LASTERAAMAT ⟩ Lugu veidi kummalisest vanaprouast, kes leiab sõbra kõige ootamatumast kohast

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Hugo Vaheri uus lasteraamat «Vanadaam ja koibik», kuhu pildid on joonistanud Pamela Samel. See on küll lasteraamat, aga väga amüsantne lugemine ka täiskasvanule.

Hugo Vaher, «Vanadaam ja koibik». Foto: Raamat

Natuke omamoodi vanaproua Prosalie kuuleb ühel päeval mahedat häält, mis tuleks justkui tema surnud abikaasa suust. Sedasi kõneleb sõbralik koibik Sven, kes sattus Prosalie korterisse koos küttepuudega.

Õnneks Prosalie teda ei näe. Koibik ei ole ämblik, kuid üle kõige kardab Prosalie ämblikke ja neid on omavahel kerge segi ajada. Nähtamatu Sven aitab Prosaliel lahti saada rahakoti vargast ja petisest hooldekodutöötajast. Koos on elu tore, kuni Prosalie näeb koibikut…

***

Vanadaam Roosile meeldis sõita kupeevagunis. Talle meeldis rongis omaette sõita. Siis sai ta rahulikult ka kadunud abikaasa Sveniga muljeid jagada ega pidanud võõraste uurivate pilkude all oma harjumuse tõttu piinlikkust tundma.

Kui nad kupees end sisse olid seadnud, lippas koibik Sven kupees asuvasse vetsu, sest ta oli kodus unustanud ära käia. Sellepoolest oli kupee tõeline luksus, et vets ja ka väike dušinurk olid sealsamas käepärast.

«Sa vaata vaid, kui tore,» õhkas vanadaam Roosi hinge värisedes. Mere äärde puhkama sõitmine pakkus talle alati suuri elamusi. Nõnda tore oli rongiaknast välja vaadata ning mööduvaid põlde ja talusid uurida. Ja see loodus! See oli võrratu!

«Vaata, Sven, kui ilus kari!» näitas vanadaam Roosi oma kadunud abikaasale uhket lehmakarja.

«Kohe tulen!» hõikas Sven kupee vetsust.

Siis kõlas koputus. See oli piletimüüja. Vanadaam Roosi tõusis ja avas ukse.

«Tere, proua, kuhu siis sõit läheb?» uuris piletimüüja. Ta nägi välja nagu mõni sõjaväelane või politseinik. Ta kandis uhket mundrit ja peas oli tal punane vormimüts. Piletimüüja käsi käis au andes mütsiserva juures ära.

«Ikka mere äärde, suvitama!» ohkas vanadaam Roosi.

«Kaks piletit?» päris piletimüüja.

Vanadaam Roosi kergitas kulme: «Kaks?» Ta vaatas kupees ringi. Peale tema polnud seal kedagi.

«Ma tean küll neid nalju, lähete kahekesi kupeesse ja kui mina, vana loll piletimüüja, tulen, siis peidab üks end vetsu,» torises piletimüüja.

«Ei, siin pole kedagi peale minu,» pomises vanadaam Roosi segaduses ja punastas.

«No kuulge, ise auväärses eas daam ja teete selliseid nalju, kas pole mitte aeg hakata normaalseks?» heitis piletimüüja vanadaam Roosile ette. «Kellega te siin siis rääkisite?»

Vanadaam Roosi hammustas huulde. Ta ei saanud ju kogu maailmale seletada, et ta oma kadunud abikaasaga räägib.

Kutsuvad veel uuesti mõne hooldekodu töötaja. Sel hetkel kostis kupee vetsust vee tõmbamist.

Piletimüüja nägu lõi naerule, nagu oleks ta lotos miljoni võitnud: «Näete, ei ole vaja mulle siin kärbseid pähe ajada!»

«Kohe tulen, roosinupuke!» kostis nüüd vetsust mahe baritonihääl.

«Palju teid seal on? Üks?» uuris piletimüüja näppude vahel pileteid lugedes.

«Ikka üks, kes siis kahekesi vetsus käib,» mõmises vanadaam Roosi mõtlikult.

«No siis ongi nii, et kaks piletit mere äärde ja edaspidi hoidke oma naljad endale. Turvalist teed!»

Piletimüüja tõstis käe vormimütsi äärde ja sulges kupee ukse.

Vanadaam Roosi aga seisis veel mõnda aega, kaks piletit näpu vahel, otse ukse juures nagu kivisammas. Siis kõlas uuesti koputus ja piletimüüja astus kupeesse, seekord kutset ootamata.

«Tuhat vabandust, unustasin raha küsida, nii need vetsunaljad mõjuvad. Töö kvaliteet kannatab,» seletas ta.

Vanadaam Roosi otsis raha välja ja maksis kahe pileti eest.

Kui piletimüüja oli lahkunud, istus ta uuesti akna alla ja lausus mõtlikult: «Kummaline. Enne kuulsin hääli, siis ilmusid pannkoogid, nüüd maksan juba kahe reisija eest.»

Veelgi imelikum oli see, et tema abikaasa mahedat baritonihäält kuulis sel korral ka piletimüüja.

Vanadaam tõusis järsku kärmelt, läks kupee vetsu juurde ja avas paokil ukse. Tuli süttis automaatselt, kuid vetsus polnud kedagi.

Ta sulges ukse.

«Ma olen juba siin, roosiõis,» ütles koibik Sven vanadaam Roosile akna alt.

«Ma vist vajan veidi puhkust, küllap on liigne kuumus mulle kuidagi halvasti mõjunud.» Vanadaam Roosi katsus oma otsaesist ja vajus uuesti istuma.

Koibik Sven ronis ventilatsiooni reguleerimise nuppude juurde ja keeras sinist nuppu. Jäine hoog pahises nüüd võretatud ventilatsiooniavast sisse ja kupee täitus mõnusa värske õhuga.

«Kas hakkas parem?» uuris koibik Sven.

«Jah, aga ma kuulen sind ikka veel,» kostis vanadaam Roosi aknast välja vaadates.

Vaikides sõideti õige mitu kilomeetrit. Alles siis elavnes vanadaam Roosi jälle, nagu unustades vahepeal juhtunu, ja seletas oma kadunud abikaasale Svenile, mida kõike põnevat ta rongiaknast välja vaadates näeb. Nõnda õhinal jutustades meenutas vanadaam Roosi pigem väikest tüdrukut kui auväärses eas daami.

Raamatut lugedes saate teada, kuidas lugu mõrvakahtlustuse ja lahenduseni jõuab.