KATKEND RAAMATUST ⟩ «Tapetud matkal, telgis, kurat küll!»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Katrine Engbergi põnevik «Valged ööd», mis on teine raamat eradetektiiv Liv Jensenist. Sarja esimene osa «Põlev leht» ilmus eesti keeles möödunud aastal.

Ühel varakevadisel hommikul ärkab teismeline tüdruk Shirin telgis Vorsø saarel Horsensi fjordi ääres. Tema vanem vend Cyrus on tema kõrvalt kadunud. Nende isa, aastaid tagasi Iraanist põgenenud Tami oli tahtnud lapsi kalaleminekuks koidikul äratada, kuid nüüd on päike juba kõrgel. Shirin läheb isa telki teda äratama, kuid leiab isa läbilõigatud kõriga vereloigus lebamas.

Kas mõrv võib olla seotud Sandholmi põgenikelaagriga?

Juhtumit asub lahendama Kopenhaageni mõrvaosakonna juht Petter Bohm, kes palub Livilt abi, et kadunud lapsed Shirin ja Cyrus enne mõrvarit üles leida. Livi kodust Vesterbro keldrikorteris hargnevad jäljed nii minevikku kui olevikku ning koduõue elanikeni, kes peavad tasapisi ära tundma, et vaikusel on alati oma hind.

Loe raamatust katkendit!

Katrine Engberg, «Valged ööd». Foto: Raamat

***

«Ma teen lihtsat ühe tiiru ja vaatan ise, kui sobib?»

«Loomulikult. Ma teen siis sel ajal meile kohvi.»

Nima nägi kinnisvaramaaklerit silda mööda eemaldumas, mapp kaenla all, ja läks alla puksiirlaeva kambüüsi, et valada keev vesi filtrisse värskelt jahvatatud kohviubadele. Ta avas külmkapi, aga peale kahe purgiõlle, mõne muna ja remulaadituubi haigutas seal tühjus. Peaks enne töökotta minemist poes käima. Laev oli kitsuke ja ruum oli jagatud mitmeks väikeseks osaks tagasihoidlikult ja funktsionaalselt, nagu ta oli kirjutanud kinnisvaramaaklerile saadetud meilis. Nüüd pidi selguma, kas maakler on sama meelt.

Sellal kui vesi läbi filtri tilkus, pani ta raadio käima ja istus oma väikese projektikese juurde. Kuppel seisis aknalaual ja lasi laisalt päevavalgust läbi mati plastiku. Võibolla oleks pidanud selle enne maakleri tulekut ära võtma? Nüüd oli liiga hilja. Nima põlvitas pruunile diivanile, et saaks sisu lähemalt inspekteerida. Soklil oli väike kuhi kergkruusakuulikesi ja sellest sirutas end välja käputäis kiitsakaid seeni, väikeste ümarate kübaratega. Psilocybe Cubensis, Kuuba paljak, oli kuulduste järgi kõige kergemini kodus kasvatatav psilotsübiinseen ja see kõlbas küll. Esimene katse teha pruunist riisist ja vermikuliidist niinimetatud kooke ning nakatada need eosjäljendiga oli küll untsu läinud, sest ta ei olnud korralikult desinfitseerinud, aga nüüd teisel korral paistis asi õnnestuvat. See oli keeruline protsess, kus tuli pidevalt vett lisada, külmkappi panna ja õhutada, aga nüüd oli tal seeni oma tarbeks. Võibolla suudaks mõni seen aeg-ajalt asendada tema praegust igapäevaseks muutunud kanepipläru kimumist, mis oli kallis ning pealegi rikkus hambaid ja tegi naha halliks.

Väike autotöökoda Vesterbrol, mis talle kuulus ja kus ta üksinda töötas, tõi sisse piisavalt, et mitte muretseda, vähemasti mitte niikaua, kui ta elab vanas paadis Sydhavnenis. Korter võinuks maksta üle kümne tuhande kuus ning mõte hüpata oravarattasse ja jooksma hakata tõi Nimale külma higi kuklasse. Aga nüüd oli ta otsuse teinud. Võibolla ootas naine, kellega ühine kodu luua, kohe nurga taga. Mitte et ta alalõpmata sellest fantaseerinuks, aga ei võinud ju kunagi teada. Siis tuleb ilmselt seentest loobuda.

Nima valas kohvi kahte tassi ja viis tekile, ulatas ühe maaklerile, kes rääkis telefoniga ja näis hõivatud, ning astus siis reelingu juurde, et merelõhna nuhutades jooki nautida. Ta lehvitas Plangu-Jørnile, kes kail mööda kõndis koos oma väikese koera ja õllepurgiga, millest ta suurte sõõmudega jõi.

«Hommikust! Kas täna kalale minnakse?» küsis Jørn ja jõi purgi tühjaks.

«Ma lähen natukese aja pärast töökotta. Esmaspäev ju. Mäletad seda aega, kui sa töötasid esmaspäeviti nagu me teisedki?»

«Õnneks mitte! Aga eks ma pean siis meie mõlema eest püüdma, fel meshmesh.» Plangu-Jørn pööritas silmi ja läks mööda kaid edasi.

Nima naeris araabiakeelse väljendi üle, mille ise oli naabrile õpetanud, ja püüdis meelde tuletada, missugune auto talle täna sisse tuleb. See oli kalendris kirjas, aga kalender oli töökojas, täis pliiatsiga kirjutatud sõnu ja telefoninumbreid. Vanaaegselt, seda ta eelistas. Kas täna pidi tulema hõbehall Opel Manta aastast 1971? Või oli see Volvo P1800? Ta parandas ainult vanasõidukeid, eelistatult Ameerika omi, sest just see teda huvitas ja kuna ta võis endale lubada valiv olla. Odava paadielu boonus, meenutas ta endale ja süütas veel ühe sigareti. Päeva kolmas oli alati parim.

«See ei pea paika, Thomas, me leppisime kokku kaheksakümmend! Kuule, mul on see meili peal!»

Maakler urises telefoni, Nima ajas end reelingu najal sirgu ja silmitses teda, lastes samal ajal mõtteil rännata. Fel meshmesh. Otsetõlkes tähendas see kui aprikoosipuud õitsevad, Lähis-Idas kasutati seda toonitamaks, et on kõrgemate võimude otsustada, kas midagi juhtub või mitte. Aprikoosipuude õitseaeg on niisama kurikuulsalt ettearvamatu ja põgus, kuivõrd see on ilus. Seda ütles ta isa alati, kui kevad saabus ja ta käis aias ringi reha ja aiakääridega. Nima püüdis meenutada rida ühest luuletusest, midagi oli seal vesinikupommidest ja piimast ja värvitud kontidest, olid aprikoosipuud, ent pimedus oli valge, kuidas see nüüd oligi?

«Kas me võiks sisse minna?» Maakler oli kõne lõpetanud, ent hoidis mobiili ikka käes. Kohvitassi oli ta pannud kusagil tekile.

«Yes.» Nima viskas sigareti vette ja läks koos maakleriga sisse. Too vaatas kriitiliselt ringi ja läks mööda väikest treppi alla magamisossa, Nima jäi kambüüsi, toetus köögilauale, kohvitass käes, ning kuulas uudistesaadet, mille alguses oli breaking news.

Kagu-Jüütimaa politsei teatas ennelõunasel pressikonverentsil, et Vorsø saarelt Horsensi fjordist on leitud 48-aastase mehe surnukeha, leidjaks kohalik loodusgiid. Surnu isik on politseile teada. Kirjelduse järgi on tegu 180 sentimeetri pikkuse Iraani päritolu mehega, erilise tundemärgina on paremale randmele tätoveeritud nimi.

Surnu oli kahe teismelise lapsega telgimatkal. Politsei palub võimalikke tunnistajaid, kes viibisid Vorsøl või selle läheduses laupäeval või pühapäeval ning kes on meest näinud kas üksi või koos teistega, võtta ühendust politseiga ...

«Kas sa elektri oled ise paigaldanud? See näeb natuke kahtlane välja.»

Nima keeras raadio kinni ja läks koos maakleriga elektrikapi juurde. Ühe mõtte kaja liigatas kuklas. Võibolla oli tuli see lihtsalt praegusest olukorrast. Tapetud matkal, telgis, kurat küll! Ta läks magamistoa poole, ent külmavärin peatas ta. See tätoveering, nimi randmel. Ta tundis inimest, kel oli selline.