:format(webp)/nginx/o/2024/11/06/16469943t1h668a.jpg)
Ilmunud on Chris Carteri uus psühholoogiline põnevik «Surmaskulptor». Carteril on kriminaalpsühholoogi taust ja kogemus selles valdkonnas ning seda on raamatutes tunda. Ta oskab kirjeldada kõige võikamaid kuritegusid usutavalt ja detailselt politseiuurija vaatenurgast. «Surmaskulptor» on Robert Hunteri sarja neljas raamat.
/nginx/o/2024/10/30/16454803t1h12f5.jpg)
Õendusüliõpilast Melindat tabab elu suurim šokk, kui ta leiab oma patsiendi, prokurör Derek Nicholsoni jõhkralt mõrvatuna. Tegu tundub mõttetu – Nicholson oli nõrk, tal oli vähk ja elada jäänud vaid mõned nädalad. Kuid Los Angelese eriti vägivaldsete juhtumite uurijat Robert Hunterit šokeerib kõige enam «kunstiteos», mille tapja maha jättis.
Hunteri jaoks pole kahtlust, et mõrvar üritab selle arusaamatu ja kohutava skulptuuriga politseile midagi öelda, kuid mida täpselt?
See, et tegemist on õudsete tükkidega keerukas pusles, muutub üha ilmsemaks, kui leitakse uued surnukehad. Hunter ja tema partner Garcia teevad koostööd ringkonnaprokuratuuri uurija Alice Beaumontiga ning nad peavad kiirustama, et mõistatus lahendada enne, kui Surmaskulptor oma meistriteose valmis saab.
Loe raamatust katkendit!
***
Inglite linnas oli suvi vaevu alanud, aga temperatuur oli juba 30 kraadi. Uurija Robert Hunter Los Angelese röövide ja mõrvarühma eriüksusest pani käekellal stopperi seisma, kui jõudis kesklinnast kagusse jäävas Huntington Parkis asuva kodumaja juurde. Üksteist kilomeetrit kolmekümne kaheksa minutiga. Pole paha, mõtles ta ise, ehkki higistas nagu kalkun tänupühade ajal ning jalad ja põlved valutasid kuratlikult. Võib-olla oleks pidanud enne venitama. Tegelikult ta teadis, et peaks venitama enne ja pärast trenni, eriti pärast pikka jooksutretti, aga ta ei viitsinud seda kunagi teha.
Hunter läks trepist kolmandale korrusele. Talle ei meeldinud liftid ja tema maja lifti kutsuti põhjusega «sardiinivõrguks».
Ta avas oma kahetoalise korteri ukse ja astus sisse. Korter oli väike, aga puhas ja mugav, ehkki võinuks arvata, et mööbli on annetanud heatahtlikud inimesed – must kunstnahast diivan, erinevad toolid, kriimuline söögilaud, mis täitis ka arvutilaua aset, ja vana raamatukapp, mis nägi välja, et võib täistuubitud riiulite raskuse all iga hetk kokku kukkuda.
Hunter tõmbas särgi seljast ja kuivatas sellega laupa, kaela ja lihaselist rinda. Pulss oli juba maha rahunenud. Köögis võttis ta külmikust kannu jääteega ja valas endale suurde klaasi jooki. Ta lausa ootas igavat päeva eemal politsei administratiivhoonest ja eriüksuse peamajast. Tal polnud just tihti vabu päevi. Võib-olla sõidab Venice Beachi ja mängib seal võrkpalli. Ta polnud aastaid võrkpalli mänginud. Või siis üritab minna vaatama Lakersi mängu. Ta polnud kindel, kas täna õhtul on mäng. Aga kõigepealt peab ta käima duši all ja seejärel selvepesulas.
Hunter jõi jäätee lõpuni, läks vannituppa ja vaatas ennast peeglist. Ta peab ka habet ajama. Kätt habemeajamisvahu ja žileti poole sirutades kuulis ta magamistoast telefonihelinat.
Hunter võttis öökapilt telefoni ja vaatas ekraanile – tema paariline Carlos Garcia. Alles siis märkas ta ekraani ülemises servas väikest punast noolt, mis tähendas, et tal on vastamata kõnesid – kümme.
«No tore!» sosistas ta kõnele vastates. Ta teadis täpselt, mida kümme vastamata kõnet ja paarimehe kõne nii vara nende vabal päeval tähendavad.
«Carlos,» ütles Hunter telefoni kõrva juurde tõstes. «Mis lahti?»
«Jestas! Kus sa olid? Olen sulle pool tundi helistanud.»
Üks kõne iga kolme minuti tagant, mõtles Hunter. Asi on halb.
«Käisin jooksmas,» vastas ta rahulikult. «Ei vaadanud tagasi tulles telefoniekraanile. Nägin alles praegu vastamata kõnesid. Mis meil siis on?»
«Üks kuradima kaos. Tule kähku siia, Robert. Ma pole midagi sellist varem näinud.» Tekkis kiire kõhklev paus. «Ma ei usu, et üldse keegi kunagi midagi sellist on näinud.»
**
Isegi pühapäeva hommikul kulus Hunteril peaaegu tund, et sõita Huntington Parkist 24 km kaugusele Cheviot Hillsi.
Garcia polnud telefonis talle suurt midagi rääkinud, aga šokk ja kerge hirm paarimehe hääles olid kindlasti ebatavalised.
Hunter ja Garcia olid röövide ja mõrvarühma väikese eriüksuse liikmed. See tegeles sarimõrvarite ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olevate mõrvajuhtumitega, mille lahendamine nõuab rohkem aega ja kogemusi. Hunteri taust kriminaalpsühholoogina tegi temast veelgi spetsiifilisemate oskustega uurija. Kõik juhtumid, mille puhul oli tegemist erakordselt julma või sadistliku kurjategijaga, nimetati ultravägivaldseteks ehk UV-ks. Robert Hunter ja Carlos Garcia olid UV üksus ning seetõttu polnud neid just lihtne rivist välja lüüa. Nad olid näinud piisavalt õudusi, mida mitte keegi teine maamunal polnud näinud.
Hunter peatas auto ühe mustvalge patrullauto kõrval, milliseid seisis LA lääneosas kahekordse maja ees mitu. Ajakirjanikud olid juba kohal, ummistades väikest tänavat, aga see ei üllatanud. Nad jõudsid enamasti kuriteopaika enne uurijaid.
Hunter väljus oma vanast Buick LeSabre’ist ja teda tabas sooja õhu laine. Ta avas jakinööbid, kinnitas ametimärgi vööle ja vaatas aeglaselt ringi. Ehkki maja asus vaikses tänavas vaikses piirkonnas, oli politseilindi taha kogunenud hulk uudishimulikke, kelle arv kasvas kiiresti.
Hunter pöördus maja poole. See oli ilus, kahekordne, punastest tellistest, tumesiniste aknaraamide ja kelpkatusega. Eesaed oli suur ja hoolitsetud. Majast paremal oli kahekohaline garaaž, aga sissesõiduteel autosid polnud, ainult politsei sõidukid. Mõne meetri kaugusel seisis kriminalistide kaubik. Hunter märkas Garciat, kes väljus maja peauksest. Paarimehel oli seljas tavapärane valge kapuutsiga kaitseülikond. 188 sentimeetri pikkune Garcia oli Hunterist viis sentimeetrit pikem.
Garcia seisatas kivitrepi juures, mis viis verandalt alla, ja tõmbas kapuutsi peast. Tema pikavõitu juuksed olid kuklal hobusesabas. Ka tema märkas paarilist kohe.
Käratsevat reporterite karja eirates näitas Hunter politseilindi juures seisvale patrullpolitseinikule oma ametimärki ja puges kollase lindi alt läbi.
Los Angelese suguses linnas olid ajakirjanikud seda rohkem äksi täis, mida jõhkramad ja vägivaldsemad olid kuriteod. Enamik neist teadis Hunterit ja seda, milliseid juhtumeid ta uurib. Nad tulistasid küsimusi nagu kuulipildujast.
«Halvad uudised liiguvad kiiresti,» ütles Garcia pead rahvamassi poole kallutades, kui Hunter tema juurde jõudis. «Ja potentsiaalne hea uudislugu veel kiiremini.» Ta ulatas paarimehele kinnises plastkotis tuttuue kaitseülikonna.
«Mis mõttes?» Hunter võttis koti, rebis selle katki ja hakkas ülikonda selga ajama.
«Ohver oli jurist,» selgitas Garcia. «Keegi härra Derek Nicholson, California osariigi ringkonnaprokuratuuri prokurör.»
«Ei no tore.»
«Ta ei töötanud enam seal.»
Hunter tõmbas kaitseülikonna luku kinni.
«Tal diagnoositi kaugelearenenud kopsuvähk,» jätkas Garcia.
Hunter vaatas teda küsivalt.
«Ta oli põhimõtteliselt ühe jalaga hauas. Hapnikumask, jalad ei kuulanud enam sõna ... Arstid andsid talle kõige enam pool aastat elulootust. See oli neli kuud tagasi.»
«Kui vana ta oli?»
«Viiskümmend. Polnud saladus, et ta oli suremas. Milleks teda siis niimoodi tappa?»
Hunter peatus. «Ja selles pole kahtlust, et ta mõrvati?»
«Oo ei, mitte mingisugust.»
Garcia sisenes Hunteri ees majja ja läks läbi esiku. Ukse kõrval oli valvesüsteemi klahvistik. Hunter vaatas Garcia poole.
«Valve ei töötanud,» selgitas paarimees. «Seda ei lülitatud just tihti sisse.»
Hunter grimassitas nägu.
«Tean,» nentis Garcia, «milleks see siis üldse paigaldada, eks?»
Nad läksid edasi.
Elutoas võtsid kaks kriminalisti kaugemas seinas olevalt trepilt sõrmejälgi.
«Kes surnukeha leidis?» küsis Hunter.
«Ohvri koduhooldusõde,» vastas Garcia ja suunas Hunteri tähelepanu idaseinas olevale avatud uksele. See viis suurde kabinetti. Seal istus klassikalisel nahast diivanil valges riietuses noor naine. Tema juuksed olid kuklale kinnitatud. Silmad olid nutmisest punased ja paistes. Tal oli põlvedel kohvitass, mida ta hoidis kahe käega. Tema pilk tundus eemalolev. Hunter pani tähele, et naine kõigutas kergelt ülakeha edasi-tagasi. Ta oli ilmselgelt šokis. Temaga koos oli kabinetis mundris politseinik.
«Kas keegi on üritanud temaga rääkida?»
«Mina,» vastas Garcia. «Sain temalt teada mõned põhiasjad, aga ta on psühholoogiliselt välja lülitunud ja mind see ei üllata. Võib-olla proovid hiljem. Sa oled neis asjus minust osavam.»
«Ta oli pühapäeval siin?» küsis Hunter.
«Ta töötabki ainult nädalavahetustel,» selgitas Garcia. «Tema nimi on Melinda Wallis. Õpib UCLA-s. Hakkab lõpetama õenduseriala bakalaureusekraadi. See on tema praktika osa. Ta sai selle töö nädal pärast härra Nicholsoni diagnoosi.»
«Aga ülejäänud nädal?»
«Härra Nicholsonil on ka teine hooldusõde.» Garcia avas oma kaitseülikonna luku ja võttis rinnataskust märkmiku. «Amy Dawson,» luges ta nime. «Amy ei ole tudeng. Ta on medõde. Tema hoolitses härra Nicholsoni eest nädala sees. Ka mehe kaks tütart käisid teda iga päev vaatamas.»
Hunter kergitas kulme.
«Nendega pole veel ühendust võetud.»
«Nii et ohver elas siin üksinda?»
«Jah. Tema abikaasa, kellega ta oli abielus kakskümmend kuus aastat, hukkus kaks aastat tagasi autoavariis.» Garcia pani märkmiku taskusse tagasi. «Surnukeha on teisel korrusel.» Ta viitas trepi poole.
Üles minnes hoidus Hunter oma tööd tegevaid kriminaliste häirimast. Teise korruse trepitasand meenutas ooteruumi – kaks tooli, kaks nahast tugitooli, väike raamaturiiul, ajakirjarest ja elegantsete pildiraamidega puhvetkapp. Hämaralt valgustatud koridor viis edasi nelja magamistoa ja kahe vannitoa juurde. Garcia juhatas Hunteri paremale jääva viimase ukseni ja seisatas selle ees.
«Tean, et sa oled näinud igasuguseid ebanormaalseid asju, Robert. Jumal ise teab, et minagi olen.» Ta pani kummikindas käe uksenupule. «Aga see ... isegi mitte õudusunenägudes.» Garcia avas ukse.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)