Kirjanik Andrus Kivirähk soovitab 10 raamatut: valin hoolega, mida oma riiulile lubada ja mida mitte

Andrus Kivirähk on Eesti kirjanduse ja kultuuri tõeline fenomen – kirjanik, kelle teosed on puudutanud nii väikeste kui suurte lugejate südameid kui ka pälvinud kriitikute tunnustust.

Andrus Kivirähk, «Kampsun ja päike». Foto: Raamat

Tema loomingus põimuvad osav kriitikameel, mängulisus ja meeldiv huumor, mis toovad esile eestlase hingeelu sügavaimad kihistused. Alati teravmeelne ja üllatav Kivirähk suudab oma lugudega nii naerma kui ka mõtlema panna, pakkudes lugejale nii nostalgiat kui ka uut perspektiivi. Septembri alguses ilmus kirjanikul uus lasteraamat «Kampsun ja päike», mis jõudis kohe ka edetabelite tippu.

Kas raamaturiiulil olev tühi koht võib tõesti haiget teha? Miks toob raamatute koju naasmine südamesse kergendust? Kas raamatu valik on sama tähtis kui toidu valik sahvrisse? Apollo uuris kirjanikult nendele küsimustele vastused ühes väärtuslike lugemissoovitustega. Head avastamist!

***

Mida rohkem raamatuid minu ümber on, seda parem. Raamatute naabrus mõjub rahustavalt – ma vaatan neid, tuletan meelde nende sisu ja tunnen rõõmu teadmisest, et võin neid iga hetk uuesti lugeda. Mõne inimese jaoks sisendavad samasugust kindlustunnet täis külmkapp ja pungil sahver. Siis ta teab, et nälga karta pole! Muidugi, oluline on, et toit oleks kvaliteetne, mitte maitsetu ja poolmäda, ja raamatutega on sama lugu. Ma valin hoolega, mida oma riiulile lubada ja mida mitte. Aga kui raamat on turvakontrolli edukalt läbinud ja tuppa pääsenud, siis valvan ma teda kiivalt nagu lohemadu oma aardeid. Kui mõni raamat on välja laenutatud, siis teeb tema tühja pesa silmitsemine lausa valu. See on justkui hambaauk suus! Suur rõõm ja kergendus, kui «kadunud poeg» viimaks jälle koju saabub ja oma vanale kohale asub. Süda muutub kergeks ja kõik mured kaovad.

Tan Twan Eng, «Uste maja». Foto: Repro

1. Tan Twan Eng «Uste maja»

Ega keegi ei kahtlegi, et maailmas kirjutatakse jätkuvalt häid romaane, küsimus on ainult selles, kuidas neid keskpärasuse määratu paberimassi seest üles leida. Malaisiasse ei oskaks ise iialgi otsima minna, aga õnneks on olemas inimesi, kes oskavad. «Uste majas» on kõike – armastust ja põnevat intriigi, ajalugu ja eksootilist loodust. Ja kirja on see kõik pandud ülimalt meisterlikult ja tõlgitud suurepäraselt, nii et lugeda on kerge ning mõnus. Mis sa hing ühelt raamatult veel tahta oskad?

**

Irene Sola, «Mina laulan ja mägi tantsib». Foto: Raamat

2. Irene Sola «Mina laulan ja mägi tantsib»

See on üks ütlemata omapärane raamat, mingis mõttes nagu piltmõistatus. Iga tegelane jutustab oma loo, lisaks inimestele ka näiteks pilved ja mäed, metskits ja koer, vaimudest rääkimata, ja kui kõik need jutustused kõrvuti panna, moodustub neist viimaks üks ütlemata ilus ja kurb pilt. Või õigemini küll palju pilte, mis omavahel põimuvad ning teineteist mõjutavad, umbes nagu taimed tihedas metsas. Ja kõiki saladusi loomulikult ei paljastatagi, nii mõnigi asi jääbki hämaraks. Nagu eluski. Igale poole inimene lihtsalt ligi ei pääse.

**

3. Oskar Luts «Vana kübar ja teisi följetone»

See on tore, et Luts meie raamatupoodidest ei kao. Ei tohigi kaduda! Luts on justkui meie eakas sugulane, kellel tasub ikka külas käia ja tema pajatusi kuulata, sest tema vaim on endiselt värske ja huumorimeel võrratu. Eks meil ole muidugi kiusatus vanad asjad kuhugi pööningule tassida, sest uut tuleb kogu aeg nii palju peale ja tahaks ju kangesti hästi moodne ja lahe olla, aga on kraami, mis ei hallita ega aegu, võtab ainult juurde sellise mõnusa retromeki, nagu suitsune viski.

**

Margus Laidre, «Ars moriendi – ars amatoria». Foto: Raamat

4. Margus Laidre «Ars moriendi, ars amatoria»

Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas

See on üks väga paks ja väga huvitav raamat. Ja mitte mõnest võõrast keelest tõlgitud, vaid eesti mehe eesti keeles kirjutatud. Mingis mõttes võiks seda võrrelda David Vseviovi populaarsete loengutega müstilisest Venemaast. Margus Laidre jutustab meile seevastu müstilisest keskajast ja teeb seda väga värvikalt. Kui palju me saame teada ainuüksi omaaegsete timukate elust! Ja mis eesti lugejale erilist heameelt teeb: Laidre poetab oma teksti põnevaid näiteid mitte ainult Lääne-Euroopast, nagu ajalooraamatutes kahjuks tavaline, vaid ka koduselt Eesti- ja Liivimaalt.

**

Annie M. G. Schmidt, «Viplala lood». Foto: Raamat

5. Annie M. G. Schmidt «Viplala lood»

Nii armas, et Viplala seiklused uuesti välja on antud, pealegi veel vanas tuttavas kujunduses. Lastekirjanduse klassika peab alati saadaval olema, sest uusi lapsi ju aina sünnib ja nemadki tahavad teada, kes on Viplala ja kuidas käib tinistamine. Nad tahavad kuulda sellest, kuidas härra Blom, Nella-Della ja Johannes imetillukesteks päkapikkudeks moondati ja kuidas tomatisupivabriku kuri direktor härra Peters mõnda aega koer oli. Ja kuidas viimaks kõik kenasti lahenes. Viplala raamat oli omal ajal üks minu suuri lemmikuid ja oleks ju õiglane, kui ka tänastel lastel oleks sama õnnelik lapsepõlv.

6. Iida Turpeinen «Surelikud»

7. Olga Tokarczuk «Empuusion»

8. Irene Vallejo «Lõpmatus papüürusroos»

9. Neil Macgregor «Saksamaa. Ühe rahva mälestused»

10. Serhi Plohhi «Euroopa väravad. Ukraina ajalugu»