Eesti keeles ilmus pöörane ulmeromaan, mis on Venemaal paksu pahameelt tekitanud

Foto: Shutterstock

Kirjastus Sinisukk andis välja Moskvas sündinud ja praegu Gruusias elava Ivan Philippovi romaani «Hiir», mis on Venemaal hukka mõistetud. Peaprokuratuur on nõudnud raamatu müügilt eemaldamist, kuna selles sisus on kohti, mis võivad ohustada inimeste elu ning viia avaliku korra ja julgeoleku rikkumisteni. Roskomnadzor on leidnud, et «Hiir» sisaldab materjale, mille eesmärk on «Venemaa sotsiaalpoliitilise olukorra destabiliseerimine.» Raamatu tõlkis Matti Piirimaa.

On aasta 2020. Funktsionaalse surematuse instituudist, kus arendatakse välja preparaati, mis peaks loodetavasti pikendama Putini eluiga, põgeneb nakatatud laborihiir. Endaga inimesele üliohtlikku viirust kandev hiir satub Moskva kõige rahvarohkemasse metroojaama, vallandades hävingut ja hukatust külvava apokalüpsise. Miljonid moskvalased muutuvad zombideks, kelle nägemine on oluliselt kahjustatud, kuid kes kuulevad ja haistavad suurepäraselt. Ja nad jooksevad. Kiiresti. Ja peavad jahti. Ellujäänutele…, kes üritavad põgeneda verdtarretavast apokalüpsisest.

Loe raamatust katkendit!

***

Ivan Philippov, «Hiir». Foto: Repro

Juba 1982. aasta oktoobris asus instituudis tööle kümneid teadlasi. Dmitri Danilovitši juhatusel tegelesid Liidu kõige terasemad mõistused seal surematuse vaktsiini loomisega. Ülesanne oli selge – kaitsta õrnu ajurakke, et need surres ei hävineks hapnikuvaeguse tõttu. Mõni minut pärast südame seiskumist algas neuronite surm, ilma hapniku ja glükoosita välgatasid neis kramplikult viimased impulsid ja siis need lagunesid, paisates oma sisu laiali, muutes peaaju millekski kissellitaoliseks.

Dmitri Danilovitš tegutses innustunult, ta silmad lõõskasid, teda ahvatles seatud ülesande tõeliselt piibellik ulatus. Olgu surematus pealegi funktsionaalne, kuid ta suudab võita surma! Temast saab otsekui jumal! Sellesse rolli paremini sobivat inimest poleks leitud kogu Liidust, selles oli Dmitri Danilovitš siiralt veendunud. Arkadi Borissovitšile meeldis noore teadlase innukus – auahnete fanaatikute tööde vilju oli ta varemgi ära kasutanud. Niisugusele liitlasele võis ta loota.

Aga eksperdid, kellega Arkadi Borissovitš oli konsulteerinud, vedasid teda ootamatult alt.

Brežnev ei elanud järgmise aastani – ta suri juba novembris ning lakkas sellest hetkest olemast peasekretär. Brežnevi surmajärgsetel kuudel kartis Dmitri Danilovitš, et instituut suletakse, aga uue ka peasekretäri ajal ei kaotanud Arkadi Borissovitš võimu ega sidemeid. Töö jätkus.

Nõukogude Liidu uueks juhiks sai KGB esimees Juri Andropov. Tema koolemise ajaks veebruaris 1984 valmistus instituut juba lahinguristseteks, kuid peasekretär suri nii ootamatult, et teadlased ei jõudnud õigel ajal reageerida ega kõike vajalikku ette valmistada. «Elluäratamise» eksperiment lõppes täieliku krahhiga. Nurjumist – nii endale kui ka rahulolematule Arkadile (selleks ajaks nad juba sinatasid teineteist) – selgitas Dmitri Danilovitš sellega, et laiba kohaletoimetamiseks kulus liiga palju aega. Arkadi lubas vigu tulevikus arvestada. Vaist ütles talle, et uus juht Konstantin Ustinovitš Tšernenko ei püsi oma ametipostil samuti kuigi kaua. Ta sai NSV Liidu etteotsa juba elatunud ja raskelt haige inimesena.

Dmitri Danilovitš ei kurvastanud eriti, et instituudil ei õnnestunud takistada Andropovi aju kisselliks muutumast. Inimlikus suhtes oli endine tšekist talle liiga vastumeelne. Pealegi polnud Dmitri Danilovitš Andropovi surmahetkel enam kindel, kas tema uurimused ikka edenevad õiges suunas. Niisugusele järeldusele suunas teda vähe aega enne peasekretäri surma kuuldud ettekanne hibernatsiooni langevatest Arktika loomadest, kes peavad pikka aega ilma hapnikuta vastu. See ettekanne juhatas ta paljutõotavale mõttele.

Instituudi laboritesse toodi kümneid beringi suslikuid, karvutuid tuhnureid ja punakõrv-ilukilpkonni. Kohale veeti isegi kolm kotikut. Õnnetuid loomi lämmatati süsihappegaasikambrites – teadlased jälgisid, kuidas katseolendite aju talub hapnikuvaegust, ning uurisid peensusteni nende ainulaadset biokeemiat. Dmitri Danilovitšil oli tuhnuritest ja suslikutest savi, aga kotikuid ta haletses. Tema lapsepõlv oli möödunud Kaug-Idas, mõnikord meenutas ta päevi, kui ainsateks sõpradeks olid tal olnud praeguste katsealuste sugulased, kes rannal peesitasid.

Siis saabus hiirte, rottide ja makaakide aeg – nende verre süstiti ravimite ja valkainete segusid, mis pidid sureva aju elu pikendama. Lõpuks saabus instituuti Moskva haiglatest kiirabiautosid, mille aknad olid kinni kaetud. Öövaikuses sõitsid need vilkureid sisse lülitamata hoone juurde Povarskaja tänaval ning sõnaahtrad mehed, pintsakud viimseni kinni nööbitud, kandsid laibad allmaalaboritesse – teaduse vajadusteks.

Dmitri Danilovitš pidas jälle pausi ja rüüpas lauale asetatud kruusist midagi. Kruusis oli kalvados, mida kunagi oli mingil puhul muinasjutulise summa eest – kakskümmend tuhat dollarit – terve partii ostetud. Dmitri Danilovitš ohkas nukralt: ta oli kavatsenud pudeli avada tehtud töö tähistamiseks, oma võidu auks. Nüüd jõi ta oma surmapäeva puhuks. Mis seal ikka, eks seegi ole «eriline juhtum». Teist samasugust ei tule.

1985. aastat ja Konstantin Tšernenko surma meenutas ta ikka veel võpatades. Ta mäletas, kuidas laborisse – pigem ümberseadistatud operatsiooniruumi – toodi peasekretäri surnukeha. Mäletas, kuidas sisenes Arkadi. Mäletas, kuidas temalgi kippusid käed värisema.

Nõukogude Liidu kõrgeima juhi jäässe pakitud alasti laipa silmitsedes tabas Dmitri Danilovitš ennast ootamatult mõttelt: eile seisid sa maailma tipus, aga praegu oled sa rumal koolnud ätt. Mida oli kogu see võim väärt?

Ta tahtnuks seda kuuldavalt öelda, juba ammu ülemusest parimaks sõbraks saanud Arkadile kõrva sosistada, kuid siis tekkis piinlik moment.

Dmitri Danilovitši käsul süstisid laborandid seerumit: injektsioonid tuli teha rangelt üheaegselt kadunukese mõlemasse unearterisse – tehissüda tagas peasekretäri kehas vereringluse.

Tšernenko elektroentsefalogramm näitas endistviisi ühtlasi jooni: ajuaktiivsus ja pulss puudusid. Ent see-eest hakkas aeglaselt ja kindlalt nagu Plessetski kosmodroomilt startiv rakett tõusma ning ühtaegu paisuma seltsimees peasekretäri ihuliige. See pürgis ikka kõrgemale, näis sirutuvat ülespoole heledate fluorestsentslampide suunas, mis operatsiooniruumi valgustasid.

Üks laborant hirnatas. See ei olnud naer ega rõkatus, vaid tõepoolest suisa nagu hobuse hirnumine, mis kõlas lasuvas hauavaikuses iseäranis kohatult.

Arkadi röögatas. Kohutava häälega. Dmitri Danilovitš ei olnud oma seltsilist ei varem ega hiljem niisuguses seisundis näinud. Ta karjus, et kõik kohalviibijad saadetakse sedamaid GULAG-i. Jah, ta teadis, et GULAG on likvideeritud, aga niisugusel puhul tehakse selle väravad jälle lahti, kindel see. Isegi instituudi töötajate perekonnad saavad tema raevu tunda, kui nood Siberisse metsatöödele veetakse! Kõik, koduloomad kaasa arvatud!

Dmitri Danilovitšil läks korda oma heategijat suurivaevu rahustada, veenda teda, et tegemist on täiesti tavalise nähtusega, mida oli juba keskajal poodute juures täheldatud. Otsekui saatuse iroonia tahtel muutis olukorra iseäranis pentsikuks asjaolu, et peasekretäri sammast valdas hoogsalt koolnukangestus, mistõttu laborandid pidid tõrksa elundi kirurgisaega maha nüsima. See talletati vaakumpakendisse ning asetati lahkunu pintsaku põuetaskusse.

Näis, et sellega on instituudi ajalugu lõppenud, kuid pärast mitu kuud kestnud vaikimist helistas Arkadi Borissovitš siiski uuesti ning elu läks endist viisi edasi.

Uus peasekretär ei meeldinud neile kummalegi. Esiteks, ta sai instituudist teada ja sõitis toimuvat inspekteerima. Kerge muie huulil, käis ta kõik viis allmaakorrust läbi. Sulgemisest ta loobus, kuid kogu oma olekuga ilmutas ta põlgust tähtsasse ettevõtmisse, millega instituudi töötajad tegelesid. Põlgust ja umbusku. Teiseks, Mihhail Gorbatšovis peitus midagi, mis Arkadi Borissovitši iseäranis riivas – mingi uudsusetunnetus. Ta tunnetas muutusi, mis võisid tema mõõdukat elurütmi häirida. Tõsi küll, täiel määral ei jõudnud ta neid muudatusi tajuda. Arkadi Borissovitš suri sõna otseses mõttes nädal enne 1991. aasta augustiputši.

⁎⁎⁎

NSV Liidu kokkuvarisemise järel arvas Dmitri Danilovitš, et nüüd on instituudil kindlasti lõpp. Ent seegi kord instituudil vedas. Rahaeraldised, mis sellest et väikesed, laekusid endistviisi. Teaduslikuks läbimurdeks neist ei piisanud, mistõttu instituut ja selle tegevus elasid üheksakümnendad üle tänu Tšernenko juhtumile. Dmitri Danilovitš säilitas suikunud peasekretärile süstitud seerumi retsepti ning ravis selle abil terve kümnendi impotentseid Moskva ärimehi ja poliitikuid.

Instituut püsis nullindateni. Dmitri Danilovitš oli ammu kaotanud kunagise õhina; talle tundus juba, et kogu tema töö on tuulde lennanud. Ta haudus tõsimeeli pensionimõtteid. Aga siis – Dmitri Danilovitš mäletas täpselt kuupäeva ja kellaaega, millal leidis aset tema jaoks tähelepanuväärne sündmus. See juhtus 23. juunil 2005. aastal.

Kaastöötaja oli noor, tagasihoidlikult rõivastatud, lüheldast kasvu ja hõrenevate juustega ning kogeles pisut. Ta küsitles Dmitri Danilovitši viisakalt tema tööst, huvitus saavutustest ja väljavaadetest, aga pärast ütles, et instituudi uurimustest on huvitatud Härra President – need sõnad lausus ta niisuguse tooniga, et Dmitri Danilovitšile tundus, nagu kuuleks ta ainult suurtähti. Tõsi küll, Härra Presidenti ei huvitanud funktsionaalne surematus, vaid olevik. Administratsiooni kaastöötaja täpsustas kohe, et «surematus» nende kõneluse kontekstis ei tähenda mingil juhul igavest elu, kuid Vladimir Vladimirovitš sooviks siiski väga elada kas või 120-aastaseks. Uurimusteks ja katseteks vajalike rahaeraldistega ta ei koonerda.

Nagu Dmitri Danilovitšile esialgu oma lähisõpradele rääkida meeldis, langes instituudile kullavihm. Hiljem seletas keegi noorem kolleeg talle selle mõiste tähendust, misjärel Dmitri Danilovitš võttis kasutusele teistsuguse formuleeringu, ehkki öeldu tähendus sellest ei muutunud: instituut lausa suples rahas. Mis tahes aparatuur, kõikvõimalikud väliskonverentsid, kõik ainult parim, kõige kallim. Ja peamine, temalt ei nõutud aruandeid. Ta tohtis saadud raha kulutada oma äranägemise järgi. Oluline oli tulemus. Selle kohta ütles too administratsiooni esindaja sõnaselgelt: kiirustada ei ole vaja, aga kümne-viieteistkümne aasta pärast...

Ootamatust finantseerimisest tiivustatud Dmitri Danilovitš alustas esialgu kahekordistunud jõuga uuringuid. Koos noorte kolleegidega jõudis ta järeldusele, et nende eesmärkideks lihtsalt vaktsiin ei sobi, vaja on eksperimenteerida viirustega.

Professori vaktsiiniuuringute tulemused oli tarvis toimetada ajurakkudesse, muutes aju sel moel samahästi kui surematuks. Selleks vajati viirust, mis võis kanda vajalikud geenid igasse rakku. Valik langes rabdoviirusele, täpsemalt põhjalikult tundma õpitud marutõveviirusele. Tehnogeneetikud võtsid sellelt võime paljuneda väljaspool erirakke laboris ja kodeerisid sinna mitu geeni, mis võimaldasid ajul isegi kõige raskemates tingimustes elus püsida.

Aga hiljem, nagu arvatagi võis, sai Dmitri Danilovitš raha maigu suhu. Raha ei loetud, selle kasutamisest ei tarvitsenud aru anda, niisiis hakkas ta seda pillama. Ja tema järel asusid ka instituudi teised töötajad priiskama. Kord kuulis Dmitri Danilovitš, et koristaja Gulja oli endale väikeses Hispaania kuurordilinnas kahekorruselise korteri ostnud. Dmitri Danilovitš teadis, et Hispaanias on rohkesti «eelarvelist elamispinda», nagu tema selle kohta ütles, mistõttu ei tekitanud kuuldu temas imestust.

Administratsiooni esindaja käis veel mitu korda kohal. Iga seda laadi visiidi eel – need ei toimunud kunagi ootamatult – koostas instituudi IT-osakond koos (ohtra raha eest) palgatud animaatoritega saavutatud edu ülistava videoesitluse. Sellest näis piisavat.

Seni kuni Dmitri Danilovitš harrastas kroonu kulul külluslikku elu, jätkas mõni kaastöötaja ikka veel eksperimente. Nende modifitseeritud viirus arenes üha tõhusamaks. Jaapanlase Shinya Yamanaka uuringutega tutvunud, soovitas instituudi üks andekamaid töötajaid, Moskva Riikliku Ülikooli bioloogiateaduskonna lõpetanud Veronika täiustada viirust organismi rakke noorendavate faktoritega. See oli ühtaegu lihtne ja ometi hiilgav idee, mille Dmitri Danilovitš mõnuga omistas. Tõsijutt, ei saa ometi tunnustada mõne ninatarga, pealegi veel naise, teeneid!

Dmitri Danilovitš rüüpas kalvadose põhjani ja võttis laualt telefoni. Lähenes tema viimase tahteavalduse lõpp.

«Tead, mis on kõige naljakam, Ljuda,» pöördus Dmitri Danilovits viimase sõnaga oma ammu vähktõppe surnud naise poole, «kõige naljakam on see, et meid hukutas ahnus. Me harjusime varastama. Raha näis justkui piisavat, kõik olid endale kokku ahminud, kuidas vähegi jaksasid: nii süle kui ka seljaga! Oleks isegi lastele ja lapselastele jätkunud! Aga ei, neile oli sellest vähe – nemad ei peatunud. Kui aasta tagasi tehti instituudis kapitaalremont, siis otsustati ka selle arvel teenida, nõnda paigaldati kalli Saksa juhtmestiku asemel meie oma. Odav. Dokumentide järgi oli kõik nagu kord ja kohus, aga tegelikult...»