/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/09/14356249t1hbdc4.jpg)
Delia Owensi romaanist «Kus laulavad langustid» sai selgeks uus sõna: padur. Nägin seda isegi unes. Soolalõhnaline soolaadne ala, mis pole ei meri ega maa, ei soo ega mets, vaid midagi vahepealset.
Mäletan kunagi aegade tagant ka ühte sama ürgset ja tugevat raamatu-unenägu, see oli Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu», mis mulle nii tugevasti naha vahele puges, et lugemiseööl unne tuli. Ja kui mõtlema hakata, neis kahes raamatus on sarnasusi. Ürgne inimene, loodusega ühes rütmis, ja ka mingi ürgne pinge, ellujäämise vajadus, raskete olude kiuste.
/nginx/o/2022/01/21/14321492t1h95f4.jpg)