Miks mõrvata vähihaige, kel on elada jäänud vaid mõned nädalad?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Chris Carteri uus psühholoogiline põnevik «Surmaskulptor». Carteril on kriminaalpsühholoogi taust ja kogemus selles valdkonnas ning seda on raamatutes tunda. Ta oskab kirjeldada kõige võikamaid kuritegusid usutavalt ja detailselt politseiuurija vaatenurgast. «Surmaskulptor» on Robert Hunteri sarja neljas raamat.

Õendusüliõpilast Melindat tabab elu suurim šokk, kui ta leiab oma patsiendi, prokurör Derek Nicholsoni jõhkralt mõrvatuna. Tegu tundub mõttetu – Nicholson oli nõrk, tal oli vähk ja elada jäänud vaid mõned nädalad. Kuid Los Angelese eriti vägivaldsete juhtumite uurijat Robert Hunterit šokeerib kõige enam «kunstiteos», mille tapja maha jättis.

Hunteri jaoks pole kahtlust, et mõrvar üritab selle arusaamatu ja kohutava skulptuuriga politseile midagi öelda, kuid mida täpselt?

See, et tegemist on õudsete tükkidega keerukas pusles, muutub üha ilmsemaks, kui leitakse uued surnukehad. Hunter ja tema partner Garcia teevad koostööd ringkonnaprokuratuuri uurija Alice Beaumontiga ning nad peavad kiirustama, et mõistatus lahendada enne, kui Surmaskulptor oma meistriteose valmis saab.

Loe raamatust katkendit!

***

Chris Carter, «Surmaskulptor». Foto: Raamat

«Issand jumal, ma jään hiljaks,» ütles Melinda Wallis voodist välja hüpates, kui tema väsinud silmade pilk langes öökapil olevale digitaalsele kellale. Ta oli olnud ärkvel poole neljani öösel, õppides kliinilise farmakoloogia eksamiks, mis pidi toimuma kolme päeva pärast.

Ta liikus unesegasena toas ringi, kuni aju mõtles sellele, mida esimesena teha. Ta kiirustas vannituppa ja nägi ennast peeglist.

«Raisk, raisk, raisk.»

Melinda võttis meigikoti ja hakkas nägu puuderdama.

Ta oli kahekümne kolme aastane ja paar päeva tagasi ühest naisteajakirjast loetud artikli järgi oma pikkuse kohta pisut ülekaaluline – ta oli kõigest 163 cm pikk. Tema pikad pruunid juuksed olid alati hobusesabas, ka magama minnes, ja ta ei läinud mitte kunagi kodust välja, ilma et oleks vähemasti jumestuskreemi kihi näkku määrinud, varjamaks aknega kaetud põski. Hammaste pesemise asemel pigistas ta lihtsalt sortsu hambapastat suhu, et pahast maitsest lahti saada.

Toas nägi ta oma riideid korralikult kokkupanduna laua kõrval toolil – valge pluus, sukkpüksid, põlvini ulatuv seelik ja madalad valged kingad. Ta riietus rekordajaga ja jooksis väikesest külalistemajast välja peahoone poole.

Melinda oli UCLA õenduseriala bakalaureuseõppe kolmanda kursuse üliõpilane ning ta töötas igal nädalavahetusel õppepraktika osana koduhooldusõena. Viimased neliteist nädalavahetust oli ta olnud härra Derek Nicholsoni hooldajaks Los Angelese lääneosas Cheviot Hillsis.

Kaks nädalat enne Melinda palkamist oli härra Nicholsonil diagnoositud kaugelearenenud kopsuvähk. Kasvaja oli juba ploomisuurune ja hävitas tema kudesid kiiresti. Kõndimine oli liiga valulik, vahel vajas mees abi hingamisaparaadiga ja ta kõneles vaevukuuldavalt sosinal.

Ta keeldus keemiaravist tütarde palvetest hoolimata. Mees ei tahtnud veeta oma viimaseid elupäevi haiglapalatis ja otsustas jääda koju.

Melinda avas välisukse luku ja astus avarasse esikusse, kiirustades seejärel läbi suure, ent napilt möbleeritud elutoa. Härra Nicholsoni magamistuba asus teisel korrusel. Maja oli kõhedalt vaikne, nagu ikka hommikuti.

Derek Nicholson elas üksinda. Tema abikaasa oli surnud kaks aastat tagasi ja ehkki tütred käisid teda iga päev vaatamas, oli neil oma elu.

«Vabandust, et hilinesin,» hüüdis Melinda allkorruselt. Ta vaatas taas kella. Täpselt nelikümmend kolm minutit hiljaks jäänud. «Kuramus!» pomises ta endamisi. «Derek, oled ärganud?» hõikas ta, läks trepi juurde ja kiirustas üles, võttes kaks astet korraga.

Derek Nicholson oli Melinda töötamise esimesel nädalavahetusel palunud end sinatada. Talle ei meeldinud formaalne «härra Nicholson».

Kui Melinda magamistoa ukse juurde jõudis, tundis ta sealt välja kanduvat vänget iiveldamaajavat haisu.

Oh, kuramus, mõtles ta. Ilmselgelt oli ta mehe esimeseks tualetis käiguks hiljaks jäänud.

«Nii, koristame kõik esmalt ära ...» ütles Melinda ust avades, «... ja siis toon ma sulle hommikusöö ...»

Ta tõmbus üleni kangeks, silmad läksid õudusest suureks ja õhk väljus kopsudest, nagu oleks ta järsku avakosmosesse paisatud. Ta tundis, kuidas maosisu kerkis kurku ja ta oksendas sinnasamasse ukse juurde.

«Issand halasta!» Need olid sõnad, mida Melinda oli kavatsenud öelda, kui oma värisevaid huuli liigutas, ent häält ei tulnud. Põlved hakkasid nõtkuma, ümbrus tiirles ringi ja ta klammerdus kahe käega uksepiida külge, et püsti püsida. Sel hetkel langes tema roheliste silmade õudust täis pilk kaugemale seinale. Aju ei saanud kohe aru, mida ta vaatab, aga kui see kohale jõudis, paisus ürgne hirm ja paanika tema südames nagu äikesetorm.