:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548532t1hecd8.jpg)
Anthony Horowitzi «Sõna on mõrv» pajatab detektiivist, kes palkab kirjaniku enda käesolevast juhtumist raamatut kirjutama, kusjuures palgatud kirjanik pole ei keegi muu kui Anthony Horowitz isiklikult ehk romaani autor. Raamat on mul meeles mõlkunud juba eelmise aasta HeadRead festivalist ja kuna plaan on minna varsti uuesti Horowitzi kuulama, siis seekord võiks ju midagi talt värskelt loetud olla, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, London. Detektiiv Daniel Hawthorne'i tuntakse nii keerulise isiksuse kui ka tipptasemel uurijavaistu poolest. Mees tahab millegipärast tõsielukrimiromaani staariks saada ja söödab selle idee Horowitzile. Äsja mõrvati jõukas naine, kelle poeg on kuulus näitleja. Kummalisel kombel käis ohver paar tundi enne surma matusebüroos oma matuse eelistusi esitamas. See ei saa ju ometi juhuslik kokkusattumus olla?! Horowitz jõlgub Hawthorne'il kaasas, külastab sündmuspaiku, täheldab üles vestlusi erinevate inimestega, jälgib juhtlõngade otsimist. Kuna ta on omajagu krimkasid kirjutanud, hakkab kirjanik muidugi mõtlema, kuidas võiks ta juhtumi lahendamisel kaasa aidata, aga see ei lõppe sugugi hästi.
/nginx/o/2023/07/14/15454915t1h4456.jpg)
«Sõna on mõrv» juhindub tegelastest. Jah, sealt leiab ka mitu surnukeha, aga raamat ei suru kuidagi peale, et kedagi mitu korda pussitati. Nii ei ärata uudishimu, miks keegi tapeti, vaid kuidas uurijate duo süüdlaseni jõuab. Hawthorne on üks neist ebasümpaatsetest kujudest, kellele ikkagi kaasa elad, lootes, et vigu hakatakse otsast parandama, kuna arenguruumi jagub uhkesti. Lisaks ootad, millal seletatakse, kuidas elutee teda kujundanud on. Säärane tegelane kannab ju raudselt kaasa ränka minevikutaaka, mida vaikselt lahti harutada, sest mõistagi on «Sõna on mõrv» sarja esimene osa.
Horowitz ise pakub samaväärselt huvi, sest ta põimib reaalsust ja fiktsiooni, nii et ühel hetkel sukeldud kirjanikutöö telgitagustesse, kuuled «Foyle'i sõjast» või Alex Riderist ja järgmisel hetkel hoiad pead kinni, kui ta amatöörina end ohtu paneb. Ta ei kirjuta end superkangelaseks, vaid jagab üdini inimlikke eksimusi ja ebakindlust, seejuures muheda tooniga. Kuna Hawthorne hoiab kiivalt oma tähelepanekuid endale, on lugejal vaba voli ise infokildude ja asitõendite segapuntras orienteeruda ja püüda tapjat tabada. Mina õiget niidiotsa kätte ei saanud. Muidugi andis autor lõpus toreda ninanipsu, et süüdlane oli kogu aeg silme all. Eks õiget detektiivi eristab see, et ta suudab segavatest faktoritest olulise välja sõeluda. Ammugi on selge, et iga inimene varjab midagi, kui oskad õigesti surkida.
Kurioosselt oli nii selles romaanis kui ka vahetult enne lõpetatud krimkas, Charlotte Linki «Petetus» samasugune kuritegu, mis ühes raamatus oli võti juhtumi lahendamiseks, aga teises tavaline valejälg, eksitav punane heeringas. Detailid olid uskumatult sarnased ja pealegi ei mäleta ma, et oleks varem üldse seda tüüpi kuriteoga krimka otsa sattunud, nii et kaks tükki järjest peab olema sama sorti kokkusattumus kui oma mõrvapäeval matuste planeerimine. Tahaks pakkuda romaanidele ühist inspiratsiooniallikat, kui just üks otseselt teist ei mõjutanud.
Igatahes nautisin lugu, mida «Sõna on mõrv» pakkus, vähemalt nii palju, kui mõrvalugu nautida annab. Eesti keeles on ilmunud ka järgmine, «Lause on surm».