Raamatublogija uuest Eesti krimkast: müsteeriumi poole pealt on lugu lihtsake

Politseinik ja hobuvanker Tartu ülikooli peahoone ees tänaval. Foto: Eesti rahvusarhiiv/EAA.2073.1.116.404 (AIS)

Lille Roometsa «Härjasoo hingevaras» räägib 1905. aastal Lõuna-Eestis toimuvatest titeröövidest ja uue abilisega urjadnikust, kes juhtumit lahendama hakkab. Oma lugemiselamust jagab raamatublogija Mariann Vendelin.

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Lille Roomets, «Härjasoo hingevaras». Foto: Raamat

«Härjasoo hingevaras» on muhe lugemine meeldejääva miljöö ning peategelastega. Mitte, et ma oleks sel ajal elanud, aga näis, et Lille Roomets viis otse sellesse külma jaanuarikuusse, kus vaesem kannab viiske, mässides veel enne jalad kaltsudesse, ega sobi kuidagi kahtlusaluseks, kui lume peal on saapajälg. Sakstel pole lihtrahvast sooja ega külma. Verise Pühapäeva mõjud ulatavad kaugele Maarjamaalegi. Käib usin salaviinaäri ja raudteeehitus. Ajalehest võid lugeda Eduard Vildet.

Ado Luuk on ajastu sünnitis, konkreetne mees, kel ütlemist nii õrnema soo kui kollanokast paarilise teemal. Kui kahtlusalune kostab alibiks, et õpetas naisterahvast öö varjus hobusega sõitma, et too kaksiratsi pükse kandes sadulas saaks istuda, pahvatab urjadnik, et nüüd läks küll luiskelugu üle käte, sest ükski naine küll eluilmas pükse ei kanna. Säärased halenaljakad olukorrad, mis rõhutavad mõtteviisi või asju, mis ajaga muutunud on, pakkusid mõnusalt itsitamist. Komöödiat lisab, kuidas Luuk abilist uurimisest eemal püüab hoida ning Rawell omakorda juhtumisse panustada soovib, koeratempudest rääkimata!

Algul paistis, et ometi ilmus välja üks krimiraamat, kus keegi manalateed ei lähe, aga lõpuni nii välja ei vedanud. Surm tundus siinkohal lihtsamat teed minek, sest kuigi laias laastus jõuti lahenduseni, jäid sedasi emotsioonid ja vastused saamata. Müsteeriumi poole pealt on lugu lihtsake. Ühtki kahtlusalust esile ei kerki, kuni süüdlane käes on. Pigem jäävad kõrvaltegelased haarava uurijatepaari kõrval kahvatuteks varjudeks, kelle kohta selguvad kuivad faktid neid lehtedelt ellu ei ärata. Vaja on palju kujutlusvõimet, et neile ise motiive külge pookida.

See-eest võib «Härjasoo hingevaras» eputada vägitükiga, et iga peatükk algab sama sõnaga, millega eelmine lõppeb. Sõnade kordumine pakkus ehk rohkemgi põnevust kui detektiivitöö. Ei saanud ju peatüki lõpus raamatut käest panna, vaid pidi piiluma, mis viisil veri või armastus või saladus järgmisse lausesse on jõudnud. Kui juba üks lause loetud, siis tuli tahes-tahtmata järgmine ja kui juba alustasid, siis loed ju peatüki lõpuni, eriti kui see ainult 1-2 lehekülge on. Ühesõnaga, lugemine tekitas hasarti ja kogu lugu kulges kiirelt.

Kokkuvõttes: olustik 5, müsteerium 2, peategelased 4, kõrvaltegelased 2, kokku tubli harju (või siis lõuna-eesti?) keskmine. Kui kirjanik otsustab uurijatepaarile veel mõne juhtumi anda, siis tahaks kohata intrigeerivamaid kõrvaltegelasi, mis ka müsteeriumi haaravamaks muudaks. Ma ei oota hullumeelseid süžeepöördeid, vaid piisaks paarist kahtlusalusest, kellele mõni motiiv omistada. Loodan küll Luuki ja Rawelliga tulevikus kohtuda, ja sul soovitan ka nende tegevustega tutvuda!