Lugu naiivsest 16-aastasest tüdrukust, kes astub otse talle seatud lõksu

Foto: GORAN TOMASEVIC / REUTERS / SCANPIX

Kirjastuse Sinisukk romaanisarjas «Valge» on ilmunud Loveth Kingsley «Meretüdruk. Lugu ellujäämisreisist Nigeeriast Lampedusani», mille tõlkis eesti keelde Ille Saar.

Kuueteistaastasel nigeeria tüdrukul Loveth’il on perekond, sõbrad, tavapärane elu. Peagi peaks ta lõpetama kooliskäimise, abielluma, saama emaks. Kuid tal, nagu paljudel temavanustel tüdrukutel, on omad unistused: ta ei taha veel abielluda ja lapsi saada, vaid õppida, olla vaba. Just see kirglik soov viib ta nende inimeste lõksu, kes kasutavad kõhklemata ära noorte tüdrukute naiivsust ja meeleheidet, et ise selle abil rikastuda.

Loveth ei tea midagi sellistest inimestest. Ta võtab ühendust lahke auntie’ga, kes pakub Loveth’ile tööd rikkas peres lapsehoidjana: tüdruk saaks raha teenida, võib-olla ehk ülikooligi minna. Auntie jätab aga mainimata, et töö on Euroopas ning et tüdrukult eeldatakse oma keha müümist, et maksta ära võlg, millest ta ise teadlik ei ole. Alles siis, kui reis on alanud, saab Loveth aru, mis teda ees ootab – oma rännakul läbi kõrbe ja üle Vahemere õpib ta omal nahal tundma hirmu, nälga ja janu, saab teada, mida tähendab vägivald ja milline näeb välja surm.

Loe raamatust katket!

***

RAND

Loveth Kingsley, «Meretüdruk». Foto: Raamat

Ma ei suuda seda teha. Ma pole selleks võimeline. Ma olen kindel, et suren.

Jumal, aita mind. Ma teen kõike, mida sa mulle oma ääretus helduses käsid, ma luban seda sulle, aga praegu päästa mind, palun sind. Olen ainult kuusteist ja ei saa niimoodi surra.

Kui ma ranna poole kiirustan, tundub, nagu ma räägiksin, aga mu suust ei kostu mingit häält. Öös on vähe tähti ja meri, tume ja ähvardav, paneb mind tundma eksinuna, nagu poleks mul enam mingit võimalust. Lõputu veeväli on justkui sajapealine ja tuhandekäeline koletis, valmis mind alla neelama, kinni haarama ja põhja tirima – nagu üks kuri elukas muinasjuttudest, mida mõnikord lastele loetakse, et panna neid sõna kuulama ja et nad pahandustesse ei satuks. Ma pean hirmule vastu astuma ja jooksma, nii kiiresti kui võimalik. Meid on sadu ja kui nad sinu gruppi hõikavad, pead sa kiiresti jooksma, et teistele järele jõuda. Spordijalatsid vajuvad märga liiva ja tunduvad tinast.

Liigun veel mõne sammu edasi, mul on vesi säärteni ja ma olen hirmul. Ma kangestun, ma ei suuda liigutada. Pean kiirustama: kahelda ei ole lubata kellelgi. Ma ei tohi vette kukkuda, ma ei tohi libastuda.

Mõtlen Nigeeriale. Mõtlen oma vanematele.

Tahaksin, et nad oleksid siin koos minuga, hoiaksid mu kätt ja lohutaksid mind ja ütleksid, et kõik läheb hästi, aga ma olen ümbritsetud võõrastest, kes üritavad minuga koos ära põgeneda.

«Ma kardan,» on ainus mõte, mida ma suudan öelda.

«Ma kardan, ma kardan, ma kardan,» kordan ma ega suuda enam lõpetada.

Kardan jubedalt vett. Ma ei oska ujuda, ma ei saanud seda kunagi selgeks.

Kui ma juba peaaegu päästepaadini jõuan, matavad lained mind enda alla ja ma ei suuda enam hingata ega jõua pardale. Nii ta läheb. Ma tean, et nii läheb, aga see ei olnud see, mida mulle lubati.

Ei, nad ei öelnud mulle selle kohta midagi.

Nad ei rääkinud mulle midagi merest ja kõrbest, näljast ja janust, kabuhirmust, liivast, mis sind enda alla matab, veest, mis üritab sind alla neelata.

Ma tahaksin suuta nutta, aga olen rampväsinud ja igapäevane janu on kustutanud iga minu pisara. Nii nagu see on kuivatanud ka kõigi teiste pisarad.

Minu ees olev tüdruk kuuleb minu kaebeid ja mõistab mu hirmu. Ta pöörab ümber, et mulle otsa vaadata, ja annab käega märku, et ma kiirustaksin. Ta ütleb mulle, et võtaksin tema kleidist kinni, sulgeksin silmad ja viskaksin kõik halvad mõtted peast välja.

«Mõtle, et need on filmikaadrid,» lisab ta. «Küll sa näed, kõik möödub kiiresti nagu halb uni.»

Ma haaran tal kleidist, nagu sellest riidetükist sõltuks minu elu.

Aita mind, Jumal, ma ei arvanud, et ma pean merega heitlema. Ma ei saa niiviisi surra, öösel, kohas, mille nimegi ma ei tea, olles ümbritsetud naistest ja meestest, kes on sama meeleheitel nagu mina. Kus sa oled, ema? Saada mulle märk, et sa näed mind ja et sa pole mind unustanud ning valvad veel armastavalt mu üle. Lase mul veel end tunda sinu embuses, ema.

Mulle meenub ka isa.

Meenutan üht aastatetagust pärastlõunat. Me olime ühe suure tiigi kaldal. Ta võttis mind ujuma minnes alati kaasa ja sel päeval, nagu paljudel teistelgi kordadel, hüppas ta vette.

Tavaliselt ootasin ma teda, istudes suurtel kividel, mis veest välja ulatusid: ma liigutasin aeglaselt vette kastetud jalgu, vaatasin putukaid või valguse peegeldust tiigipinnal, mõnikord mängisin puutükiga, tihti ümisesin. Ma olin üheksa-aastane ja, nagu praegugi, ei osanud ujuda.

Tavaliselt tõusis isa kohe veepinnale, aga tol päeval tundus mulle, et ta ei tõusegi enam. Ma muutusin rahutuks, hakkasin teda kutsuma, karjuma. Ma tõusin kivile püsti, et teda veepinnal märgata.

«Isa, isa!» karjusin ma täiest kõrist. «Isa!»

Ta tõusis taas pinnale, tuli veest kindlate ja paindlike liigutustega välja ja hakkas minu hirmu üle naerma. Ta tuli mu kõrvale ja, et minu mure üle nalja heita, ilma et ma oleksin saanud vastupanu osutada, viskas mind vette, nii nagu meie maal on mõnikord kombeks, kui vanemad soovivad, et lapsed ujuma õpiksid. Nad arvavad, et kui lapsed seisavad uppumisohuga silmitsi, reageerivad nad alati, kasutades ellujäämisinstinkti.

Minuga nii ei läinud. Ma ei tõusnud kohe veepinnale. Vajusin lihtsalt liikumatu objektina põhja, suutmata ühtegi lihast liigutada. Mäletan lämbumistunnet, hägust vett silme ees. Ma ei teadnud korraga, kas olin kukkunud püstloodis või pea alaspidi ning kus mu käed ja jalad asusid. See hetk tundus mulle lõputuna, enne kui mu isa mind õlgupidi välja tiris.

Kui ma jälle veest välja sain ja hinge tõmbasin, sain ma tulivihaseks ja lepituseks tahtis isa viia mind putkasse, kus me mõnikord koos sõime, aga ma olin nii endast väljas, et keeldusin ühtegi suutäit suhu võtmast.

Sel päeval ega mitte ka hiljem ei õppinud ma ujuma. Ma ei lakanud kunagi vett kartmast.

Mossitasin peaaegu terve nädala. Olin tõesti väga kuri. Selle demonstreerimiseks jätsin ma isale vastu minemata ja ta kallistamata, kui ta töölt koju jõudis, ei aidanud tal sinist kotti maha panna või kingi jalast võtta, nagu ma seda tavaliselt tegin.

Tema kojujõudmise paiku piilusin ma aknast, et näha, kas ta juba tuli, ja kui ta uksest sisse astus, istusin ma tõsiselt ja liikumatult nagu kivikuju teleri ees.

Mulle ei piisanud sellest, et ta minu käest andeks palus. Ma mõtlesin, et ta oli teinud midagi tõesti tobedat ja väga ohtlikku: ootasin, et viha lahtuks.

Seejärel sai minust järk-järgult jälle tema printsess. Kui ta mind nii kutsus, tundsin ma end Nigeeria ja kogu maailma kõige erilisema ja õnnelikuma tüdrukuna.

Isa, ehk sel päeval, mil sa mind vette viskasid, aimasid sa midagi, mida mina veel ei teadnud? Kas sa mõtlesid, et ühel päeval kulub mulle ujumisoskus ära ja see päästab mu elu? Kas sa uskusid, et selle kaudu oskan ma merereisil ohte vältida?

Tean, et sa ei saanud ette kujutada, isa, et lähen kuueteistaastaselt ilma sulle midagi ütlemata ära, aga imelikud mõtted kargavad pähe, kui sa oled kindel, et sured, ja sa ei tea kui hirmsasti ma praegu sooviksin, et sa oleksid siin, et mind kaitsta ja kindlasse kohta viia. Sööksin vastu vaidlemata kõike, mida sa mulle ostad, ja mitte ainult seetõttu, et ma pole päevi leivapalukest hamba alla saanud, vaid sellepärast, et see on sinu headuse žest, mis on üks paljudest viisidest, kuidas sa mulle oma armastust väljendad, sest olen veel sinu printsess. Ma olen ju veel sinu printsess, eks, isa?

Ma pole oma õdedest-vendadest nädalaid midagi kuulnud. Kindlasti arvavad nad, et on juhtunud midagi hirmsat. Ilmselt küsivad nad endilt, ega ma surnud pole ja kas nad kunagi mind veel näevad. Ma võiksin vabalt olla üks paljudest tüdrukutest, kes kadunuks jääb ja keda keegi enam kunagi ei näe: need, kellest räägitakse lõpututes telesaadetes, kus esimene mõte liigub nende perekondade valule ja hirmule. Nüüd on saanud meist üks sellistest perekondadest ja minust tüdruk, kes võinuks saada surma.

Kogu reisi ajal olen ma endalt küsinud, kuidas saaksin koju naasta, aga ma ei tea, keda usaldada, et võtta ette raske teekond Nigeeriasse. Praegusel hetkel ei ole mul oma elu üle enam mingit kontrolli ja olen õppinud, et usaldada ei tasu mitte kedagi.

Ausalt öeldes, peale kõiki siiani läbitud kilomeetreid kuni selle rannani, kust ma päästepaati ronisin, teadmata, kas see meid kõiki üldse kandagi jõuab, pole ma enam kindel, kas ma eluski olen või kas see kõik on reaalsus. Aga kui see oleks kõigest üks õudusunenägu, oleksin ma juba ammu üles ärganud.

Isa näo kujutis hajub taevasse, kadudes sadade veepinda liigutavate jalgade suma taustal.

«Ma tahan tagasi minna,» ütlen ma poolihääli naisele, kes end minu poole pööras, et mulle otsa vaadata.

«Siit ei pöördu keegi tagasi, sister.»

«Ma tahan koju minna.»

«Liiga hilja. Kui sa päästepaati ei roni, löövad nad su maha nagu haige looma, kes kellelegi enam ei kõlba. Sinust saab kalatoit. Tee nüüd kähku või me satume pahandustesse.»

Kui ma päästepaadile lähenen, kuulen mootori käivitamise müra ja lainelaksu, mis käib vastu paati. Mõni on juba pardal. Klammerdun ühe välimise turvaköie külge, üritades veidi tasakaalu leida. Mul õnnestub paati ronida.

Vaatan teisi istumas. Nende silmades räägib väsimus ja meeleheide: mehed ja naised, kes on kõik seljataha jätnud. Oleme kultuuri ja päritolu poolest erinevad, aga siin, keset merd, ühendavad meid samad hirmud ja lootus, et leiame tulevikus veidi õnne.

Sellest hetkest on möödunud seitse aastat ja neid nädalaid iseloomustanud mitmed pisiasjad olen ma unustanud.

Mälu on töötanud nii, et on mind selle koha pealt säästnud, kustutades tükkhaaval paljud mälestused, mis teeksid veel haiget.

Mälestused, mida kustutada ei saa, on aga peidetud minu südame ukse taha, mida ma ei kavatse kunagi avada.

Kui ma selle peale tagasi mõtlen, tundub mulle, et mu lugu algab reisist, mis tõi mind Nigeri kõrbe kaudu ühele Liibüa rannale, mille nime ma ei saa kunagi teada, ja sealt kuni Lampedusani. Enne seda hetke tundus, et olin elanud justkui silmaklappidega.

Mõeldes tagasi nendele päevadele, on mul raske ära tunda tütarlast, kellele oli petturlikult lubatud paremat tulevikku, ja isegi kui ma mõistan, et tänaseks olen ma tollasest täiesti erinev inimene, olen ma õppinud oma endise mina eest hoolitsema, õpetades talle taas usku ellu ja inimestesse.

See ei ole olnud kerge teekond, aga ma tunnen, et saan sellega hakkama.

Ma tean, et kõige hullem on möödas: ma pidasin vastu, võitlesin ja suutsin lõpuks elusalt Lampedusani jõuda, aga ma tean ka, et selle reisiga seostuvat kartust, üksildust ja surmahirmu on võimatu unustada.