:format(webp)/nginx/o/2024/11/14/16483555t1hdce2.jpg)
Kirjastus Hea Lugu andis välja Maija Kajanto romaani «Kaneelirullisuvi», mille tõlkis eesti keelde Gerda Kulli-Gordemets. Inglise keeles kasutatakse selliste romaanide žanrimääratlusena väljendit feelgood. Maija Kajanto kasutab seda samuti, sest soome keeles pole ta paremat vastet leidnud.
«Kirjastuses Hea Lugu mõtlesime, kuidas seda tõlkida,» sõnab kirjastaja Tiina Lebane. «Küsisime nõu inglise kirjanduse väga healt tundjalt Krista Kaeralt. Ta soovitas kasutada hea tunde kirjandust, sest selline ajaviide, nagu krimiraamatud, see mõnus eluline lugu ju pole. Kuidas tundub, kas eesti keeles koduneb hea tunde kirjandus?»
Soome huumor on tiba teistsugune, maigu saab sellest suhu juba raamatupealkirjastki. Krisse vanaema teab, mida see tähendab.
«Vaatasin pikaajalist ilmateadet ja selle järgi ma ennustaksin, et sellest saab kaneelirullisuvi. Selline tüüpiline Soome suvi, kus vahepeal sajab ja ka ilusatel päevadel püsib kraad paarikümne kandis. Üksikud kuumad päevad. Selline on kohvikupidaja jaoks kaneelirullisuvi,» õpetas memm Krisset.
«Ahah. Miks see kaneelirullisuvi on?»
«Kui ilmad püsivad jahedad, müüakse palju kaneelirulle. Kui väljas ei olegi selline lapsepõlvede suvi, mil alati päike paistis, tahavad inimesed lohutuseks sooja saiakest, mingit lapsepõlve maitsemälestust.»
«Maija Kajanto on Soomes praegu väga menukas kirjanik ja Krisse lugusid on tal juba terve sari. Kui Eesti lugejad «Kaneelirullisuve» (soome keeles Korvapuustikesä) hästi vastu võtavad, siis avaldame järgmisedki raamatud,» lubab Lebane.
Hea tunde raamat
/nginx/o/2024/11/14/16483553t1h716a.jpg)
Suures toidutrendifirmas retseptide loojana töötav Krisse pole nõus leeskputke kuklitainasse panema, sest selle maitse ei sobi sinna. Töölt lahkumisest saab uus algus maal vanaema kohvikus. Õnne tipp ei pea olema karjäär Helsingis, lapsepõlvest tuttavas kohas võib olla lihtsam järgida oma loomust, leida töö, mis rõõmu teeb, meeldiv elupaik jpm.
Krisse elu ja unistused paeluvad lugejaid, sest meilgi on ju samasugused unistused. Raamat on täis mõnusat soome huumorit ja lõpeb väga põneva koha peal.
Loe raamatust katkendit!
***
Leeskputk. Saiatainas, kuhu tuleb lisada leeskputke.
Krisse põrnitses retsepti, kibrutas otsaesist ja mõtles, mis tal siin arusaamatuks jääb. Aga retsept ei muutunud põrnitsemisest teiseks.
50 grammi pärmi
12 dl nisujahu
6 dl suhkrut
5 dl piima
2 spl kardemoni
1,5 dl võid
2 kanamuna
2 dl leeskputke
Täiesti tavaline saiaretsept. Välja arvatud see, et tainasse tuleb lisada kaks detsiliitrit leeskputke.
Krisse hammustas huulde ja tõstis aeglaselt pilgu. Ulla seisis närviliselt tema töölaua ees, näppis telefoni nagu surmahädas ja tema jalg toksis põrandat. Ulla oli üks nendest inimestest, kelle läheduses hakkas pulss alati tõusma.
«Kuule, ülesande püstituses on ju kõik selge?»
Krisse tundis, kuidas suu kuivab. Ta kadestas inimesi, kes suutsid vajadusel alati välja öelda, mida nad mõtlesid. Tema tugevaim külg see polnud. Ta hingas sisse ja seadis sõnad järjekorda.
«See ei õnnestu.»
Ulla närviliselt toksiv jalg peatus, ta tõstis silmad telefonilt. Hoolikalt kitkutud kulmud kerkisid taeva poole sihukese kiirusega, et Krisse kahtlustas neil olevat oma teadvus. Ta jõllitas üksisilmi ülemuse kulme ja tema süda hakkas veelgi kiiremini taguma.
«Mida sa silmas pead?»
Ulla kõneles sageli, et räägib vabalt seitset keelt. Nüüd mõtles Krisse, mis nendes kolmes lihtsas soomekeelses sõnas arusaamatut oli.
«Ma pean silmas, et see ei õnnestu. Leeskputke ei saa panna saia sisse. Maitse saab olema kohutav. Leeskputk sobib soolastesse suppidesse ja pajaroogadesse, ja ka siis ei saa seda detsiliitrite viisi kasutada. Magusad küpsetised ja leeskputk – ma pole eales kuulnud, et keegi isegi üritanud oleks.»
Ulla põrnitses teda ikka veel, nagu poleks aru saanud.
«Aga … aga meil on ju oma strateegia ja leeskputk on selle kevade kuumim trend. Meil tuleb uus toode, leeskputke jahu, ja selle müüki on vaja toetada.»
«Jah, ma mõistan. Aga seda ei saa panna saia sisse.»
«Aga vastlapäeval peavad ju just kuklid olema.»
«Jah, aga leeskputk …»
«Kui ma õigesti mäletan, on sind siia retseptide peale palgatud, on mul õigus? Selline ülesanne ei saa ju sulle üllatusena tulla.»
Harilikult panid Ulla vihane hääl ja ründav suhtlusstiil Krisse kangestuma, aga täna nii ei juhtunud. Mingil põhjusel ärritus ta üha rohkem.
«Jah, mind on siia palgatud retseptide peale,» kinnitas Krisse ja kuulis endalegi üllatuseks, et tõstis häält. «Olen koostanud retsepte kontserni lehte, netti ja sotsmeedia kanalitesse juba paar aastat. Ja retseptide eest vastutajana eeldan, et kui ma ütlen, et miski ei õnnestu, võetakse mind ka kuulda.»
Ulla surus huuled kokku. Need läksid prunti nagu teismeliste duckface-fotodel. Jälestan seda ilmet, mõtles Krisse. Ja seda inimest. Kui järele mõelda, siis ma jälestan seda tööd.
Krisse ei saanud aru, kas see tulenes lõpuks kuju võtnud mõttest või Ulla juuresolekust tingitud stressist, ent järsku hakkas tal pea ringi käima. Jah. Ta oli jälestanud seda tööd juba mõnda aega. Miks oli tal olnud nii raske seda endale tunnistada?
Ulla nuuksatas hukkamõistvalt.
«Nii et sa keeldud tööülesannet täitmast?»
«Ma ei keeldu tööülesannet täitmast. Ma lihtsalt ütlen, et seda pole võimalik täita.»
«Pole võimalik? Ainult seetõttu, et sina ei taha katsetada ühte erilist maitsekooslust?»
Krissel oli tunne, nagu oleks miski tema pea sees praksatanud. Ta ajas ennast töölaua tagant püsti.
«Kui te soovisite ingverit hirveliha juurde, leiutasin ma pohla-ingveri mussee. Kui oli vaja vegan-jäätist ilma soja, pärmi ja tsitrusviljadeta, istusin katseköögis üle kesköö. Kui basiiliku- ja tahhiini-maitseline hommikukokteil oli Hannu meelest «liiga roheline, et see fotol hea välja näeks», olin mina see, kes katsetas goji-marjade õiget kogust senikaua, kuni saime värvi ära muudetud. Ära tule mulle ütlema, et mina ei julge katsetada erilisi kooslusi. Aga leeskputke ma kuklitesse ei topi. Mingi piir peab toidunarrimisel ikka olema.»
Ulla põrnitses Krisset, nagu poleks aru saanud, milleks selline purse, ja matsutas siis põlastavalt suud.
«Kui sa nüüd päriselt niimoodi arvadki, siis pole mul muud valikut, kui arutada seda asja Hannuga.»
Krisse noogutas ega öelnud midagi. Ulla läks võidurõõmsalt juhataja kabineti poole ja Krisse vajus oma töölaua taha toolile. Jalad vedasid alt. Kogu see vestlus tundus täiesti jabur.
Aga sai ja leeskputk? Krisse sulges hetkeks silmad ja meenutas saia lõhna. Mõtted kandusid memme juurde koju.
Kõik igatsevad taga nimelt selliseid hetki, oma lapsepõlve saialõhnalisi päevi. Aga tema memm oli ametilt pagar ja pidas Krisse lapsepõlvemaal Pühajõel kohvikut. Kelle tahes mõõdupuu järgi sai Krisse lapsepõlves süüa ikka päris head saia.
Kui Krisse õige tugevasti mälu pingutas, tuli see talle meelde. Memm köögis askeldamas, saiaplaati ahjust välja tõmbamas, ja tema ise köögilaua ääres maiuspala ootuses passimas. Memme naeratus, kui ta oli värskest tulikuumast saiapätsist viilaka lõiganud ja selle taldrikule jahtuma tõstnud. Ära veel võta, see on tuline, oli memm öelnud, aga samal ajal talle silma teinud, millest Krisse teadis, et memm ei pahanda, kui ta kauem oodata ei jaksa. Ta mäletas sedagi, kuidas talvevaheaja hommikuti tohtis tema tõsta värsked kaneelirullid korvi sisse ja panna müügiletile. Ta oli kasutanud tõstmistange väga ettevaatlikult, valinud välja kõige ilusamad saiad, ja kui need olid kaunilt välja pandud, näpanud plaadilt viimase endale.
Ja nüüd … Krisse avas silmad ja vaatas kontoris ringi, lasi silmadel libiseda üle lagedate betoonpõrandate ja krohvitud seinte, mida siin-seal valgustasid tööstusliku disainiga hallid lambid. Metallist arhiivikapi otsas tukkus hüljatud sõnajalg. «Tööruumide industriaalne sisustus» öeldi aastaraamatus. Krissel hakkas külm. See kõik sobis kokku Wopek OÜ vaimuga. Hiigelsuure toiduainetekontserni hing oli täiuslikus harmoonias selle ametiruumide stiiliga.
Kuidas ma siia välja olen jõudnud? Mis ometi juhtus selle memme köögilaua ääres saia söönud pisikese tüdrukuga?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)