KÕHE KRIMI ⟩ «Kui tapjal meditsiiniharidust pole, siis on ta põhjalikku uurimistööd teinud»

Foto: Krakenimages.com/Shutterstock

Helen Coxi populaarses Kitt Hartley Yorkshire’i müsteeriumide 5. raamatus «Nõiajaht Whitbys» heidab hämaratele rituaalidele valgust kirjanduslik detektiivikunst.

Kolm verest tühjaks lastud laipa ja ei mingi tõendusmaterjali ‒ Yorkshire’is tegutsev sarimõrvar on väga osav. Üksteist päeva enne iga rünnakut on tulevase ohvri koduuksele ilmunud suur purpurne V-täht. Kui selline sümbol jäädvustatakse end selgeltnägijaks pidava Ruby Barnetti uksele, asuvad tegutsema eradetektiivid Kitt ja Grace.

Mis on ühist ekstravagantsel Rubyl ja Vampiirmõrtsuka eelmistel ohvritel? Kas tõesti on mõrvar inspiratsiooni saanud krahv Dracula tegemistest?

Loe raamatust katkendit!

***

Helen Cox, «Nõiajaht Whitbys». Foto: Raamat

Kitt Hartley istus silmi hõõrudes oma laua taga Hartley ja Edwardsi Detektiiviagentuuris – see kujutas endast rendiruumi otse Walmgate Bari taga – ning lasi pilgu üle seinu ääristavate raamaturiiulite.

Kui nad möödunud aasta lõpus koos Grace’iga siia sisse olid kolinud, oli Mal teda narrinud, et pole kunagi näinud ühtki detektiiviagentuuri, mis nii väga raamatukogu meenutaks. Sama nalja oli ta teinud ka naise maja kohta, enne kui lõplikult tema juurde sisse kolis. Kitt oli muidugi väitnud, et raamatud kontoris on oluline materjal kurjategijate profileerimise, uurimistehnikate ja juhtumianalüüsi kohta, kuid tegelikkuses oli suur osa sellest infost kättesaadav ka internetist või taskuhäälinguna. Kuid pärast kümmet aastat Vale of Yorki ülikooli raamatukogus leidis naine raamatud lihtsalt õdusalt ja lohutavalt mõjuvat. Neisse võis põgeneda, neist võis leida lohtu ja tihti ka väga vajalikke vastuseid. Julgustav mõte, kui sõbranna elu oli ohus.

Kurvastama panevalt ei olnud praegu aega neisse lohutavatesse köidetesse süveneda. Nende uurimistöö oli alanud nagu ikka värskeima info korrastamisest ja sealt ajas tagasiminekust, mis seisnes viimaste uudiste väljaprintimises ning nende kõrvutamises, et mingeid seoseid leida.

«Kas see ongi kõik?» küsis Kitt, vaadates Grace’i välja prinditud väikest paberikuhja.

«Kõik, mille ma lugupeetud allikatest leida suutsin,» vastas Grace. «Muret tekitav osa neist käsitleb traagiliste kaotuste asemel pigem nende mõrvade mõju kohalikule turismile. Ma saan aru, et vabalt tegutsev sarimõrvar vaevalt et Yorkshire’i turismindusele hästi mõjub, aga sellegipoolest on see pisut nukker.»

Kitt prunditas huuli. «Ma tean, olen uurimise ajal mitut niisugust artiklit näinud. Pole aimugi, millal see juhtus, et inimesed rohkem raha ja vähem elude päästmise peale mõtlema on hakanud, aga see ei heida meile just meeldivat valgust. Samas pole agentuuri juhtimine mingi lillepidu ja see on vaid kõrvalteenistus. Kõik, kelle elatis selle juhtumi pärast vähenenud on, peavad praegu küll üsna hirmul olema.»

«Eks ole. Kes küll selle reegli välja mõtles, et elamiseks on raha vaja?» küsis Grace.

Kitt kavatses vastuseks välja pakkuda mõnd kapitalismi ajalugu käsitlevat teost, kuid tundus, et Grace oli osanud seda juba oodata.

«See polnud päris küsimus! Miniloenguks sel teemal, kui ebaõiglane on meie ühiskonna finantsstruktuur, on liiga hilja. Parem logime end Zoomi.»

Kitt vaatas kella. See näitas napilt üle südaöö. Tema ja Grace olid juba peaaegu viis tundi Vampiirmõrtsukat puudutavaid uudiseid traalinud. Neil oli hirmuäratav kuhi materjali läbi töötada ja esmane ülevaatus oli andnud väga vähe seoseid. Nad olid olnud keskendunud info organiseerimisele edaspidise läbivaatuse jaoks, et koostada võimalike motiivide ja kahtlusaluste nimekiri. Tavaliselt oleks Kitt pärast kõike seda tööd ja hilist tundi arvesse võttes üle kõige soovinud voodisse pugeda ning Hallorani ümbert kinni võtta. Kuid tal polnud aimugi, missugune vastuvõtt talle kodus osaks võib saada. Varasema vaidluse vältimatu järje edasi lükkamise ettekäändeks sobis väga hästi ka hilisöine Zoomi vestlus kaksikõe Rebeccaga.

Rebecca töötas ühes Northumberlandi haiglas arstina ja oli nõustunud Kittiga öövahetuse pausi ajal rääkima. Erinevalt politseist polnud Kittil oma patoloogi. Õde oli sellele lähim ja Kitt lootis, et Rebecca suudab heita pisut valgust sellele, mis põhjustas kummalised punased märgid ohvrite kaelal. Kui neil õnnestuks relv kindlaks teha, annaks see võib-olla ühenduslüli mõrvari – olgu siis mehe või naise – isiku kindlaks tegemiseks.

Nagu Grace oli õhutanud, logis Kitt Zoomi, siis aga ütles abile: «Sina ei pea seda tegema, kas tead. Arvatavasti polnud sul neljapäeva õhtuks mingeid suuri plaane, aga sa pead veel tagasi Leedsi sõitma. Pole mõtet varaste hommikutundideni siin passida. Ma saan sind Becca räägituga homme kurssi viia.»

«Mul pole selle vastu midagi,» vastas Grace, kuigi summutas samas haigutuse. «Ma olen küll väsinud, aga isegi kui voodisse läheksin, ei saaks ma tänaste sündmuste järel und. Kui aus olla, kuluks mulle praegu ära midagi, mis mõtted mujale viiks.»

«Nii et Patrick läks kohvikus kohatud tüdrukuga teisele kohtingule?»

«Ära arvasid. Tänaõhtune peaauhind on sinu,» kostis Grace.

Eelmisel sügisel olid Kitt ja Grace lahendanud Patricku kihlatu Jodie kadumise loo. Selle aja jooksul oli Grace noormehesse üsna ebasoovitavalt kõrvuni ära armunud. Kuigi ta püüdis endast parimat andes teha nägu, et sellest pole midagi, oli ilmselge, et noormehe otsus teise tüdrukuga välja minna pärast kõike seda, mille jooksul Grace tema kõrval oli seisnud, oli viimasele siiski rängalt mõjunud.

«Mina ei võtaks midagi niisugust isiklikult,» ütles Kitt.

«Tõenäoliselt meenutab sinuga koos olemine talle kõike seda, mida ta Jodie pärast läbi pidi tegema.»

«Jah, ma tean,» vastas Grace. «Mõtlesin sellele. Ega ma ei saa talle süüks panna, et ta tahab minevikumälestused võimalikult kaugele selja taha jätta.»

«Minevikust on mõnikord raske lahti lasta,» märkis Kitt, mõeldes sellele, kui kangekaelselt Halloran kuriteopaigal oli käitunud. Nende kohtumise ajal oli Kitt töötanud täiskohaga raamatukoguhoidjana. Kuigi lõpuks oli ta meest tolle uuritava juhtumi juures aidanud, polnud tookord veel mingeidki vihjeid sellele, et temast võiks saada elukutseline eradetektiiv. Nüüd töötas ta raamatukogus vaid reedeti ja laupäeviti ning ülejäänud päevadel ajas oma värskele agentuurile jalgu alla. Seetõttu oli kahtlemata suurenenud võimalus, et ta võib kokku puutuda inimeste ja olukordadega, mis ehk Halloranile tema rasket minevikku meelde tuletavad. Kas ta oli nende suhte mõtlematusest ohtu seadnud?

Õnneks polnud Kittil mahti sel teemal mingit arvamust kujundama hakata, sest arvutiekraanile ilmus Rebecca nimi, sundides teda taas pakilisematele asjadele keskenduma. Ta võttis õe kõne vastu ning ootas, kuni heli- ja videofunktsioon tööle hakkasid.

«Hei, Becca!» sõnas ta siis, Grace aga tuli arvutile pisut lähemale.

«Oled sa kindel, et te olete kaksikud?» küsis ta vaheldumisi Kitti ja ekraani vaadates. «Identsed kaksikud?»

Rebecca itsitas. See juhtus alati, kui nad teineteist sõpradele tutvustasid. Tõenäoliselt ei paistnud ülilühikese beebiroosa poisipeaga Rebecca, kelle varrukatest piilusid välja tätoveeringud, esmapilgul Kitti sugulasenagi. Kuid need, kes võtsid vaevaks neid lähemalt uurida, leidsid mõlemal olevat ühtmoodi jääsinised silmad. Samasugused tedretähnid nina ümber. Samasuguse järsult teravneva lõuajoone. Õdedevahelised erinevused olid pelgalt pindmised.

«Ei, me pole identsed kaksikud,» vastas Kitt kuivalt. «Väidan seda inimestele ainult lõbu pärast.»

Grace kibrutas hetke otsaesist, siis aga, märgates Kitti kergitatud kulme, sai pilkele pihta.

«Teil on lihtsalt väga erinev stiil, muud midagi,» ütles ta.

«Ja sina oled esimene, kes seda märkab,» tähendas Rebecca.

«Sarkasm on teil küll identne,» märkis Grace. «Nüüd on sarnasus ikka väga silmatorkav.»

Rebecca naeris Grace’i ninakuse peale, tõenäoliselt selle pärast, et ei pidanud seda päevast päeva kannatama, Kitt aga vangutas abi poole pead.

«Nõndaks,» sõnas Grace, võttes Kitti vastust märguandena edasi minna. «Aitäh, et sa keset vahetust selle jaoks Zoomi tulid. Me hindame väga seda pilguheitu, mida sa meile võimaldad.»

«Pole midagi,» vastas Rebecca. «Kahju teie sõbrannast kuulda. Kõike arvesse võttes tunneb ta ennast praegu ilmselt väga haavatavalt. Kas ta politseikaitse saab või midagi?»

«Kui ma viimati Rubyga rääkisin, ütles ta, et Mal oli talle korraldanud turvamaja. Kuigi on vaieldav, kui turvaline see turvamaja Ruby puhul on,» vastas Kitt.

«Selle järgi otsustades on ta üsna ebatavaline isiksus,» tähendas Rebecca.

«See on veel vähe öeldud,» kostis Kitt, mõeldes, kuidas küll uurijatel Redmondil ja Wilkinsonil, kes Rubyt kordamööda valvama pidid, minna võiks. Naine oleks võinud kihla vedada, et neil on suurem heameel kui Rubyl, kui need üksteist päeva mööda saavad. «Aga tema oma kodu on praegu kuriteopaik ja isegi kui ei oleks, olime kõik seda meelt, et sinna jäämine teeks temast istuva pardi.»

«Mul on hea meel, et neil on koht, kus teda hoida, kõlab nii, et mida silmatorkamatum ta on, seda parem,» lausus Rebecca.

«Silmatorkamatuna püsimine pole just Ruby tugevaim külg, aga politsei teeb uurimise jooksul tema heaks kõik endast oleneva. Kohe alguses oleks abi selgusest, mis laadi relva või meetodit tapja kasutab. Politsei on püüdnud võimalikult palju infot avalikkuse eest varjul hoida, aga kenake osa on ohvrite sõprade ja naabrite kaudu ajakirjandusse imbunud. Seniste ohvrite surma põhjus on olnud lämbumine, aga lisaks on neil kaelal ka kummalised punased märgid. Igalt mõrvapaigalt on leitud purk ohvri verega, mistõttu on politsei üsna kindel, et need märgid pärinevad verevõtmisest.»

«Hea küll, ärme sellel osal pikemalt peatu,» torkas Grace vahele.

«Jah, hea küll, ma olen sama meelt,» ütles Kitt. «Lisaks leiti kõigi ohvrite organismist ksülasiini jälgi. Uurisin selle kohta ja selgus, et tegu on tavaliselt loomadel kasutatava rahustiga.»

«Seda jah,» sõnas Rebecca. «Kui peaksin arvama, siis pakuksin, et tapja tõenäoliselt uimastab ohvri vere võtmiseks ja hiljem lämmatab ta.»

«On sul aimu, mis vahendit ta selleks kasutada võib?» uuris Kitt.

«Haava lähemalt nägemata on raske midagi järeldada, aga esmane pakkumine oleks mingit laadi nõel. Midagi taolist, nagu kasutatakse doonorivere võtmisel.»

«Nii et see võib siis olla keegi, kel on ligipääs meditsiinivahenditele?» küsis Grace.

«Kas nõela kasutamisest piisab, et seda välja pakkuda?» küsis Kitt omakorda.

«Ei,» tunnistas Rebecca. «Aga nagu kõigi taoliste juhtumite puhul, leiad piisavalt kaua internetis traalides jõledaid üksikasju, millest keskmine inimene lugedagi ei taha. Enne meie kõnet uurisin pisut, kas leian midagi, ja punased märgid polnud juhuslikus kohas. Need asetsesid täpselt kägiveenil.»

«On see halb?» küsis Grace. «Pean tunnistama, et see ei kõla hästi, aga samas, ükski asi, mis sisaldab sõna «veen», ei kõla hästi, kas te ei arva ...»

«Grace ...»

«Vabandust, ma ei tahtnud katkestada. Olen väsinud.»

Rebecca naeratas. Kitt pakkus mõttes, et Grace’i tembutamine oli sellele, millega iganes õde öise vahetuse ajal rinda pistma pidi, teretulnud lõbusaks vahelduseks. Kuigi abi võis mõnikord kannatuse proovile panna, ei oleks Kitt mingi hinna eest õega kohti vahetanud. Tema käest kuuldud lugudest piisas enam kui küll.

«Hea tapjale, halb ohvrile,» kostis Rebecca. «Kägiveenid on kaelas peamised veenid. Kui tapjal meditsiiniharidust pole, siis on ta põhjalikku uurimistööd teinud. Ta on täpselt kindlaks teinud, kustkohast verd võtta. See pole juhuslik. Samas tähendavad märgid, et tapja pole professionaal ja on verd võttes asja ära käkkinud, või siis – mis on veelgi hullem – teadis ta väga täpselt, mida teeb, ja jättis märgid ohvri kehale nimelt.»

«Uksele joonistatud sümbolit arvestades võib tegu olla viimasega,» lausus Kitt. «Ta paistab tahtvat jätta selget märki selle kohta, et tegemist on ühe ja sama toimepanijaga. Nii et sellest on algatuseks palju abi, aitäh sulle.»

«See on lihtsalt teooria,» vastas Rebecca.

«Uurimise selles staadiumis, kui tõendeid on alles vähe, on kõik teooria,» tähendas Kitt. «Torkab sulle pähe ehk veel midagi, mis võiks need märgid jätnud olla?»

«Noh, nõelateemale on variatsioone,» selgitas Rebecca. «Selle põhjal otsustades, kuidas haava meedias kirjeldatakse, kõlab nii, et relv oli pikk ja peenike. Ehk siis taoline, nagu kasutatakse naha õmblemisel, või ehk isegi akupunktuuri nõel.»

«Kas nõelravis kasutatavad nõelad pole mitte liiga peenikesed, et märki maha jätta?» uuris Kitt.

Rebecca raputas pead. «Kui inimene märki jätta ei taha ja teab, mida teeb, siis seda ei jää ka. Aga akupunktuuris kasutatavad nõelad on sellegipoolest teravad ja tungivad kergelt ihhu. Kui on soov nähtavat vigastust tekitada, siis on see võimalik.»

«Aga kõige lihtsam moodus see poleks?» küsis Grace.

«Arvatavasti mitte,» tunnistas Rebecca. «Vast on tõenäolisem mõni pikk ja peenike tööriist, või siis midagi jäänoa- või isegi kebabivardalaadset, kuigi kui tapja meditsiinivahendi asemel niisugust relva oleks kasutanud, näeks kuritööpaik välja jõledam kui «Marukoerte» lõpustseen.»

«Ma ei tea täpselt, millised kuriteopaigad välja nägid,» ütles Kitt.

«Aga nahatöödeks mõeldud õmblusnõela või jäänuga on vahele jäämata ju igatahes lihtsam kätte saada kui mõnda meditsiinilist abivahendit?» küsis Grace.

«Kõik sõltub sellest, kas tapjal on meditsiinitaust või ligipääs meditsiinivahenditele,» vastas Rebecca.

«Sellest oli palju abi, aitäh, Becca,» ütles Kitt õe räägitut üles märkides. Omalt poolt lisas ta nimekirja raamatute köitmisel kasutatava naaskli. Ta kahtles, kas vestluspartnerid seda viimast tõenäoliseks relvaks peaksid, aga see oli pikk, peenike ja terav, mistõttu ei tohtinud seda Kitti arvates nimekirjast välja jätta.

«Pole probleemi. Aga kas ma nõu tohin anda? Ära emale ütle, et sa selle juhtumi kallal töötad, eks? Ta muretseb sinu pärast juba niigi ja kui arvestada, et esimene mõrv toimus nende kodust vähem kui viie miili kaugusel Boros, on kogu see lugu juba niigi pisut liiga kodulähedane.»

«Jätan meelde,» lubas Kitt. «Ma saan nende reaktsioonist aru. Kuna teine mõrv toimus Scarborough’s ja kolmas Maltonis, vaatavad kõik Yorkis juba niigi närviliselt üle õla. Tobe muidugi, arvestades, et ukse märgistamine hoiatab ohvreid ette. Nüüd, kus me teame, mida need märgid tähendavad, on ebatõenäoline, et see kellelegi üllatusena tuleks. Emale räägin kindlasti pärast seda, kui olen tapja edukalt kinni võtnud.»

«Tagasihoidlik nagu alati,» naeratas Rebecca, kuid tõsines siis. «Üks mu Facebooki tuttav tundis esimest ohvrit. Boro pole just kõige turvalisem paik, aga ma ei tea, et midagi niisugust seal kunagi varem juhtunud oleks.»

«Eks ole,» sõnas Kitt üht välja prinditud uudist võttes. «Anna Hayes, ainult kolmekümne seitsme aastane. Juhatas kohalikku nõidade seltskonda – see oli tema seos salateadustega. Ka teistel ohvritel on sellega seos – see on tapja modus operandi. Nagu ma aru saan, sai politsei märgist Anna uksel teada alles pärast teist mõrva, sest ohver pesi selle maha.»

«Ilmselt arvas ta, et tegu on vaid spreivärvipudeliga kohaliku jõnglasega,» pakkus Rebecca. «Vähemalt mina oleksin küll seda arvanud. Ma poleks tulnudki selle peale, et see on märk, et sarimõrvar on mind välja valinud, ja isegi kui niisugusest asjast kui kahtlasest teada anda, pole politseil ressursse, et vandalismiaktiga tegeleda.»

Grace vangutas pead. «Kohutav mõeldagi, kas pole? Et puhtusearmastus võib sulle või kellelegi teisele elu maksma minna? Oleks märk esimese ohvri tapmise ajal alles uksel olnud, oleks politsei saanud üldsust teavitada, ja kui märk teisele uksele ilmus, oleks teine ohver juba teadnud, et peab ametivõimudega ühendust võtma.»

«Siiani on tapjal vedanud,» märkis Kitt. «Aga ma loodan sellele lõpu teha.»

«Noh, su saavutuste loend on korralik,» tähendas Rebecca. «Aga ole ettevaatlik, eks? See tapja, kes iganes ta ka pole, võtab oma meetoditega kõhedaks – ja kujutan ette, et ka olemusega.»

«Ära muretse,» kostis Kitt. «Ma olen ettevaatlik.»

Sellega jätsid Kitt ja Rebecca hüvasti ning Kitt sulges arvuti, enne kui Grace’i poole vaatas.

«Ma arvan, et tänaseks aitab. Tegin nimekirja kõigist pikkadest peene teraga riistadest, mis pähe tulid ...»

Teda katkestas Grace’i itsitamine.

«Jumala eest, kas Evie saatis oma vaimu su peale või mis?» Kitti parim sõbranna Evie ei lasknud vähimalgi kahemõttelisusel kahe silma vahelt läbi lipsata. Viimasel paaril aastal oli Grace üha rohkem aega tema seltsis veetnud ja oli selgeid märke, et Evie maitsetu huumorimeel hakkas talle mõju avaldama. «Lõpeta nilbitsemine, eks ole?»

«Ilma nilbitsemata pole nii lõbus, aga hea küll.»

«Anname endast parima, et homme veel mõtteid nimekirja lisada. Peame selles suhtes, mis võis ohvrite kaelale märgid jätta, avatud meelega olema. Siis võime kokku panna kahtlusaluste nimekirja, inimesed, kellel on võimalik ligipääs sellistele vahenditele ...»

«Mida? Mis on?» küsis Grace, järgides Kitti pilku, kui see laual lebavale ajaleheväljalõigete hunnikule langes.

Kitt pani käe ühele artiklile, mille päises oli suur foto politseilindiga piiratud kuriteopaigast ühel Scarborough’ kõrvaltänaval. «See mees siin. Musta T-särgiga, telefon käes. Ma olen teda veel kusagil näinud. On sul väljalõikeid Maltoni ja Middlesbrough’ kuriteopaikadest?»

Grace sobras paberihunnikus, noppides sealt välja vajalikud artiklid. Kitt uuris kumbagi hoolikalt. «Jah, näed, siin ta jälle on,» ulatas ta Middlesbrough’ artikli tagasi. «Ja siin. See tüüp on iga kord kohal olnud ja pildistanud, võib-olla isegi filminud.»

«Äkki on ta lihtsalt mõni kohaliku lehe reporter?» pakkus Grace.

«Ei, seda ma ei arva,» vastas Kitt. «Telefoniga tehtud fotod pole tavaliselt nii hea resolutsiooniga, et ajalehte kõlbaksid, isegi kui need ainult netti postitatakse. Võib-olla kasutataks niisugust fotot siis, kui selle teinud inimene juhtus kohal olema ja nemad mitte, aga ametlikul ajakirjanikul, kes saadetakse kuriteopaika ülevaadet tegema, on parem varustus.»

«Arvestades enamikus toimetustes tehtavaid kärpeid, pole ma selles küll kindel, aga eksisteerib võimalus, et sul on õigus, ja praegu ei saa me ühtki juhtlõnga kõrvale jätta,» lausus Grace.

«Kui ta ka on ajakirjanik, siis igatahes on ta pisut kahtlane. Kuriteopaikade omavahelist kaugust arvestades on ebatõenäoline, et tegemist on juhusliku möödakäijaga.»

«Väga ebatõenäoline,» nõustus Kitt, uurides meest fotol terasemalt. Mees oli kasvu poolest teistest üle, kõrva taha lükatud pikkade helepruunide juustega. «Kui sa minu arvamust teada tahad, siis leidsime just oma esimese kahtlusaluse.»