Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jaan Tammsalu uut raamatut «Elukaar».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis paneb kaasa mõtlema, kaasa kõnelema ja isegi kaasa uskuma
Jaan Tammsalu kogenud kirikuõpetajana lähtub hoopis teistelt alustelt, ehkki suuresti jõuab Jüri Liiviga samade järeldusteni. Või, õigemini, järelduste otsimise ning võimaliku leidmise tasandile. Kui Liiv lammutab müüte ja püüdleb tõestamise suunas, siis Tammsalu alustab ühest suurest müüdist ning läheb läbi igapäevaelu igavikulisuse suunas. Mu meelest on väga hea neid raamatuid kas paralleelselt või üksteise järele lugeda. Lugema peaks mõlemat.
Kirikuõpetajaid on ju väga mitut masti. Nagu teadlasi ja loolasi on ne endi poolt eri kambritesse kinnitet ning ne vaheline suhtlus pole alati teab mis tihe. Jaan Tammsalu on oma juttude, jutluste ja Jumala-käsitlusega mu meelest alati olnud vabameelne ja mänglev ja eluline ja tõsiseltvõetav ühekorraga. Ta ei taha panna kristlust ühte karmi kasti – mis on mitmete preestrite jaoks ainuõige lähenemine – ta pigem otsib oma asja seest seda sisu, mis haakub eluolu ja inimestega, ta toob Õpetuse kuulajani, nägejani, lugejani.
Raamatu kaudu just lugejani. Siin ei ole mingit doktriini, teragi käsukeelujanti, siin on inimlik jutt kõigest sellest, mis me kõigi olemasolus ette tuleb. Ja tõesti, see on vahel, väheke, targasti sõlmitud Pühakirja sõnastusega. Olen elu jooksul eri maadel, paljudes keeltes kuulanud hulka erinevi jutlusi ja nad kõik on moel või teisel ergastavad olnud. Mõni ka uinutav. Mõni on olnud räuskavalt rõõmus rokenroll, ärdagu mindagu Ameerika-maa lõunaosariikide baptistipidudesse… Püsigem Eestis.
Annika Laatsi ja Jaan Tammsalu raamatud panevad kaasa mõtlema, kaasa kõnelema ja isegi kaasa uskuma. Mu usk on alati kahtlus, aga ega Jumal ei peagi olema ainult is(s)and, ta võib olla ka targem ja vägevam sõber. Elada ilma kelletagi, kellelt tasakesi nõu küsida ja kellele loota, tundub rumal. Loe raamatuid, aita ennast ise, siis aitab ka Jumal.