/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/02/16460799t1h5ddd.jpg)
Rahvusvahelise menukirjaniku Elly Griffithsi uues põnevas romaanis «Postskriptumimõrvad» jõuab mõrv raamatulehtedelt päris ellu.
Kui kirjanikud hakkavad välja mõtlema krimilugusid, mis tunduvad liiga realistlikud
Üheksakümneaastase südamehaiguse all kannatava vana naise surmas ei tohiks olla midagi kahtlustäratavat. Vähemalt ei näe kriminaalpolitsei uurija Harbinder Kaur selles midagi ebatavalist, kui kuulab, kuidas hooldaja Natalka Peggy Smithi surma kirjeldab.
/nginx/o/2024/10/30/16454836t1h7873.jpg)
Kuid Natalka on politseijaoskonnas põhjusega: Peggy korterit tühjendades märkas ta ebaharilikult palju krimiromaane, kõik pühendusega Peggyle. Ja iga viimne kui psühholoogiline põnevik sisaldas salapärast pühendust: «PS. PS-ile». Kui siis relvastatud isik korterisse raamatu varastamiseks sisse murrab ja selle autor varsti pärast seda surnult leitakse, hakkab uurija Kaur mõtlema, et ehk pole tõesti olemas surmajuhtumit, milles pole midagi kahtlustäratavat.
Ja asjad lähevad aina hullemaks: kirjanikke hakatakse ära noppima kõikjalt, alates Aberdeeni kirjandusfestivalist kuni Edinburgh’ tänavateni. Seersant Kaur asub teekonnale läbi terve Euroopa ja peab välja uurima, kuidas täpselt kirjanikud nii realistlikke kuritegusid välja oskavad mõelda.
Loe raamatust katkendit!
***
Kaks meest on seisnud seal kaheksateist minutit. Peggy on stopperiga aega võtnud. Nende auto seisab veepiiril, otse Benedicti kohviku ees. Valge Ford Fiesta. Oma pahameeleks ei näe Peggy numbrimärki, aga binokliga silmab ta mõlki endapoolsel uksel. Kui nad auto rentisid, on rendifirma selle kohta märkuse teinud. Peggy märgib selle samuti üles, ta võtab oma uurimismärkmiku, mis on nutikalt «Suvitava daami päevaraamatuks» maskeeritud, kaanelt ei puudu isegi imal merekarpide ja kaluripaatidega akvarell.
Peggyl on mitu põhjust neid mehi kahtlaseks pidada. Esiteks jätavad nad Shoreham-by-Seas kohatu mulje. Mõnikord, niisama lõbu pärast, ja et oma vaatlusannet treenida, paneb Peggy aknast mööduvad inimesed kirja.
Esmaspäev, 3. september 2018, kell 10.00–11.00
7 pensionäri: 2 paari, 3 üksikut
1 rulluisutaja, kolmekümnendates (liiga vana)
4 üksikut inimest koertega, 2 segaverelist kollit, 1 mops,
1 segavereline puudel (NB: inimesed mäletavad alati koeri)
Naine, kolmekümnendates, kenasti riides, räägib telefoniga
Mees, kuuekümnendates, musta prügikotiga, ilmselt kodutu
4 jalgratturit
2 meesjooksjat: üks heas vormis, teine kokkukukkumise äärel
1 monorattur (ilmselt Brightonist)
Mehed akna taga ei sobi mustrisse. Nad ei sõida rattaga, ei tee sörkjooksu ega ole neil koera kaaslaseks. Nad ei ole pensionärid. Ilmselt on nad kolmekümnendate eluaastate keskel või neljakümne lähedal, lühikeste juustega, neil on jalas teksad ja seljas lühikesed jakid, ühel sinine, teisel hall. Kuidas noored neid nimetavadki? Lendurijakid? Peggy meelest on see küll nii ekslik nimetus, kui üldse olla saab. Riietus muudab mehed teineteisega sarnaseks, aga Peggy ei usu, et nad sugulased oleksid. Üks on teisest palju tõmmum ja hoopis teistsuguse kehaehitusega, pigem tugeva olemisega kui sitke. Peggy arvates pole nad ka kallimad. Nad ei puuduta teineteist ega vaheta pilke. Nad ei naera ega vaidle – need on kaks kõige kindlamat viisi aru saada, kas kaks inimest on paar. Nad lihtsalt seisavad, võib-olla ootavad midagi. Aeg-ajalt vaatab Sinine Jakk kortermaja poole, aga Peggy hoiab kardina varju: ta oskab väga hästi tausta sulada. Seda oskavad kõik vanad inimesed.
Algul mõtles ta, kas Lendurijakid sõitsid siia Benedicti kohvi pärast, mis on suurepärane, aga mehed ei lähe Shacki poole. Neis on mingi valvsus, mis Peggyle kõige rohkem muret teeb, ja mõlemad seisavad seljaga mere poole. Kes tuleb Shorehami randa ega vaata kordagi sädelevat merd, mis on täna oma parimas vormis, purjepaatidega kirjatud ja kajakatega kaunistatud? Aga lühikeste soengutega duo seisab näoga tee ja Seaview Courti poole, see on pensionäride kortermaja, mille eendakna juures Peggy praegu luurabki. Selles pole mingit kahtlust. Mehed ootavad midagi. Aga mida?
Täpselt kell 11.05 võtab Sinine Jakk telefoni ja räägib kellegagi. Hall Jakk vaatab oma kella, mis on paras kobakas, Peggy näeb seda binokliga isegi saja jardi kauguselt. Mehed arutavad midagi ja istuvad uuesti autosse. Fiesta pöörab teele ja Peggy kummardub ettepoole, et numbrimärki näha.
GY ja midagi veel. On see üks või seitse? Ta peab silmaarsti juurde minema ja laskma endale tugevamad prillid kirjutada. Siis peatub auto otse tema akna all. Peggy tõmbub hõreda koega puuvillaste kardinate taga kaugemale. Kardinad on nii hõredad, et paistavad läbi. Ta ei näe küll päris selgesti, aga talle tundub, et üks meestest küünitab aknast välja ja teeb pilti. Seaview Courtist. Fiesta paneb käigu sisse ja ongi kadunud.
11.07
**
Natalka: seotud sõnad
Ta saab kohe aru, et midagi on valesti. See pole midagi silmanähtavat, post on kenasti poolkuulkujulisel laual virnas, korteris valitseb vaikus, ainult kajakad ründavad väljas kedagi, art nouveau kell tiksub rahulikult, seda ümbritseb roostevabast terasest loojang. Aga ometi Natalka teab. Nagu oleksid molekulid kohti vahetanud.
«Proua Smith?»
Natalka proovib ka eesnimega, ehkki proua Smithile ei meeldi semutsemine.
«Peggy?»
Vastust ei tule. Natalka lükkab elutoa ukse lahti. Õhk suriseb nagu elektrist, justkui oleks mõni seade tööle jäetud, aga Natalka teab, et proua Smith paneb raadio kell kaks tööle, et järjejuttu kuulata, ja lülitab selle veerand tundi hiljem välja. Ta ei talu pärastlõunast draamat. «Enesekesksed inimesed räägivad oma elust. Või ajas rändamisest.» Nüüd on kell kuus. Aeg õhtuseks külastuseks, et aidata klientidel end magamaminekuks valmis seada. Kellaaeg on magamaminekuks muidugi solvavalt varajane, aga Natalkal on viis teist klienti veel, nii et mis tal üle jääb?
Natalka astub tuppa. Proua Smith istub eendakna juures tugitoolis. Talle meeldib merd vaadata ja tal on isegi binokkel, millega haruldasi linde vaadelda, ehkki Natalka kahtlustab, et pigem mööduvaid laevu luurata. Aga täna ei vaata naine midagi. Proua Smith on surnud. Natalka teab seda veel enne, kui naise pulssi kontrollib, poolavatud suud ja häguseid silmi märkab. Ta puudutab vana naist. Nahk on jahe, aga mitte külm. Natalka teeb õhus ristimärgi.
«Puhka rahus,» pomiseb ta Care4You numbrit valides.
«Patricia Creeve.» Ülemus on kohal. Ime.
«Proua Smith on surnud.» Natalka ei usu sõnade raiskamisse.
«Oled kindel?» Patricia samuti mitte.
«Südametöö puudub.» Kriisihetkedel unustab Natalka sageli ees- ja sidesõnad. Kõik siduvad sõnad.
«Ma tulen sinna,» lubab Patricia. «Olgu jumal tema hingele armuline.»
See tuleb hilinenult, aga Natalka ei pane seda ülemusele pahaks. Neid ootab pikk õhtu.
Natalka istub diivanile Patriciat ootama. Ta ei istu kliendi juures kunagi niisama maha, kui too just eraldi vestelda ei taha, ja Peggy ei olnud eriline lobiseja. Ta oli alati viisakas, aga teadis, et Natalka pidi tööd tegema ja aeg selle tegemiseks oli piiratud. Tal on kummaline tunne niisama istuda ja vaadata liikumatut kuju tugitoolis, mis on pööratud nii, et seal istudes saaks aknast välja vaadata. Natalka tõuseb ja astub akna juurde. Aknast paistab valgeharjaliste lainetega suur sinine meri ja üleval helesinisemas taevas tiirutavad kajakad. Vaade nagu postkaardil, kui mitte vaadata paremale, kust paistab elektrijaam ja vene nimedega sünged traalerid. Järsku taipab Natalka, et on seljaga surnu poole. Tal on kummaline tunne, et teda jälgitakse. Ta pöörab ringi, aga Peggy pole end liigutanud. Muidugi ei ole, ütleb Natalka endale. Peggy on surnud. Ta ei hakka ometi masurkat vihtuma. Korrus altpoolt kuuleb Natalka ukse avamise ja sulgemise heli. Siis kajavad trepil rasked sammud ja Patricia astub tuppa. Natalka jättis korteri ukse lukust lahti.
Natalka osutab toolile ja Patricia astub lähemale. Ta võtab professionaalse erapooletusega Peggy käe oma pihku, aga tema pilk on kurb.
«Ta on lahkunud,» ütleb Patricia.
Lahkunud. See on ingliskeelne sõna, millest Natalka pole kunagi päriselt aru saanud. See kõlab eeterlikult, efemeerselt, pooleldi nähtud ja juba unustatud. Pilved lahkuvad üle taeva. Aga surm on igaveseks.
«Kas sa kiirabi kutsusid?» küsib Patricia.
«Ei,» vastab Natalka. «Ma tahan öelda, ma nägin, et ta oli surnud. Mis see sinu meelest oli? Infarkt?»
«Ilmselt. Kui vana Peggy oli?»
«Üheksakümmend,» vastab Natalka. «Ta oli selle üle väga uhke. Korraldasime talle Benedicti kohvikus väikese peo.»
«Ta oli oma vanuse kohta tubli,» märgib Patricia.
«Tema tooli juures on tabletid,» osutab Natalka. «Võib-olla ta unustas neid võtta.»
«Võib-olla, aga küllap suri ta lihtsalt une pealt. See on hea viis suremiseks,» lisab Patricia lahkelt Natalka õlga puudutades.
«Ma tean,» sõnab Natalka.
«Ma helistan matusekorraldajale,» lubab Patricia. «Nad saadavad erakiirabi.»
Matusekorraldaja on tal kiirvalimises. Loomulikult. Kui Patricia telefoniga räägib, astub Natalka uuesti surnu – Peggy – juurde. Möödunud on kõigest veerand tundi, aga Peggy on muutunud. Ta ei ole enam Peggy: ta oleks nagu imeliselt elutruu vana naise kuju tugitoolis. Tema nahk on kuidagi vahajaks muutnud ja süles kokku pandud käed oleksid nagu kunstniku joonistatud. Kes neid palvetavaid käsi joonistaski? Dürer? Natalka tunneb kergendust, et Patricia on Peggy silmad kinni vajutanud.
«Puhka rahus,» soovib ta uuesti.
«Natalka, sa peaksid koju minema,» soovitab Patricia. «See oli sulle kindlasti kohutav šokk. Võta homne hommikupoolik ka vabaks.»
See on päris tõsine vastutulek. Care4Yous pole kunagi piisavalt hooldajaid ja tavaliselt palutakse Natalkal lisavahetusi teha. Mõte hommikul kauem magada on joovastav.
«Kas sa Peggy perele teatasid?» uurib Natalka. «Minu teada oli tal poeg.»
«Ma uurin asja.» Patricia vaatab Peggy kausta, mille ta on poolkuukujuliselt laualt võtnud. Selline kaust on kõikidel klientidel, hooldajad peavad iga külastuse kuupäeva ja kellaaja sellesse kirja panema: aitasin tualetis käia, andsin ravimeid, kõik korras.
«Siin see ongi,» ütleb Patricia. «Lähedane: poeg, Nigel Smith. Siin on mobiilinumber ka.»
Kui Patricia helistab, pöördub Natalka uuesti Peggy poole. Vana naine näib rahulik, seda Patricia Nigelile ütlebki. Lahkus rahulikult. Peggy tooli käetoel on avatud raamat. Dex Challoneri «Mõrv kõrghoones». Peggy binokkel on tema kõrval laual. Seal on ka pastakas, lahendatud ristsõna ja tabletikarp, selline, kus on igaks nädalapäevaks lahter. Seal on veel midagi, ristsõna alt piilub paberitükk. Natalka tõmbab selle välja. See on visiitkaart, väga ametlik, musta kaardus kirjaga.
Proua M. Smith, seisab seal. Mõrvakonsultant.