ja Julienne’i asukohta paljastamast. Peale Faye teadsid vaid Kerstin, Alice ja Ylva, tema lähimad usaldusalused, et nad on elus. Isal võis ju olla foto, kuid tal polnud mingeid tõendeid. Tema eksmees Jack oli süüdi mõistetud tütre Julienne’i mõrvas, ja isa ema mõrvas. Kui tõde päevavalgele tuleb, ei tähenda see üksnes tema langust, ta saaks ka vanglakaristuse.
«Ma oman kinnisvara Ravis, Itaalias. Majas on kaks inimest, kellele soovin värvata ihukaitsjad. Nagu ma aru saan, on teil rahvusvaheliste julgeolekumissioonide jaoks eraldi võrgustik.»
Carl noogutas.
«Millal see peaks kehtima hakkama?»
«Kohe.»
Mees naaldus tooli seljatoele ja vaatas teda.
«Kas neid ähvardab otsene oht?»
«Jaa. Otsene, eluohtlik oht, mille eest ma neid kaitsta tahan. Kõigi võimalike ressurssidega. Ma soovin, et paneksite selle töö peale oma parimad mehed ja naised.»
«Muidugi. Et neid kaitsta, vajame...»
«Ma katan kõik kulud. Inimesed, kes seda tööd tegema hakkavad, peavad allkirjastama konfidentsiaalsuslepingud. Ja nad peavad olema, nagu öeldud, absoluutselt parimad, kes teil on.»
«Konfidentsiaalsus ei ole probleem. Kõigil meie operaatoritel on tugev sõjaväeline taust. Kas teil on fotot kinnistust, kus objektid elavad?»
Faye võttis mobiiltelefoni ja otsis oma meilide seast droonifotosid, mis talle saadeti, kui ta maja ostis.
Ta ulatas telefoni. Carl sirutas käe ekraaniprillide järele, pani need ette ja uuris fotosid.
Lõpuks langetas ta telefoni.
«See on suur kinnistu, kuid nii palju kui ma näen, on väline kaitse hästi paigaldatud, kuid me peame seda muidugi kontrollima. Kuidas on lood häiresüsteemiga?»
«Kõik sellised asjad on olemas. Turvafirmas, kellega ma seal töötan, öeldakse, et need on turu parimad. Kuid sellest ei piisa. Nüüd enam mitte. Ja ma tahan värvata tõeliselt usaldusväärse ettevõtte.»
Carl andis mobiiltelefoni tagasi ja võttis prillid eest, voltis sangad hoolikalt kokku ja pani need lauale.
«Ma saadan juba täna õhtul kaks inimest sinna. Lähtudes sellest, mis nad arvavad, otsustan pärast nendega konsulteerimist, kui palju inimesi vaja on. Kas see sobib?»
«Jaa.»
Mehe suunurkades võbeles kerge naeratus, kuid tema pilgust kiirgas rahu.
«Nad on kindlates kätes. Minu personal koosneb sõduritest, kellest paljud on maailma parima väljaõppe saanud.»
Faye noogutas. Õlad vajusid pisut.
«Ma ostsin täna siin, Rootsis, kinnisvara ja pean ka sellele turvalisuse tagama,» ütles ta.
Kuigi maakleri Peter Bladhi kinnitusel oli eelmise omaniku värvatud turvafirma tipptasemel, ei saanud Faye seda usaldada. Praegu ei saanud ta millegagi riskida.
«Me lahendame selle niipea, kui meie kohtumine on lõppenud,» ütles Carl, kui Faye talle aadressi andis. «Hiljemalt täna õhtuks on asjad paigas.»
Faye naaldus tooli seljatoele.
«Hästi. Kuid on veel üks asi, millega ma abi vajan, ja mis tuleb samuti ära korraldada, alates tänasest.»
Ta selgitas Carlile, mida ta silmas pidas, ja meest ei paistnud see vähimalgi määral üllatavat. Ta vaid noogutas põgusalt, kui Faye talle oma soovist rääkis.