/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/09/16474724t1h3457.jpg)
Rahvusvahelise menukirjaniku Elly Griffithsi uues põnevas romaanis «Postskriptumimõrvad» jõuab mõrv raamatulehtedelt päris ellu.
KATKEND RAAMATUST ⟩ «See on kahtlane, eks ole? Naine sureb ja siis tuleb välja, et ta oli mõrvakonsultant»
Üheksakümneaastase südamehaiguse all kannatava vana naise surmas ei tohiks olla midagi kahtlustäratavat. Vähemalt ei näe kriminaalpolitsei uurija Harbinder Kaur selles midagi ebatavalist, kui kuulab, kuidas hooldaja Natalka Peggy Smithi surma kirjeldab.
/nginx/o/2024/10/30/16454836t1h7873.jpg)
Kuid Natalka on politseijaoskonnas põhjusega: Peggy korterit tühjendades märkas ta ebaharilikult palju krimiromaane, kõik pühendusega Peggyle. Ja iga viimne kui psühholoogiline põnevik sisaldas salapärast pühendust: «PS. PS-ile». Kui siis relvastatud isik korterisse raamatu varastamiseks sisse murrab ja selle autor varsti pärast seda surnult leitakse, hakkab uurija Kaur mõtlema, et ehk pole tõesti olemas surmajuhtumit, milles pole midagi kahtlustäratavat.
Ja asjad lähevad aina hullemaks: kirjanikke hakatakse ära noppima kõikjalt, alates Aberdeeni kirjandusfestivalist kuni Edinburgh’ tänavateni. Seersant Kaur asub teekonnale läbi terve Euroopa ja peab välja uurima, kuidas täpselt kirjanikud nii realistlikke kuritegusid välja oskavad mõelda.
Loe raamatust katkendit!
***
Harbinder: Panda Pop
Seersant Harbinder Kaur on õhtul hilja tööl. Tal pole selle vastu suurt midagi. Kui ta koju läheb, hakkab ema jälle internetikohtingutest rääkima («See on viimane sõna. What’s Upis on isegi eraldi sikhide grupp») ja isa poliitikast jaurama. Siin on vähemalt vaikne. Neili, seersant Neil Winstoni, tema partnerit – või tööabikaasat, nagu ta end teinekord kahetsusväärselt nimetab –, kes laualt kujutletavaid purukesi pühiks või neid ärritavaid biitsepsiharjutusi teeks, nagu oleks iga jõusaalist eemal veedetud hetk raisatud, ei ole praegu. Ei ole ka tema ülemust Donnat, inspektor Donna Brice’i, kes nädala ostud kontorisse toob ja Pringlesi hinna pärast kaebleb. Kriminaalpolitsei tühi tööruum jätab korras ja kontrollitud mulje. Harbinder lõpetab viimaste kaustade arhiveerimise ja annab endale mõttes preemiaks kuldse tähe. «Lääne-Sussexi parim sikhist lesbist uurija», esimene, noh, ühest. Aga kuldtäht on siiski kuldtäht. Mida ta nüüd teha võiks? Kohvitassid ära pesta? Longus tups-rohtliiliaid kasta? Claire’ile helistada ja end värskeima heterote klatšiga kurssi viia? Twitterisse minna ja maailma vastu vastikust tunda? Paar mängu Panda Popi mängida? Kindlasti oleks see parim ajakasutus. Harbinder võtabki telefoni välja ja tahab just mängu käima panna, kui sisetelefon helisema hakkab.
«Üks naine tuli sinu juurde. Ütleb, et tahab millestki ette kanda.»
«Tõesti?» See võib isegi huvitav olla. «Tulen alla.»
Naine, kes teda vastuvõtus keset politsei kuukirja vanu numbreid ootab, ei ole selline, nagu Harbinder eeldas. Esiteks on naine noor, heledad juuksed hobusesabas. Ja kui ta rääkima hakkab, on selge, et inglise keel ei ole tema emakeel. Ta räägib väga soravalt, aga tal on kerge ja huvitav aktsent. Noored välismaised naised ei ole Shoreham-by-Sea politseijaoskonnas just sagedased külalised.
«Minu nimi on Natalka Kolisnyk,» ütleb naine. «Ma ei tea, kas tegin õigesti, kui siia tulin.»
«Tulge minu kabinetti,» kutsub Harbinder. «Ja räägime sellest.»
Harbinder juhatab Natalka Donna kabinetti. Tal on kahju, et ta seda enda omaks nimetas, kui näeb, milline segadus seal valitseb. Pealegi on Donnal kohutav lillepottides istuvate tittedega nunnu kalender. Natalka istub külaliste toolile ja räägib Harbinderile, et ta on kakskümmend seitse ja töötab hooldajana Care4You-nimelises Shorehami firmas. «Piiramatu tööaeg,» ütleb ta nägu krimpsutades, «ei mingeid boonuseid, ei mingit sõidukulude katmist.» Harbinder noogutab. Shorehamis on palju vanemaid inimesi, suur osa neist vajab kodus abi. Pole üllatus, et seda abi pakkuvaid inimesi koheldakse halvasti ja nad saavad miinimumpalka. Natalka ei näe küll sedamoodi välja, et ta toidupanga klient oleks. Ta kannab lihtsaid teksaseid ja valget T-särki, aga tema tossud on kallid Allbirdsid. Harbinder märkab alati jalanõusid.
«Mul oli Seaview Courtis üks klient, proua Smith,» jätkab Natalka varjamatu huviga kabinetis ringi vaadates. Harbinder loodab, et neiu ei märka lillepottides istuvaid tittesid. Ta teab Seaview Courti küll, see on toetatud elamise üksus mere ääres, sealt avaneb vaade rannale.
«Ta nimi oli Peggy,» räägib Natalka. «Peggy Smith. Ta suri kahe päeva eest. See oli väga kurb, aga mitte üllatav. Ta oli üheksakümmend. See oleks võinud iga hetk juhtuda. Aga täna aitasin tema korterit tühjendada. Tema poeg tuleb homme ja tahab, et kõik asjad oleksid kastides. Ta tahab korteri ruttu maha müüa. Ta on seda tüüpi.»
Harbinder noogutab uuesti. Ka tema teab seda tüüpi inimesi.
«Kliendi poeg Nigel palus mul raamatutest alustada. Proua Smithil oli väga, väga palju raamatuid. Kõik mõrvadest.»
«Krimiromaanid?»
«Jah. Teate küll, mees tapab naise. Võib naine tapab mehe. Mõnikord on ka niipidi. Mitte küll eriti tihti.» Neiu naeratab ning paljastab suurepärased hambad, valged ja ühtlased. «Ja uurija lahendab juhtumi viimasel leheküljel.»
«Jah, see käib ka päriselus nii,» kinnitab Harbinder. «Alati.»
«Noh, hakkasin raamatuid kastidesse panema. Siis hakkas mul igav ja hakkasin neid siit-sealt lugema. Siis märkasin midagi.»
«Mida?» küsib Harbinder. Natalka üritab looga venitada, aga Harbinder on sallivas meeleolus.
«Need kõik on talle kirjutatud. Proua Smithile.»
«Tema kirjutatud?»
«Ei.» Natalka nipsutab sõrmi ja otsib õiget sõna. «Need on temale kirjutatud. Proua Smithile, kelleta ma ei oleks... ja nii edasi, ja nii edasi.»
«Talle pühendatud?»
«Jah! Talle pühendatud. Kõik need mõrvalood on talle pühendatud. Kas pole kummaline?»
«Ju vist. Kas need on eri inimeste kirjutatud?»
«Jah, paljude eri inimeste. Paljude autor on Dex Challoner. Ta on kuulus. Ma guugeldasin teda.»
Harbinder on Dex Challonerist kuulnud. Ta on kohalik kirjanik ja tema raamatute virnad kõrguvad kõikides riigi raamatupoodides. Neis näib tegutsevat eradetektiiv Tod France, kes ei sarnane ühegi eradetektiiviga, kellega Harbinder kohtunud on.
«Ja need kõik on proua Smithile pühendatud?»
«Mõned küll. Mõnedes märgitakse teda lihtsalt tagumistel lehtedel, teate küll.»
«Tänuavaldustes?»
«Jah. Aitäh emale ja isale. Aitäh mu kirjastajale. Ja aitäh proua Smithile.»
«Ei tea, miks?»
«Mina tean,» väidab Natalka nagu inimene, kes trumpkaardi lauale lööb. «Proua Smith oli mõrvakonsultant. Ma leidsin selle. See oli tema tooli kõrval laual. Tooli, milles ta suri,» lisab Natalka asja veidi liiga palju nautides.
Natalka paneb väikese valge visiitkaardi Harbinderi ette lauale. Ja seal seisabki väikeses gooti kirjas: Proua M. Smith. Mõrvakonsultant.
«Mõrvakonsultant?» küsib Harbinder. «Mida see tähendab?»
«Ma ei tea,» vastab Natalka. «Aga see on kahtlane, eks ole? Naine sureb ja siis tuleb välja, et ta oli mõrvakonsultant.»
«Peame välja uurima, mida see tähendab, enne kui otsustame, kas see on kahtlane,» sõnab Harbinder. «Ja miks seal seisab M. Smith? Minu meelest ütlesite, et tema nimi oli Peggy.»
«Peggy võib olla lühend Margaretist,» selgitab Natalka. «Inglise nimed on kummalised.»
«Mina olen inglane,» ütleb Harbinder. Ta ei kavatse lasta Natalkal midagi muud eeldada lihtsalt sellepärast, et ta pole valgenahaline.
«Mina olen ukrainlane,» vastab Natalka. «Meil on samuti palju kummalisi nimesid.»
Harbinder mõtleb Ukrainale ja talle tuleb pähe terve hulk pahaendelisi pilte: Tšornobõl, Krimm, Ukraina lennuõnnetus. Ta mõtleb, kas Natalka osutub samasuguseks halvaks uudiseks.
«Kuidas Peggy Smith suri?» uurib Harbinder.
«Infarkt,» vastab Natalka. «Seda ütles arst. Mina leidsin ta. Ta lihtsalt istus akna juures tugitoolis.»
«Mingeid kahtlaseid märke ei olnud?»
«Tol hetkel minu meelest mitte. Mu ülemus oli sama meelt. Aga nüüd hakkasin mõtlema. Ma tahan öelda, et kuidas aru saada, mis on kahtlane ja mis mitte?»
«See on hea küsimus,» märgib Harbinder.
Koju sõites mõtleb Harbinder sellele vestlusele. Iseenesest ei jäta tugitoolis surnud üheksakümneaastane naine eriti kahtlast muljet. Aga võib-olla on salapärasel Natalkal (salapäraselt atraktiivsel Natalkal) õigus. Võib-olla peaksid nad asjade pealispinnast sügavamale vaatama. Tundub kummaline, et üht vanadaami nii paljudes raamatutes mainitakse. Ja «mõrvakonsultant» kõlab väga pahaendeliselt. Harbinder annab oma telefonile häälkäsu Clare’ile helistada. Ta on ikka veel piisavalt vana, et käed-vabad-värgist elevile minna. Tema vennalapsed võtavad seda kõike iseenesestmõistetavana.
«Tere, Harbinder!» Clare’i hääl – enesekindel, kärsituvõitu – täidab auto. «Mis toimub?»
«Kas sulle on kunagi mõni raamat pühendatud?»
«Mida?»
«Sa loed palju. Õpetad loovkirjutamist. Kas keegi on sulle kunagi raamatu pühendanud? Clare’ile, kelleta see raamat oleks poole kiiremini valmis saanud.»
Clare puhkeb naerma. «Ei, keegi pole mulle kunagi ühtki raamatut pühendanud.»
«Isegi mitte Henry?» Clare’i kallim on Cambridge’i õppejõud.
«Võib-olla mainib ta mind uue raamatu tänuavaldustes.»
«Kas sinu meelest oleks kummaline, kui kellelegi, üsna tavalisele inimesele, oleks pühendatud palju raamatuid ja teda oleks tihti tänuavaldustes ära märgitud?»
«Kui ta just toimetaja ei ole, siis küll.»
«Mida toimetaja teeb?»
«Kavatsed kirjastamisärisse minna? Toimetaja kontrollib tekstis kirjavigu, nimemuutusi, ebaloogilist sündmuste järgnevust, selliseid asju. Siis kontrollib korrektor kõike uuesti. Ainult korrektoreid ei kasutata enam vist nii palju kui varem.»
Kas Peggy Smith võis korrektor olla? Harbinder peab seda võimalikuks. See kõlab nagu pensionärile sobilik töö. Aga kaardil polnud kirjas «korrektor». Seal seisis «mõrvakonsultant».
«Milles asi?» uurib Clare. «Kas tuled siia? Ma tegin pastat. Seda jäi kõvasti järele.»
«Kõlab ahvatlevalt,» tunnistab Harbinder, «aga ma peaksin koju minema. Varsti näeme. Tervita Georgiet ja Herbertit.»
Kui Harbinder auto vanemate maja lähedale maa-alusesse garaaži paneb, on kell peaaegu kümme. Ta mõtleb sellest ikka veel kui vanemate majast, ehkki elab samuti seal. Teinekord ütleb ta endale kohaselt jahmunud toonil: «Harbinder Kaur oli kolmkümmend kuus ja vallaline ning elas ikka veel vanemate juures.»
Kui ta seda mõnest raamatust loeks, kaoks tal sellise tegelase vastu igasugune kaastunne. Aga Harbinder ei loe selliseid raamatuid. Välja arvatud lühike aeg, mil ta teiste politseikooli kadettidega korterit jagas, on ta terve elu poe peal korteris elanud. Mõnes mõttes sobib see talle väga hästi. Tegelikult naudib Harbinder vanemate seltskonda ning on tore, kui keegi sulle süüa teeb ja sinu eest hoolitseb. Aga on ka miinuseid. Näiteks ei tea vanemad, et ta on lesbi.
Harbinder loodab, et maja on vaikne. Kauplus suletakse pool kümme, ema tukub ilmselt teleka ees, ta on Harbinderile midagi maitsvat ahju jätnud. Isa ärritub õhtuste uudiste peale ja nende juhmakas saksa lambakoer Starsky nurub viimast jalutuskäiku. Aga trepist üles minnes kuuleb Harbinder pandžabikeelset juttu. Oh ei, vanematel on ilmselt sõbrad külas. Kuidas küll said kaks nii seltskondlikku inimest tütre, kes eelistab inimestele Panda Popi?
«Siin ta ongi,» tervitab Harbinderi ema Bibi, nagu oleks tütar varietee-etenduse viimane number. «Siin ongi lõpuks Harbinder.»
Kaks laua taga istuvat naist on sellise näoga, nagu oleksid põnevamat erikülalist oodanud. Harbinder mäletab neid ähmaselt harvadelt külaskäikudelt templisse.
«Kuidas sul läheb, Harbinder?» uurib üks neist. Amrit? Amarit? «Ikka politseis?»
Ei, tahaks Harbinder öelda, mul on need käerauad kihlveo pärast kaasas. «Jah,» vastab ta inglise keeles. «Töötan ikka politseis.»
«Harbinder on nooremuurija,» ütleb Harbinderi isa Deepak. «Ta teeb väga kõvasti tööd.» Deepak seisab Starskyga uksel ja temast jääb veidi mulje, nagu tahaks ta kööki tagasi minna.
«Kas sul peigmeest on?» küsib teine naine. Ausalt, mis värk nende vanade inimestega on? Miks nad arvavad, et võivad selliseid asju küsida?
«Ootan härra Õiget,» surub Harbinder kokku pigistatud hammaste vahelt.
«Kui vana sa nüüd oledki?» uurib Amrit, silmad säramas. «Kolmkümmend kaheksa? Kolmkümmend üheksa?»
«Ma olen nelikümmend kuus,» ütleb Harbinder oma vanusele kümme aastat otsa pannes. «Aga näen hea välja, eks ole?»
«Ta on alles kolmekümne tuuris,» kiirustab Bibi vastama. «On sul kõht tühi, Harbi? Jätsin sulle süüa.»
Harbinder tahaks trepist üles joosta ja otse voodisse minna, aga tal on kõht väga tühi ja ema tegi võikana. Harbinder istub laua taha.
«Kas viin teid koju?» pakub Deepak külalistele, kes jõllitavad Harbinderit, nagu oodates, et ta mingi mustkunstitrikiga lagedale tuleks.
Naised tõusevad üsna vastumeelselt. Järsku taipab Harbinder, et neist vanadest krõhvadest võib talle kasu olla.
«Kas kumbki teist teab Seaview Courti?» küsib ta.
«Oh, jah,» vastab Amrit. «See maja rannal. Baljeet Singh elas seal. Kuni ära suri.»
«Ja üks teine naine elas seal saja-aastaseks,» ütleb tema sõbranna. «Sai kuningannalt telegrammi.»
Kõik vanatädikesed armastavad kuningannat. Nende meelest on ta väga indiapärane.
«See on toetatud elamise üksus, eks?» uurib Harbinder.
«Jah, aga valvur ei ela seal. Nad lihtsalt ütlevad nii, et sa rohkem maksaksid.»
«Nii et see pole väga turvaline?»
«Oh ei,» ütleb teine naine. «Neil on koodlukk, aga inimesed käivad pidevalt sisse-välja. Hooldajad, teate küll. Igaüks saab sisse. Mina küll ei lubaks oma emal sellises kohas elada.»
Tema emal? Kui vana see naine on?
«Miks sa küsid?» uurib Deepak autovõtmeid võttes.
«Tegelikult niisama,» vastab Harbinder. Ta hakkab jälle võikana sööma ning õnneks saavad külalised vihjest aru ja lähevad minema. Harbinder ei tea, miks isa neile küüti pakub. Nad võiksid ometi luuaga koju lennata.