:format(webp)/nginx/o/2024/11/09/16475565t1hc448.jpg)
Ilmunud on Chris Carteri uus psühholoogiline põnevik «Surmaskulptor». Carteril on kriminaalpsühholoogi taust ja kogemus selles valdkonnas ning seda on raamatutes tunda. Ta oskab kirjeldada kõige võikamaid kuritegusid usutavalt ja detailselt politseiuurija vaatenurgast. «Surmaskulptor» on Robert Hunteri sarja neljas raamat.
/nginx/o/2024/10/30/16454803t1h12f5.jpg)
Õendusüliõpilast Melindat tabab elu suurim šokk, kui ta leiab oma patsiendi, prokurör Derek Nicholsoni jõhkralt mõrvatuna. Tegu tundub mõttetu – Nicholson oli nõrk, tal oli vähk ja elada jäänud vaid mõned nädalad. Kuid Los Angelese eriti vägivaldsete juhtumite uurijat Robert Hunterit šokeerib kõige enam «kunstiteos», mille tapja maha jättis.
Hunteri jaoks pole kahtlust, et mõrvar üritab selle arusaamatu ja kohutava skulptuuriga politseile midagi öelda, kuid mida täpselt?
See, et tegemist on õudsete tükkidega keerukas pusles, muutub üha ilmsemaks, kui leitakse uued surnukehad. Hunter ja tema partner Garcia teevad koostööd ringkonnaprokuratuuri uurija Alice Beaumontiga ning nad peavad kiirustama, et mõistatus lahendada enne, kui Surmaskulptor oma meistriteose valmis saab.
Loe raamatust katkendit!
***
Hunter seisis suure magamistoa lävel. Pilk registreeris silme ees avaneva vaatepildi, aga ajul oli keeruline seda mõista.
Põhjapoolse seina keskel oli lai reguleeritava kõrgusega voodi. Sellest paremal nägi ta väikest hapnikuballooni ja puidust öökapil hapnikumaski. Voodiotsa juures seisis ratastool. Toas oli ka antiikne kummut, mahagonist kirjutuslaud ja suur sektsioonkapp voodi vastas. Kapi keskel oli lameekraaniga teler.
Hunter hingas välja, aga ei liigutanud, ei pilgutanud silmi, ei öelnud sõnagi.
«Kust me alustame?» sosistas Garcia tema kõrval.
Kõik kohad olid verd täis – voodi, põrand, vaip, seinad, lagi, kardinad ja peaaegu kõik mööblitükid. Härra Nicholsoni surnukeha lamas voodil. Või vähemasti see, mis temast järel oli. Surnukeha oli tükeldatud. Käed ja jalad olid keha küljest ära rebitud. Üks käsi oli liigeste kohalt väiksemateks tükkideks raiutud. Mõlemad jalalabad olid säärte küljest ära lõigatud.
Ent kõiki tuppa astujaid jahmatas skulptuur.
Ohvri äralõigatud ja tükeldatud kehaosad olid kuhjatud väikesele diivanilauale akna all, moodustades verise, moonutatud, arusaamatu kuju.
«Ei ole võimalik,» sosistas Hunter endamisi.
«Ma ei hakka küsimagi, sest ma tean, et sa pole midagi sellist varem näinud, Robert,» ütles doktor Carolyn Hove kaugemast toanurgast. «Mitte keegi meist pole.»
Doktor Hove oli Los Angelese maakonna peakoroner. Ta oli pikk ja sale, roheliste silmade läbitungiva pilguga. Tema pikad kastanpruunid juuksed olid valge kaitseülikonna kapuutsi alla topitud, täidlased huuled ja väike nina maski all peidus.
Hunteri pilk liikus paariks sekundiks naise peale ja siis suurtele vereloikudele põrandal. Ta kõhkles hetke. Vereloiku sattumata polnud võimalik tuppa siseneda.
«Pole hullu,» ütles doktor Hove, viibates talle ja Garciale. «Põrand on pildistatud.»
Hunter üritas siiski verest kõrvale hoiduda. Ta läks voodi ja härra Nicholson jäänuste juurde. Ohvri nägu oli verest paakunud. Silmad ja suu olid laiali lahti, nagu oleks tema viimane hirmukarjatus poole peal tardunud. Voodilinad, padjad ja madrats olid mitmest kohast katki rebitud.
«Ta tapeti sellel voodil,» ütles doktor Hove Hunteri juurde astudes.
Hunter silmitses jäänuseid.
«Pritsmete ja verekoguse järgi otsustades tekitas mõrtsukas ohvrile nii palju valu kui too taluda suutis, enne kui lasi tal surra,» jätkas naine.
«Mõrtsukas tükeldas teda enne surma?»
Doktor noogutas. «Ja alustas väikestest kehaosadest, mille kaotus ei ole eluohtlik.»
Hunter kibrutas laupa.
«Kõik varbad ja keel olid ära lõigatud.» Doktor vaatas taas kehaosadest jälgi skulptuuri poole. «Ütleksin, et skulptuuri alus tehti enne, kui teda tükeldama hakati.»
«Ta oli majas üksi?»
«Jah,» vastas Garcia. «Melinda, see tudengist medõde, keda sa all nägid, veedab nädalavahetused siin, aga magab külaliskorteris garaaži peal, mida sa nägid maja ees. Tema sõnul käisid härra Nicholsoni tütred siin iga päev ja veetsid isa seltsis paar tundi, vahel rohkem. Nad lahkusid eile õhtul üheksa paiku. Kui Melinda oli sättinud patsiendi magama ja majas oma tegemised lõpetanud, lahkus ta siit üheteistkümne paiku õhtul. Ta läks tagasi külaliskorterisse ja oli ärkvel poole neljani öösel, õppides eksamiks.»
Hunteril polnud keeruline aru saada, miks õde midagi ei kuulnud. Garaaž asus peamaja ees umbes kahekümne meetri kaugusel. See tuba, kus nad praegu olid, paiknes maja tagumises küljes, koridoris viimane. Aknad avanesid tagaaeda. Siin võinuks pidu käia ja Melinda poleks midagi kuulnud.
«Paanikanuppu ei ole?» uuris Hunter.
Garcia osutas ühele asitõendikotile toanurgas. Selles oli kaablijupp, mille otsas oli lüliti. «Kaabel oli katki lõigatud.»
Hunter keskendus nüüd voodil, mööblil ja seintel olevatele verepritsmetele. «Kas tapariist on leitud?»
«Ei, veel mitte,» vastas Garcia.
«Alt üles laienev verepritsmete muster ja sakilised haavaservad viitavad sellele, et mõrtsukas kasutas mingisugust elektrilist saagimisvahendit,» ütles doktor Hove.
«Mootorsaag?» pakkus Garcia.
«Võimalik.»
Hunter raputas pead. «Mootorsaag teeb liiga kõva lärmi. Liiga ohtlik. Mõrtsukas poleks tahtnud, et keegi teda segama tuleb, enne kui on lõpetanud. Samuti on mootorsaagi keerulisem käsitleda, eriti kui eesmärgiks on täpsed lõiked.» Ta uuris jäänuseid ja voodit veel natuke aega, läks siis diivanilaua ja morbiidse skulptuuri juurde.
Härra Nicholsoni mõlemad käsivarred olid kohmakalt randmetest väänatud, moodustades kaks selget, ent tähenduseta kuju. Jalalabad olid ära lõigatud ning koos käsivarte ja käelabadega kokku kuhjatud. Kõike seda hoidis koos peenike, ent tugev traat. Traati oli kasutatud ka osade varvaste kinnitamiseks kahe tüki servade külge. Jalad oli pandud kõrvuti lauale ja need moodustasid skulptuuri põhja. Kõik oli verine.
Hunter tegi sellele aeglaselt tiiru peale, püüdes mitte midagi kahe silma vahele jätta.
«Mis iganes see on,» tähendas doktor Hove, «paari minutiga seda kokku ei pane. See võtab aega.»
«Ja kui mõrtsukas selle kokkupanekule aega kulutas,» lisas Garcia lähemale tulles, «peab see midagi tähendama.»
Hunter taganes paar sammu ja vaatas võigast teost eemalt. See ei tähendanud tema jaoks mitte midagi.
«Kas su labor saaks sellest elusuuruses maketi teha?» küsis ta doktor Hove’ilt.
Naine väänas maski all suud. «Ma ei näe põhjust, miks mitte. See on juba pildistatud, aga ma kutsun fotograafi tagasi ja lasen tal teha pilti iga nurga alt. Olen kindel, et labor saab sellega hakkama.»
«Teeme siis seda,» lausus Hunter. «Siin ja praegu ei mõtle me midagi välja.» Ta pöördus kaugema seina poole ja tardus. See oli nii verine, et ta peaaegu poleks seda märganudki. «Mis asi see ometi on?»
Garcia vaatas Hunterit ja siis seina. Ta ohkas raskelt.
«See ... on kõikide kõige jubedam painaja.»
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)