Lugu kuumast ja lämmatavast suvest, mil linna laste seas levib sandistav haigus

Lastehalvatuse patsient «raudkopsus» 1940. aastal. Foto: Everett Collection/Shutterstock

Philip Rothi romaanis «Nemesis» paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis. Loe raamatust katkendit!

Ekvatoriaal-Newark

Tolle suve esimene lastehalvatuse juhtum registreeriti juuni algul, kohe pärast hukkunud sõjaväelaste mälestuspäeva, Newarki teises otsas asuvas vaeses itaalia linnajaos. Weequahici-nimelises juudi kvartalis linna edelaosas ei kuulnud me midagi ei sellest ega ka järgmisest tosinast juhust, mida jagus ühekaupa peaaegu kõigisse linnaosadesse peale meie oma. Alles 4. juulil, kui linnas oli tuvastatud juba nelikümmend haigusjuhtu, ilmus õhtulehe esiküljel artikkel pealkirjaga «Linna tervisejuht hoiatab vanemaid lastehalvatuse eest», kus toodi ära Newarki linnavalitsuse tervishoiuosakonna juhi doktor Kittelli soovitus lapsi hoolikalt jälgida ning pöörduda arsti poole, kui nad kurdavad pea- või kurguvalu, tunnevad iiveldust, ei saa hästi kaela liigutada või on palavikus. Doktor Kittell küll möönis, et nelikümmend juhtumit on kaks korda rohkem kui haiguse leviku sellises varases faasis tavaline, kuid rõhutas, et 429 000 elanikuga linnas ei anna see sugugi veel põhjust epideemiast rääkida. Nagu igal suvel, tuli ka nüüd olla ettevaatlik ning rakendada hügieeniga seotud ettevaatusabinõusid, kuid veel polnud siiski põhjust sääraseks ärevuseks, mida vanemad olid täiesti õigustatult üles näidanud 28 aasta eest, kui Ameerika Ühendriikide kirdeosas vallandus suurim teadaolev selle haiguse puhang maailma ajaloos – 1916. aastal oli haigusjuhtude arv ületanud 27 000 piiri ning neist lõppes surmaga 6000. Newarkis oli haigestunuid olnud 1360 ja surmasid 363.

Philip Rothi Foto: Raamat

Kuid isegi keskmise haigestumusega aastatel, kui nakatumise tõenäosus jäi 1916. aasta omale oluliselt alla, põhjustas halvav haigus, mis invaliidistas ja moonutas lapsi jäädavalt või võttis neilt võime hingata mujal kui silindrikujulises metallist respiraatorkastis ehk raudkopsus või põhjustas surmaga lõppevat hingamisteede lihaste halvatust, Weequahici linnaosa lapsevanematele märkimisväärset muret ning häiris meelerahu ka lastel, kes olid suvekuiks koolist priid, nii et võisid päev otsa ja veel pikkadel videvikutundidelgi õues mängida. Hirmu haiguse raskete tüsistuste ees kasvatas seegi, et selle vastu polnud ei ravi ega vaktsiini. Poliomüeliit ehk lastehalvatus – nagu seda hakati kutsuma siis, kui arvati, et haigestuvad eelkõige väikelapsed – võis ootamatult tabada keda tahes. Kuigi enamasti nakatusid kuni kuueteistaastased, jäid teinekord raskelt haigeks ka täiskasvanud, sealhulgas ametis olev Ameerika Ühendriikide president.

Lastehalvatuse tuntuim ohver Franklin Delano Roosevelt nakatus, kui oli täies elujõus 39-aastane mees, vajas seejärel liikumisel tuge ning isegi püsti püsimiseks puusadest jalalabadeni ulatuvaid raskeid terasest ja nahast ortoose. Oma presidendiajal asutas FDR heategevusorganisatsiooni March of Dimes, et teadusuuringute tarvis ning haigestunute perede toetuseks raha koguda – ehkki osaline või isegi täielik paranemine oli võimalik, eelnes sellele sageli kuude või aastate viisi kallist haigla- ja taastusravi. Iga-aastase kampaania raames annetasid noored ameeriklased koolis kümnesendiseid ja poetasid neid ka kinos ringi käima lastud korjanduskarpidesse, lisaks ilmusid poodide, ärihoonete ja koolikoridoride seintele plakatid kirjadega «Ka sina saad aidata!» ja «Toeta võitlust lastehalvatusega!», mida ilmestasid pildid ratastoolis lastest: ühel kujutati armsat väikest jalaaortoosidega tüdrukut, pöial ujedalt suus, teisel viksi samuti jalaortoosidega pisipoissi, vapper lootusrikas naeratus näol – plakatid, mis tekitasid ka igati tervetes lastes nakatumishirmu.

Philip Roth. Foto: RICHARD DREW/AP

Madalikule rajatud Newarkis olid suved niisked ja kuumad, ning kuna mitmest küljest ümbritsesid linna hiiglaslikud märgalad – kui malaaria oli veel sama talitsematu tõbi kui lastehalvatus, said haiguspuhangud sageli alguse just sealt –, leidus kõikjal kõvasti sääski, keda tuli hakati eemale peletama ja maha lööma niipea, kui kolisime õhtu saabudes rannatoolidega sissesõiduteedele ja põiktänavatele, et ometi pääseda lämmatavpalavatest korteritest, kus põrgukuumust aitasid leevendada vaid külm dušš ja jäävesi. See kõik oli enne kliimaseadmete aega, veel siis, kui toas pidi tuuleõhku tekitama tilluke musta värvi elektriventilaator, millest polnud suurt abi, kui termomeeter näitas üle kolmekümne viie kraadi, aga tol suvel näitas ta seda mitu korda nädal otsa või lausa kümme päeva järjepanu.

Õues süütasid inimesed tsitronellaõliga küünlaid ja pihustasid enda ümber Fliti putukamürki, et ohjeldada sääski ja kärbseid, kes olid minevikus levitanud malaariat, kollapalavikku ja tüüfust ning kandsid laiali ka lastehalvatust, nagu arvasid paljud, kaasa arvatud linnapea Drummond, kes oli algatanud suure kampaania «Kärbsele piitsa». Kui mõnel sääsel või kärbsel õnnestus end akna ette pandud putukavõrgust läbi pressida või avatud uksest sisse lennata, aeti teda kärbsepiitsa ja Flitiga halastamatult taga, sest kardeti, et kui putukas oma pisikuid täis jalgadega magava lapse peale laskub, nakatab ta selle lastehalvatusse. Kuna keegi ei teadnud, kuidas nakkus levib, hakati kahtlustama peaaegu kõiki, sealhulgas kondiseid tänavakasse, kes olid vallutanud meie tagahoovi prügikastid, ja lahjasid hulkuvaid koeri, kes majade ümber toiduotsinguil ringi luusisid ning kõnni- ja sõiduteid täis roojasid, ja tuvisid, kes räästaalustes kudrutasid ja ukseesistele treppidele kriitjaid väljaheiteid poetasid. Kui haiguspuhangu algusest oli möödas vähem kui kuu ja terviseamet polnud seda veel epideemiaks kuulutanudki, võttis linnavalitsuse sanitaarteenistus ette tänavakasside rohkearvulise asurkonna süstemaatilise hävitamise, mis sest, et keegi ei teadnud, kas neil on lastehalvatusega rohkem pistmist kui kodukassidel.

Küll aga teadsid kõik, et lastehalvatus on äärmiselt nakkav ning sellesse võib jääda ainuüksi nakatunute läheduses viibimisest. Seega pidid paljud meie linnajao lapsed olukorras, kus haigusjuhtude arv üha kasvas ja linnaelanikud muutusid aina murelikumaks, arvestama rangemate reeglitega – vanemad keelasid neil supelda naaberlinna Irvingtoni Olympic Parki nimelise lõbustuspargi suures ujumisbasseinis, käia jahedates konditsioneeritud õhuga kinodes, sõita bussiga kesklinna ja minna Down Necki pidi Wilson Avenuele, et vaadata, kuidas alamliigasse kuuluv kodumeeskond Newark Bears Rupperti staadionil pesapalli mängib. Meil ei lubatud käia avalikes käimlates ega üldkasutatavatest joogiveekraanidest janu kustutada ega teiste laste limonaadipudelitest lonksu võtta ega külma saada ega võõrastega mängida ega raamatukogust raamatuid laenutada ega telefoniputkast helistada ega tänavalt toitu osta ega hakata sööma enne, kui käed on seebi ja veega hoolikalt ära pestud. Kõik puu- ja köögiviljad tuli enne söömist üle pesta ja kõigist, kes paistsid olevat haiged või kurtsid lastehalvatusele iseloomulike sümptomite üle, tuli eemale hoida.

***

Toimetaja märkus: 

*Nime March of Dimes (dime on kõnekeeles kümnesendine), mis oli parafraas Time’i kinokroonika pealkirjast «The March of Time», sai see organisatsioon meelelahutaja Eddie Cantorilt, kes kutsus oma raadiosaates üles Valgesse Majja kümnesendiseid saatma.