Sinijärv soovitab: see raamat tõmbab sae käima päris paljudel

Jüri Liiv Foto: Sille Annuk

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jüri Liivi uut raamatut «Inimrumalusel pole piire».

Jüri Liiv on kirjutanud füüsika ja keemia õhtuõpikud ning ägeda käsiraamatu rohepesu musta pesu solgutamisest. Viimane neist sai vett ja vilet, tuld ja tatti, malka ja mõned arvestatavad arvustused ka. Igatahes raamat toimis, seda osteti ja loetakse.

Jüri Liiv, «Inimrumalusel pole piire». Foto: Raamat

Kardetavasti/loodetavasti on Liiv oma uue üllitisega taas ületanud keskmise inimese mugavus- ja taluvusruumi piiri ning tõmbab sae käima päris paljudel. Liiv võtab ette enam-vähem kõik imelikud uskumused, millega inimkond (see ainumas loomaliik, kellele mõtlusvõime antud) oma aju ajas täiesti valesti tarvitanud on. Alates lamemaalastest kuni woke'deni välja. Jah, lamemaalased ei ole kellegagi tüli kiskuma hakanud, erinevalt woke'dest ja ne kahe vahele jäänud hulgast religioonidest, umbluudest, kristallimüüjatest ja nõelravitsejatest. Pluss veel terve hulk ummagumma uinamuina taimeteelisi, homöopaate ja muid tüüpe, kel lihtsalt meeldib lollide käest raha ära võtta. Mis on iseenesest ju Jumalale, keisrile ja isamaale meelepärane tegu, kui tookäigus ilmsüüta ullikesi karjade kaupa hukka ei saaks. No siinkohal Liiv kõnelebki. Kardetavasti kurtidele kõrvadele, ent keegi ei saa öelda, et ei hoiatet.

Teadlasena tunneb Liiv end teaduspõhjendamatute uskumiste lammutamisel kindlalt. Ajaloosse ja religiooni puutuvas osas saaks vaielda, kuigi suund mõtlemisele on endiselt siiras. Autor tunnistab ka ise, kus ta päris oma basseinis ei uju. Ah, vaielda saaks igal pool ja see ongi ju teaduse ja sula usu vahe – alati tuleb nägeleda, sügeleda, kakeldagi. Kuni tulemuseni jõutakse. Paar tuhat aastat järjest üht ainumast kirjakohta uskuda on nõme. Ükski lollus ei lähe ajas targemaks, mõnigi tarkus aga areneb ja kosub. Nood vanad kirjad on antud, et edasi mõelda, ei noisse kinni kiiluda.

Inimese mõte oskab käia mitut pidi. Et oma arukus vabaks lasta ja igasse jamasse mitte puserduda, tasub Jüri Liivi raamatut lugeda. Kindlasti vihastab see paljusid siin-seal ja sama kindlasti rõõmustab muid muis kohis. Idiootlikumas kõnepruugis tekitab vaenlaseid ja sõprasid, olgu eestlaseid või venelaseid või ameeriklaseid. Mõtte aga käivitab. Mida oligi tarvis tõestada.