/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/31/16456805t1h5ecf.jpg)
Eesti keeles on ilmunud Katrine Engbergi põnevik «Valged ööd», mis on teine raamat eradetektiiv Liv Jensenist. Sarja esimene osa «Põlev leht» ilmus eesti keeles möödunud aastal.
«Raske on nende lugusid mitte südamesse võtta. Elus haiget saanud lapsed on midagi erilist»
/nginx/o/2024/10/11/16412398t1h88f1.jpg)
Ühel varakevadisel hommikul ärkab teismeline tüdruk Shirin telgis Vorsø saarel Horsensi fjordi ääres. Tema vanem vend Cyrus on tema kõrvalt kadunud. Nende isa, aastaid tagasi Iraanist põgenenud Tami oli tahtnud lapsi kalaleminekuks koidikul äratada, kuid nüüd on päike juba kõrgel. Shirin läheb isa telki teda äratama, kuid leiab isa läbilõigatud kõriga vereloigus lebamas.
Kas mõrv võib olla seotud Sandholmi põgenikelaagriga?
Juhtumit asub lahendama Kopenhaageni mõrvaosakonna juht Petter Bohm, kes palub Livilt abi, et kadunud lapsed Shirin ja Cyrus enne mõrvarit üles leida.
Livi kodust Vesterbro keldrikorteris hargnevad jäljed nii minevikku kui olevikku ning koduõue elanikeni, kes peavad tasapisi ära tundma, et vaikusel on alati oma hind.
Loe raamatust katkendit!
***
Päike paistis kirjutuslaua läikivale lakile ja peegeldus Cornelia sinistes silmades. Hannah Leon tõusis ja läks suure akna juurde, kust avanes vaade riigihaigla peahoonele, et ruloo alla tõmmata.
«Kas nii on parem?»
Cornelia noogutas paar korda ja naeratas nii, et breketid särasid. Alati nii viisakas. Tema näonahk oli pehme ja sile, nagu saab olla ainult lapsel, aga tumedad randid silmade all rääkisid teist lugu.
Allatõmmatud aknakatte taga oli kergem unustada haigla betoonmaailma ja seksuaalvägivalla keskuse väikeses kabinetis lõõgastuda. Hannah oli püüdnud seda õdusamaks muuta, toonud siia mõned oma perekonna vanad lambid – kenad messingist rohelise klaaskupliga – ja riputanud seintele soojades ja heledates toonides plakateid. See aitas patsientidel lõõgastuda, aga tegelikult oli ilmselt tema ise see, kel oli kõige enam vaja ametlikku raamistust veidi pehmendada. Ta oli pärast kaksikvenna enesetapule järgnenud stressireaktsiooni tulnud haiguspuhkuselt tagasi alles kuu aja eest ja tundis end ikka veel haavatavana.
Enamik nende osakonna patsiente oli väga halvas seisus ning ehkki temal ja teistel psühholoogidel olid omad professionaalsed filtrid, oli raske nende lugusid mitte südamesse võtta. Elus haiget saanud lapsed on midagi erilist. Mitte kunagi ei teki kaitsekihti, mis kataks üleni. Hannah oli ise teatud perioodidel kogenud helitundlikkust, teinekord oli ta muutunud inimpelglikuks ja unistanud selle kõige juurest põgenemisest. Nüüd oli ta oma leinaga tööl tagasi. Aeg pidi näitama, kas see tema filtrit mõjutab või mitte.
Ta kiikas mobiili poole, mis laadis aknalaual, ja nägi, et isa oli jälle helistanud. Kolmandat korda tunni aja jooksul. Ta keeras telefonile selja ja istus. Neil oli veel mõni minut vestlusaega järel ja ta pidi fookust hoidma.
Cornelia oli patsient, kelle ta oli üle võtnud oma kolleegilt Kasperilt, kes oli edutatud vanemarstiks. Tüdruk oli kena ja koostööaldis, aga ei lasknud Hannah’t millimeetritki oma kaitsekihi alla. Vähemasti veel mitte.
«Kuidas teatrikoolis läheb, kas teete praegu mõne lavastusega proove?»
«Ei, alles pärast suvevaheaega.»
Väike tikk. Cornelia silmad nõksatasid ilma põhjuseta küljele. Pealtnäha oli ta nagu iga teine laps, kes mõnd küsimust vaeb, aga ta tegi seda liiga tihti, et see saanuks olla muud kui tikk. Keha viis paljastada hingelist tasakaalutust.
«Kas sulle ei meeldi enam seal käia? Sa olid ju varem sellest nii vaimustatud.»
Tüdruku silmile laskus mingi kae. Suu naeratas endiselt.
«Ema ütleb, et seda on liiga palju. Ma pean ju ka koolis käima ja nii.»
«Loomulikult on väga tähtis, et algus oleks hea. Kas sulle uus kool meeldib? Su ema ütleb, et saad õpetajatelt väga head tagasisidet. Kas sulle meeldib endiselt seal käia?»
Cornelia noogutas innukalt.
«Kas klassis on mõni, kellega sa ehk tahaksid sõbraks saada?»
«Kõik on väga lahked, aga ma ei tea, kas nad tahaksid minuga sõbrustada.»
«Miks nad ei peaks tahtma?»
Cornelia kehitas õlgu ja naeratas.
«Kas aeg juba läbi ei ole?»
Hannah vaatas kella. «Jah, sul on õigus. Aga ma arvan, et järgmine kord peaksime rohkem su klassikaaslasetest rääkima. Miks sa arvad, et nad ei taha sinuga sõbrustada ... Sa võid veidi aega oma telefonis istuda, kuni ma natuke kirjutan. Siis ma saadan su välja.»
Patsient ilmutab märke vältivast isiksushäirest, märkis Hannah toimikusse, väljaütlemata püüd emotsionaalse soojuse järele ja samal ajal hirm siduda end teiste inimestega. Cornelia libises välja kõigist katsetest luua usalduslik suhe ja Hannah oli peaaegu veendunud, et see käitumine peidab enda taga väärkohtlemist. Aga tüdruk ei rääkinud midagi. Võibolla peaks talle andma mõned somaatilise kogemise harjutused, et saada kontakti selle kohaga, kuhu trauma kehas jäänud. Aidata tal end jälle iseenese tajumise kaudu turvaliselt tunda.
Ta pani toimiku kinni ja saatis Cornelia vastuvõturuumi pruunide plaatideni, kus ema istus ja ootas. Paar kiiresti vahetatud sõna ja siis läksid nad väljapääsu poole. Cornelia kitsast selga vaadates tundis Hannah südames torget.
Ta ootas, kuni nad olid vaateväljast kadunud, ja läks tagasi oma kabineti poole. Kui ta vastuvõtulauast möödus, tuli osakonna sekretär välja ja haaras ta käest.
«Sinu isa on telefonil. Tundub, nagu oleks tähtis asi.»
Hannah kõht tõmbus kokku nagu tundlad teol, kes vastu lehte puutub. Isa haigus lainetas üles ja alla, ning ehkki ta oli tunnistatud vähivabaks ja praegu oli parajasti üsna hea ja stabiilne periood, ei võinud iial teada, millal haigus oma koletu pea jälle välja pistab.
Ta läks sekretäri järel kabinetti, kus telefonitoru oli laual valmis. Sekretär läks avatud arhiivikapi juurde nurgas, et Hannah saaks segamatult rääkida.
«Isa, kas midagi on juhtunud?»
«See undab ja piiksub, nagu hakkaks õhku lendama. Mul pole aimugi, mis ma tegema pean ja sina ei võta telefoni!» Isa hääl oli peenike ja kulunud, aga selles kõlas ikka veel endisaegset autoriteetsust. Vähemasti Hannah jaoks.
«Ma ei saa mobiili sees hoida, kui ma olen koos patsiendiga, sa tead seda väga hästi. Mis lahti on? Mis asi piiksub?»
«Pesumasin.»
Isa suutis sellesse ühte sõnasse panna nii palju etteheidet, et Hannah tundis südametunnistust torkamas. Kuni ema surmani ei olnud isa iialgi kodumajapidamisega tegelenud. Nüüd püüdis Hannah talle õpetada kõige põhilisemaid asju, aga kõik kodumasinad esindasid aimamatuid ohte. Ei oleks pidanud enne tööle minekut pesu käima panema.
«Kas sa näed nuppu, kus põleb roheline tuli? Või mis vilgub?»
Hannah kuulis isa tuhvleid lohisemas üle vannitoa plaatpõranda pesumasina piiksumise poole.
«Kas ma peaks seda nuppu vajutama? Ja siis ei valgu vesi põrandale?»
«Vajuta lihtsalt, isa.»
Ta kuulis isa kobamist. Siis saabus rahu.
«Ahh. Nüüd ma kuulen jälle oma mõtteid.»
«Isa, see ei lähe, et sa helistad mulle niimoodi tööle. Ainult hädajuhtumil. Kui ma mobiilile ei vasta, siis sellepärast, et ma olen patsiendiga hõivatud.»
«Jaa-jaa.» Hääles eriti süütunnet ei kostnud.
«Jäta lihtsalt pesu masinasse, ma panen ise kuivama, kui koju jõuan. Ma saan täna vabaks juba kolme ajal.»
Ta ohkas.
«Kas saad senikaua hakkama, isa?»
«Jaa-jaa,» kordas isa ja lõpetas kõne.
Hannah jäi hetkeks seisma, telefonitoru peos, pani selle siis ära ja läks tagasi oma kabineti poole. Miski ei andnud märku, nagu isa aimaks, et Hannah kolib varsti välja ja jätab ta omapead.